Noored vajavad tuge

Marek Jürgenson, Haabersti linnaosa vanem

Kuritegevuse ennetamine ja ohjeldamine on ühiskonnale suurimaks väljakutseks kõikjal maailmas. Erandiks pole ka Eesti. Taasiseseisvuse aastate jooksul on kuritegevuse profiil ja raskuskese märgatavalt muutunud ning üheksakümnendate maffiariigist saanud maailma mõistes turvaline ja rahulik paik. Ometi ei tohi lasta end sellest uinutada. Turvalisust tuleb luua pidevalt, uusi ohte kaardistades ning põhjusi ennetades. Kui me seda ei suuda, võtab kuritegevus kaotatud positsioonid tagasi.

Erilist tähelepanu nõuab noorsoo kuritegevus. Noored on vastuvõtlikud kaaslaste arvamustele ja hoiakutele ning kui need vastanduvad ühiskonnas kehtivatele normidele, tunnetatakse seda millegi huvitava ja salapärasena, mitte aga vägivaldse ja kuritegelikuna. Kuigi me seni pole kogenud noortegängide vägivalda, on esimesed märgid selle rahvusvahelise nuhtluse imbumisest Tallinna tänavaile juba olemas. „Kanuti sündroom“ pole kusagile kadunud, ning eksivad need, kes arvavad, et parkidesse turvameeste palkamine lahendab probleemi. Järelevalve karmistamisest ja karistusega hirmutamisest kampade vastu võitlemisel ei piisa. Rõhk tuleb asetada sisulisele ja noortepärasele ennetustööle. Noored vajavad eeskuju, ja meie ülesandeks on teha kõik, et iidolirolli ei võtaks kurjategijad. Selleks on tarvis pakkuda huvitavat tegevust, populariseerida sporti, näidata haritud inimese võimalusi elus läbi lüüa ja oma unistusi teostada.

Kas noored on hukas?

Nii on küsitud läbi ajaloo, kurtes, et noored käituvad halvasti, ei hooli seadustest ega austa vanemaid inimesi. Kui vaadata kuritegevuse statistikat, siis tundub, et neil, kes seda ütlevad, on õigus. Ka Eestis pannakse kõige enam seadusevastaseid tegusid toime 14–26-aastaste poolt. Igast kolmest politsei avastatud kuriteost langeb üks selles vanuses noorte arvele. Ent see ei tähenda veel, et noored on hukas, ning veelgi vähem seda, et tegemist on korduvkurjategijatega, kes on halvale teele sattununa normaalsele elule lõplikult kaduma läinud.

Õnneks on enamik noorukieas toime pandud seaduserikkumisi pigem juhuslikud ning reegleid eirama tõukab seiklushimu, teismelise-ea trots käskude-keeldude ja lõpuks kogu ühiskonna suhtes, puberteedist tingitud kõrgendatud või siis liiga madal enesehinnang, äsjailmnenud seksuaalsus ja arvukad muud põhjused. Noorukid on isiksustena äärmiselt keerulised ja mitmeplaanilised. Hiljem elu kulutab nurgad maha ning talitseb mässumeele. Enamik tänaseid murelapsi jätab riskikäitumise seljataha ning rahuneb aastate möödudes ning neist saavad täiesti normaalsed ühiskonnaliikmed. Et kasvuea riske minimeerida, on vaja noori toetada, andes neile võimaluse positiivseks eneseteostuseks.

Riigil ja omavalitsustel tuleb noorsootööks eraldada rohkem vahendeid. Noortekeskusi peab kaasajastama mitte üksnes ruume remontides ja paremat inventari soetades, vaid värsket lähenemist vajab eelkõige sisuline töö. Senisest tõhusamat toetust vajab noorte sporditegevus, kusjuures rõhku peaks panema võistkondlikele spordialadele, mis on positiivse ja kaaslastega arvestava vaimsuse kasvatamisel asendamatud. Kui täna hoiame kokku noortevõistkondade finantseerimiselt, tuleb homme tegeleda noortekampadega mitte üksnes Tallinna südalinnas, vaid üle Eesti, sest nooruslik energia otsib rakendust.

Meil on vaja ametkondade-ülest tulemustele orienteeritud noorsootöö arengukava, mis sisaldaks nii loovuse väärtustamist ning hariduse populariseerimist kui ka seksuaal- ja tervisekasvatust.

Vanglate asemele arengukeskused

Leidub noori, kes muutuvad niivõrd agressiivseks ja äärmuslikuks, et lõpetavad vanglas. Kahjuks pole meie vanglad, vaatamata õiguskaitseorganite vastupidistele väidetele, mingid kasvatusasutused, ja see, kes kord on sellesse sattunud, ei pruugi leida jõudu uueks alguseks. Vangla kasvatab kaake, ning eriti vastuvõtlikud on sealsele kuritegevuse heroiseerimisele just noored.

Me ei tohiks kuritegelikule maailmale kaotada ühtki inimest ning sellepärast tuleks kiiresti üle vaadata senine noorte karistamise poliitika. Noored seaduserikkujad vajavad eraldatust kuritegelikest autoriteetidest, mida praeguses vanglasüsteemis pole võimalik saavutada. Ka erikoolid, vähemalt sellistena nagu need praegu tegutsevad, ei täida oma ülesannet. Kui soovime valele teele kaldunud noori normaalsesse ellu tagasi tuua, tuleb seaduse vastu eksinutega tegelda individuaalselt. Eesmärgiks ei tohi saada karistamine, vaid eelkõige ümberkasvatamine. Ainult nii puhastame oma tänavad ja pargid agressiivsusest.

Ühiskonna hoiakud mõjutavad noori

Noorte seaduskuulekust mõjutavad otseselt avalikkuses omaks võetud hoiakud alkoholi ja narkootikumide suhtes. Eestis juuakse rohkem kui enamikus teistes riikides ja sellepärast pole ka midagi imestada, et alkoholiga tehakse tutvust üha nooremalt. Ka narkootiliste ainete kättesaadavus on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud. Võitlus kanepi legaliseerimise eest loob aga fooni, kus noored hakkavad narkootikumidest mõtlema, kui mitte eriti ohtlikest, pigem isegi raviomadustega ainetest. Libainfo levib tänapäeval netikiirusel ja selle levitajad ei vastuta teabe tõelevastavuse eest.

Muidugi pole sajaprotsendiliselt võimalik saavutada olukorda, kus noored uimaainetega üldse kokku ei puutuks. Ometi on võimalik seda riski oluliselt vähendada. Alkohol ja narkootikumid on noorte hulgas sageli tähiseks täiskasvanuks saamisel, ent avalikkuse selgelt uimaaineid tõrjuv hoiak võib suurel osal alaealistest võtta soovi joobeseisundit kogeda. Meie alkoholi ja narkopoliitika ei saa jätkuda sama hambutuna nagu seni, sest paljud seaduserikkumised algavad just alkoholi ja uimaainete tarbimisest.

Sügisel noortekampade teemal tekkinud hüsteeria on rahunenud, kuid see ei tähenda, nagu saaks probleemi päevakorrast maha võtta, sest iga kuritegevusele kaotatud noor on meie ükskõiksuse ja puuduliku ennetustöö vili. Noorsooteemad tuleb hoida tulipunktis.