Sügisel 1988 algatati eesti keele staatuse taastõstmine riigikeeleks ja taotleti viimasel kümnendil toimunud venestamise lõpetamist. Eestis oldi jõutud olukorrani, kus ametlikuks asjaajamiskeeleks kujunes vene keel, sest valdav osa dokumentidest tuli lõpuks ikkagi Moskvasse üleliidulistele kontrollidele esitada. Detsembris 1988 jõudis võitlus eesti keele eest lõppfaasi ja jaanuaris 1989 võeti vastu ENSV keeleseadus.
Sirvime Keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski artiklit “Keeleseadustest Eestis” (ajakirjas „Õiguskeel“ 3/2015). “1988. aasta 10. novembri “Maaleht” avaldas intervjuu ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juurde moodustatud eesti keele staatuse töögrupi juhi Enn Põldroosiga, kes koos keeleprofessor Mati Hindiga oli üks aktiivsemaid keeleseaduse väljatöötamise eestvedajaid.
Ajakirjanik Agnes Jürgensi küsimusele, miks Eestimaale on keeleseadust vaja, vastas kunstnik ja poliitik Enn Põldroos nii: „Keeleseadust on vaja igale maale. Sest iga rahvus püsib seni, kuni püsib tema keel. Kui kaob keel, siis kaob ka seda keelt kõnelev rahvus. Ajalugu on seda korduvalt näidanud. Kas või näiteks Valgevenes või Ukrainas, kus emakeel on sisuliselt kadunud ning valgevenelased ja ukrainlased on venestumas. Meil see asi veel nii traagiline ei ole, kuid areng selles suunas on toimunud täiesti ühemõtteliselt. Viimasel ajal on Eestimaal eesti keele kasutamise võimalused järjest ahenenud. Me ei saa eesti keelega alati enam hakkama arsti juures, poes, teeninduses jne. Rohkem kui pooltes asutustes on eesti keel kadunud. Eestimaal on rajoone, mis sisuliselt pole enam Eestimaa. Eriti tekitab muret see, et asjaajamiskeeleks valivad vene keele ka need asutused, kus valdavalt töötavad eestlased. Kas või põllumajandussüsteem, kus aruandlus on venekeelne. See on rahvusriigis täiesti lubamatu asi. Kui see protsess ei peatu, võime jõuda selleni, et saja aasta pärast mõni üksik vanamees veel õllepoes eesti keeles joriseb. Keeleseadus paneb taolises suunas liikumisele piiri. Eestlane peab Eestimaal eesti keelega igas eluvaldkonnas ja igal pool toime tulema.“
Eesti NSV keeleseadus, mis kuulutas eesti keele taas riigikeeleks, võeti vastu 18. jaanuaril 1989. Et keeleseaduse väljatöötamine oli tõepoolest üldrahvalik ettevõtmine, näitab muu hulgas asjaolu, et Eesti NSV Ülemnõukogule saadeti 10 404 kirja, millele oli lisatud kokku 325 660 inimese allkirjad. Keeleseaduse toetuseks antud allkirju oli neist 306 552. Ei enne ega pärast seda ei ole ühelgi seadusel olnud nii laialdast toetust.
Jõulukuu oli pere- ja peokeskne nagu praegugi ning seetõttu ilmnes ka poliitikat vähem. Vaatame edasi professor Rein Ruutsoo kronoloogiat ja tema kokkuvõtet Eestimaa Rahvarinde tegevusest 1988. aastal.
5.– 7. detsember – ENSV Ülemnõukogu IX istungjärk tunnistas Stalini-aja repressioonid inimsusevastasteks kuritegudeks ning sätestas eesti keele Eesti NSV riigikeeleks.
22. detsember – Tallinna Linnahallis Rahvarinde rahvakoosolek “Poliitika-aasta 88”. Selle üheks sõnumiks on Rahvarinde eemaldumine EKP-st ja Eesti avalikkust kutsutakse sellest distantseeruma, kaasa arvatud – väljaastumine.
24. detsember – Tartu tähetorni heisati Eesti rahvuslipp.
