Helesinine tuluke kutsub endiselt

Mart Ummelas, pensionär

Nõukogude Eestis olid teatavasti aastavahetustel tele-ekraanide ees peaaegu kõik potentsiaalsed televaatajad. Vaadati nii ETV naljaprogrammi kui ka Kesktelevisiooni „Kutsuvat tulukest“ (originaalis Goluboi ogonjok).

Muide, tänavu pakkus Venemaa telekanal RTR aastavahetusel samas formaadis saadet, mille Eesti telekavade koostajad on pealkirjastanud „Helesinine tuluke“. Ei olnud mul võimalust seda saadet vaadata, nagu vaatasin ka ETV, rääkimata Kanal 2 või TV 3 aastavahetuse-programme üsna valikuliselt. Paralleel „Kutsuva tulukesega“ tekkis, jälgides ETV kanalilt saateplokki „Sajaga edasi, Eesti!“. Eks meenutanud see ju veidi toonast „tulukest“. Toredad inimesed soojas telgis, südantsoojendavad jutud inimestega, kelle peale võib igati loota. Nemad juba alt ei vea! Vahepeal lülitused peoplatsidele teistes Eesti linnades. Mammutprojekt oli kuuldavasti riiklikult rahastatud. Kontserdid siin ja seal, lõpuks president Kersti Kaljulaidi aastapäevakõne Pärnus ning seejärel ühine hümnilaulmine. Ainult barbaarne paugutamine võis kohati rikkuda pühalikku pidumeeleolu.

Eesti televaataja, kes üldse veel viitsib helesinist ekraani vaadata, on sel õhtul valdavalt heas tujus. Ehk liigagi heas? Seepärast lähevad napid naljasaated väga korda. Kohustuslik „Ärapanija“ naerutas rahvast kohati üsna parajalt (eelkõige Evelini „juuh!“, aga sellest pisut hiljem).

Häid nalju oli teisigi, näiteks pesumasinast seksirobot, vihjena meie presidendi mõne aja eest tehtud kahemõttelisele märkusele. Sotsiaalmeediaga kursis oleva inimesena häiris mind pisut see, et mitu korda mindi läbi lati alt, paisutades meedias ilmunud kirjavigu. „Näoraamatus“ on eraldi grupp ajakirjandus- ja reklaamipärleist, kust võib tasuta leida ohjeldamatult samasuguseid „nalju“. Ka lauluvalik selles saates jättis küsimusi õhku. Võrreldes seda huumorit TV 3 „Edekabeliga“, tuleb tunnistada, et Henrik Normann oli siiski palju rohkem vaeva näinud ja materjaliga töötanud. Iseasi, kui tulemuslikult.

Kanal 2 paraku silma ei jäänud. Olevat olnud mingi korteripidu, nagu vist meediaekspert Jüri Pihel on arvanud.

Kui rääkida üldisemalt aastavahetusest tele-ekraanil, siis kodudes, kus kuni 180 kanalit, oli valik mitmekesine. Mina sattusin oma seltskonnas vaatama nii Itaalia kui ka Prantsuse kanaleid, kus olid traditsioonilised kontserdi- ja tsirkuseprogrammid. Mitte liialt efektsed, kuid väljapeetud ja rahulikud.

Muide, ka Tallinna Televisioonis, kelle kava meie peavoolumeedia endiselt kardab arvustada nii heas kui ka halvas. Ehkki igapäevaselt on sellel kanalil Kantar Emori andmeil 200 tuhande vaataja ringis ning see arv kasvab. Näiteks jõulupühade ajal kahekordistusid TTV vaatajanumbrid, ja seda ikka teiste kanalite arvelt. Ilmselt pakuti midagi alternatiivset, näiteks Eesti filmiklassikat, häid kontserte ja dokfilme. Üritamata hüpata üle oma varju, säästlikult, aga vaatajasõbralikult. Ei mingit poliitpropagandat, mida tuli mitmesuguste aastaülevaadete varjus kõigilt teistelt kanalitelt.

Uue aasta esimene nädal tele-ekraanil tõstatab taas kord küsimuse: kas televisiooni on üldse enam vaja? Sajad kordused, korduste kordused, mõni üksik uudistesaade vahele. Muidugi, topeltvalimiste aastal võetakse algul hoogu veidi maha, sest järgnevail nädalail paiskub tele-ekraanidelt meie peale kasvaval hulgal räigeid valimisreklaame, valimisstuudiote jutupidusid, arvamusliidrite „sõltumatuid“ analüüse ja, olgem ausad, ka avameelset ajupesu. Meenutasin juba eelnevalt ETV-s parodeeritud saadet „Nähtus nimega Evelin“, mille analüüsimine täitis eelmisel nädalavahetusel ajalehtede veerud – vihaselt või armulikult. Pikalt kirjutada ei tahaks, sest see oopus ei vääri põhjalikku analüüsi. Minule meenus pigem Vahur Kersna kunagine sari „Monoloog tundmatuga“. Või on õigus meediaeksperdil Aune Pastil, kes arvustas seda saadet pealkirja all „Rahva ema näitas paljast tagumikku“!?