Mõistatuslik keskklass

Jüri Pino, kirjanik

Siinmaistes oludes on tihti öeldud: ega enne asja saa, kui tekib keskklass. Hetkeks tundub, nagu avalduks selles kogu tõde. Keskklass… Heakodanlus… Igavesed väärtused…

Sest kõlab kaunilt, aga keegi ei paista õieti teadvat, mida see keskklass tähendab. Ainult et tagab järjepidevust, stabiilsust ning muidugi Püha Demokraatiat, mille taristuks seda võiks nimetada… Kui tahta püüda tark välja näha. Ei tea, mis sellega keegi mõtleb.

Aga keskklass on hea. Erakonnadki topivad seda kuskile oma arengukavadesse. Vajalik; tarvis luua või tugevdada; kaeda, et ikka oleks ja püsiks ja kasvaks jne.

Septembris – mul on pikad juhtmed, alles nüüd jõudis kohale – Swedbank ju üritas seda välja uurida ja sõnastada. Küsitlusega, mis ei ole just kõige usaldusväärsem viis midagi teada saada. Peale küsitletavate enesehinnangu ja maailmavaate, ehk.

Inimesed on ju edevad. Kes ikka ütleks, et ta on alamklass?.. Kui just ei ole väga vihases tujus: vaadake, mis võim minuga teinud on! Samas, kõrgklassiks ennast tunnistada? Ega teagi, kummad enne ukse taha jõuavad: kas maksuametnikud või hangudega maatamehed?

Nii et täit pilti keskklassi seisust ikka ei tule. Swedbank ise kah andis justkui läbi lillede teada, et eks see üks järjekordne küsitlus ole, ei enamat. Puhkus välismaal, säästud, vaba raha, auto, isiklik eluase, isegi sissetulek üle keskmise – jälle see keskmine ei-tea-mis tähenduses – pole ikka piisavalt selge mõõdupuu. Isegi keskklassi elustiil on ammugi kahtlane.

Oscar Wilde laseb ühel oma järjekordsel pahelisel lordil öelda kuldotsaga sigarettide kohta: „Need on õudselt kallid. Mina võin neid endale lubada ainult siis, kui olen võlgades.“

Ühes ammuses filmis nimega „Tema nooruse retsept” käratatakse Aleksandr Abdulovi tegelasele: „Teie ülikonnast on näha, et teil on võlad!“ Vastusele „Misasja? See on vägagi kallis ülikond!“ tuleb hävitav arvamus: „Just nimelt, ainult võlgu elav inimene saab sellist lubada!“

Siinkirjutaja ehmatas koledasti, kui üks nooruk mainis justkui mokaotsast, et tal on korterilaen 30 aastaks. Omal ajal tundus kümme aastat igavikuna. Ja kelle oma see korter siis on? Üks sõber kunagi teatas, et hakkab põrandat sedapidi värvima, kuidas korter tema omaks saab. Või lubas parketti panna, igal juhul, et kõik näeksid kohe, kui palju on laenu ära makstud. Ei taha mõeldagi, mis ta oma autoga veel teha võis!

Loomulikult on olemas puhasvara ehk siis see, mis jääb järele, kui kõik kohustused saavad maha arvestatud. Aga – no ei saa kraaksumata jätta! – kui keegi mäletab, siis niinimetatud kinnisvarabuumi aegu olid pooled siin maal miljonärid. Korter, maja, suvila – kõik oli hullult hinnas. Noh, muidugi, kellel oli oma ja kohustusteta. Aga isegi siis. Kroonimiljonärid muidugi. Käis kõmm ära ja… Ma muidugi ei tea, kuis praegu sellega on.

Igal juhul jääb küsimus: „Kuhu sina, paikapanija, need piirid tõmbad?“ Ja kui need võivad kõikuda, siis pole tolku ollagi. Muud määratlused, et hea haridus… See haridus, eriti kõrg-tüüpi, no läheb aina kahtlasemaks. Mingid uuringud, mingid ei-tea-kust välja karanud teadused.

On see eriti müstiline maa, nimega – investeeringud? Et raha muudkui teeb raha. Jälle, kui käis see 2009. aasta kriis, tuli üks jõukam sõber ja kurtis rasket elu. Kuidas 800 000 kroonist üleöö oli vist midagi 150 000 keerus saanud. Ja küsis minult, mis teha. Ma ei osanud muud öelda, kui et väga kalli koolituse oled saanud. Püüdes nalja teha. Tema tõlkis: Et sa siis soovitad hoida positsiooni? Möh?

Võib-olla, see tuli välja tollasest uitama läinud arutlusest, et peaks ja võiks mõõtma keskklassi hoopis ajaga. Et kui elu keerab ennast pea peale, kui kaua sina hakkama saad. On sul, peenelt öeldes, passiivne sissetulek või, labaselt öeldes, kapsatünn keldris? Pead sina meeleheitlikult kohe uue töökoha leidma, sest muidu tulevad postkasti viisakad kirjad. Või võid natuke mõelda. Ka sellele, et mida sa veel oskad ja kui suur nõudmine nende oskuste vastu püsib. Noh, ütleme nii: torumees võib ennast tegelikult kindlamalt tunda kui teab-mis-uuringute keskuse vanemkonsultant. Nagu ka paljupõlatud kassapidaja, sest tema vähemalt teab, mis on rahaline vastutus, ja tunneb  numbreid.

Kust see klasside mõtlemine, et kõrg-, kesk- jne tuleb üldse? Eks vist vanast Roomast, kuuenda kuninga Servius Tulliuse ajast. Kes võttis kätte ja lõigi kodanikud klassidesse. Vastavalt varandusele. Mille järgi ka lükati rahvas paika, kes kus sõjaväljal toimetama peab. 193 tsentuuriat luges kuningas kokku. 18 kõige rikkamat tsentuuriat pidid hobusega tulema. 80 järgmist, keda nimetati esimese klassi kodanikeks, – raskejalaväena. Ehk siis nemad moodustasid sõjaväe selgroo ja keskpaiga. Ning, arvestades roomlaste sõjakust, ka kogu ühiskonna. Nemad kandsidki iga-aastaste sõdade põhiraskust ja maksid kamba peale kõige rohkem makse.

Võib-olla oleks peidus siin midagi, aga ma pole suurem asi ajaloolane…