Inge Unt – 90!

Pildil Tallinna Pedagoogika Ülikooli emeriitprofessor Inge Unt ja Aleksander Elango. Foto MARGUS ANSU/Scanpix

Miks aega surnuks lüüa, kui on võimalik teda kasutada – kõlab tark prantsuse vanasõna… Inge Undi pikk elu ongi ilus näide aja arukast kasutamisest, sestap on täiesti lootusetu üritada ühes lühiloos sellest ülevaadet teha. Hetkel peatugem vaid kahel tahul, mille valdamises laiade kultuurihuvidega Inge Undile ei ole Eestis olnud kindlasti võrdset/vastast (ega näe ka kedagi silmapiiril olevat…). Mõtlen õpetamisteooriat (didaktikat) ja selle seotust maailmas pedagoogika ajalooga.

Kui mõni aeg tagasi kirjutasin pedagoogilise mõõte kadumisest Eestis (mis ongi juba juhtunud), siis sama on toimumas DIDAKTIKAGA. Seda asendab labane pragmaatiline ameerikalik nn MÕK (muudetud õpikäsitus), kus teadusest pole haisugi – saja aasta taguste katsetuste „järelkatsetused“. Juba 1993 ütles kirjanik Saul Bellow: “Ameerikas arvatakse, et inimene peab teadma vaid nii palju, et oma eluga toime tulla“. See lähenemine on jõudnud Eestissegi, ja didaktikast on saanud vaid sõnakõlks võõrsõnade voos, mida pruugime, mõisteid ise tundmata!

Oma elu jooksul olen märganud, et inimese tõeline suurus/väärtus ilmneb just temaga vahetus suhtlemises. Auditooriumides on meil olnud Inge Undist ka säravamaid esinejaid, kes aga lähemalt osutuvad siiski „tavalisteks“. Suheldes akadeemilise Emaga nelja silma all, avastasin temas tohutu teaduspagasi. Mulle sai didaktikast paljutahuline, just õpetamise kogemustest TEADUSE suunas minek.

Et olla didaktikas kahe jalaga maa peal, valdab Inge Unt lausa pisidetailideni pedagoogika AJALUGU, mis avab didaktika arengu looduspärase/teadusliku kulgemise (ka eksituste) tee. Kadus praegu taas levinud „jalgrattaleiutamine“. Selle taga oli Inge Undi mentor Aleksander Elango. Pedagoogika ajaloo (eriti reformpedagoogika) valdamine lubab didaktikal areneda teaduse (pedagoogilise psühholoogia) teed… Eesti koolil oli alates 1920-ndate lõpust kuni 1990-ndate esimese pooleni (küll katkestusega) üha tugevnev teaduslik/rahvuslik alus, mis väärtustas õpetajate ettevalmistuse taset ja eriti täiendõpet. Nii kujuneski ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut) Inge Undile lemmiklapseks…

Jääb küsida, miks pole professorist pedagoogikadoktori Inge Undi tuhanded õpilased suutnud hoida Eesti kooli sel arukal teel? Ju ei mõistnud me toona kommertsmaailmas RAHA ja VÕIMU kuratlikku seost. Peeter Kreitzberg, kel Inge Undiga „sama veregrupp“ (saanuks just 70-seks!), oli viimane, kes oma autoriteedi ja ka võimuga (!) suutis äärmuslikke samme koolist eemale hoida. Pärast tema lahkumist Toonelasse oli tee lahti arutuks laamendamiseks.

See kõik ei pisenda üldse Inge Undi hindamatut elutööd, pigem vastupidi… Õnnelikud on need, kes on läbi aegade saanud mõelda/arutleda õpetamise teemal Inge Undiga.

ÕNNE sünnipäevaks, meie akadeemiline Ema! Õnne meilegi, kes koolitöös jäänud veel väärtustama teadust koos esivanemate kultuuriga!

Peep Leppik, üks sünnipäevalapse akadeemilistest poegadest

Autori lisandus:

Laupäeval, 15. detsembril sai 90-aastaseks Eesti pedagoogikateaduse suurkuju Inge Unt, kes juba üle kahe aasta lebab Tartu hooldekodus. See lugu sai kirjutatud seepärast, et meil kultuuri suurkujusid „ei taheta enam hästi mäletada“.

1 Kommentaar
  1. Ele 6 aastat ago
    Reply

    Oleneb kuidas keegi oma aega raiskab, igatahes poliitikud on kibedasti ametis. Keskerakondlased teevad tööd, reformikad laimavad, õhutavad vihavaeni, otsivad süüdistusi, et teelt võimule kõrvaldada segajaid. Eks see võtab palju aega, sest pole kerge leida süüdistusi ausatele inimestele jne.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.