Rahvarindele oli aasta 1988 edukas. Neljast peamisest poliitilise võitluse tasandist kahel, kodurindel ja Balti rindel, saavutati läbimurded. Üleliidulisel ja rahvusvahelisel areenil alles hakati ennast kehtestama. Siiski külvati ka selle seeme ikkagi samal aastal.
Tähtsamad saavutused 1988. aastal:
1. Erinevalt mitmetest poliitilistest liikumistest (nagu ERSP), kes määratlesid end võitlussalgana ja keeldusid endisi EKP liikmeid enda hulka võtmast, oli Rahvarinne demokraatlik organisatsioon, mis ühendas inimesi nende vaadete ja tegude alusel, jäädes avatuks kõigile;
2. Rahvarinde programmi raames arendati terviklikuks programmiks loomingulise intelligentsi algatused rahvuskultuuri toetamiseks, rohelise liikumise taotlused, rahvusradikaalide nägemused sümboolikast jne;
3. Rahvarinde algatajad leiutasid poliitilise organisatsiooni „valemi”, mille vahendusel esmakordselt tuua poliitikasse mitmesuguste kampaaniate toel (allkirjade kogumine, organiseeritud massikogunemised) ka ettevaatlikumad kihid, aktiviseerides praktiliselt kogu elanikkonna;
4. Rahvarinde survel oli Moskva sunnitud välja vahetama EKP KK esimese sekretäri, mis tõi kaasa perestroika saabumise Eestisse. Rahvarindest sai „jäälõhkuja”, mis võimaldas vabamasse vette pääseda ka teistel, nõrgematel liikumistel ja huvigruppidel;
5. Eesti tuleviku seisukohalt strateegilise arengukava – IME projekti – toetuseks loodi tõhus poliitiline instrument;
6. Rahvarinne oli ainus poliitiline liikumine, mis seadis eesmärgiks vabastusliikumisse kaasa tõmmata kõigist rahvustest ja igasuguse taustaga inimesed, luues selleks poliitilise vormi – Foorumi. Sellega püüti vältida Eesti elanikkonna lõhenemist etnilisel alusel ja neutraliseerida Interinde mõju mitte-eestlastest elanikkonnale;
7. Rahvarindel oli keskne osa mitmete Eesti taasvabanemise seisukohalt olulistes 1988. aasta saavutustes: suveräänsusdeklaratsioon ja eesti keele staatuse tõstmine riigikeele tasandile (keeleseaduse algatuse toetamine);
8. Rahvarinne püüdis, kuid ei suutnud piisavalt vältida Eesti elanike poliitilist lõhenemist rahvuslikul pinnal kaheks kogukonnaks. Siiski suutis Rahvarinne märgatavalt pidurdada tagurlastest šovinistide survet EKP-le ja tõmmata eesti rahva poole märgatava osa mitte-eesti intelligentsist;
9. Rahvarinne suutis konsolideerida tihti „oma probleemidele keskendunud” liikumisi solidaarseks ühishuviliseks rindeks – (nt allkirjade kogumine NSVL konstitutsiooni muudatuste vastu).
Saavutused Baltimaade rindel:
10. Rahvarinde algatus julgustas ja inspireeris ka teiste Baltimaade protestiliikumisi ja haritlaskondi koordineerima oma tegevust ja andis rahvarinde kui alusmudeli, selleks et tegutseda ühtse jõuna;
11. Rahvarinde vallandatud protsesside toel suutsid ka teised Baltimaad üsna
kiiresti hakata avaldama võimudele tõhusat survet, selleks et vabaneda muutustele vastu seisvatest tagurlikest riigijuhtidest ja liberaliseerida režiim;
12. Rahvarinnete survel saavutati kõigis Balti riikides iseseisvuse aegse sümboolika tunnustamine rahvusvärvidena ja heisati rahvuslipud;
13. Rahvarinded tõstsid Baltimaade rahvaste ühisvõitluse uute ideede ja koostöövormide arendamisega konstruktiivsele tasandile.
Olav Anton