Aadu Jõgiaas
Sageli mõistavad inimesed ajaloo ühte ja sama fakti väga erinevalt, seda enamasti põhjusel, et ei teata sündmuse kogu tausta. Meedia avaldab loo, kuid oluliste seonduvate nüansside avamiseks ei jätku enam teadmisi, leheruumi, eetriaega või ollakse lihtsalt pahatahtlik.
Möödunud nädala „Pealtnägija“ mammutsaade oli ainult Edgar Savisaare tegevuse kõverpeeglis meenutamine. Sellest ETV saatest kirjutatakse nagunii veel palju kordi nii head kui ka halba, aga mulle isiklikult ei meeldinud üldse kahe esineja ütlused ja arusaamine 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi Ülemnõukogus toimunud Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakulutamisest. Kalle Muuli sõnad sellest sündmusest: „Vaatas mossis näoga pealt, kuidas teised iseseisvuse välja kuulutavad.“ Talle sekundeeris Marju Lauristin: „Ta oli nii solvunud, et isegi siis, kui kõik juubeldasid ja lõid šampuseklaase kokku, istus ta jälle üksi nurgas ja keeldus teiste sekka tulemast.“
Sageli ei mõista isegi väga olulistes ajaloosündmustes osalejad ise toimunu tervikut, vaid teevad järeldusi ainult oma arvamuse ja tollase tegutsemise järgi. Veelgi ettevaatlikumalt peaksid omi mõtteid avaldama ise mitte kohal viibinud, vaid ainult teiste juttude-kirjutiste alusel mingi nägemuse loonud isikud. Nii on tõenäoliselt ka seda sündmust tõlgendatud.
Meedias on palju kordi ilmunud foto, kus EV Ülemnõukogu liikmed koos Eesti Kongressi delegatsiooniga löövad kokku šampuseklaase iseseisvuse taastamise puhul. Selle pildi allkirjas on alati üpris sarnane tekst. Tunne Kelam meenutab, et Edgar Savisaar pidustustest osa ei võtnudki: „Mis oli kontrastne, oli see, et Edgar Savisaar saabus saali alles hääletamiseks. Istus peaministritoolile ja sinna ta istuma jäigi. Ta ei ühinenud nendega, kes üksteist õnnitlesid.“
Kas keegi on kunagi mõelnud, miks peaminister oli nii suures mures, et isegi iseseisvuse saavutamine jättis ta ükskõikseks? Arvan, et mina tean tõenäolist vastust. Mõni minut peale kella 21 esitasin peaminister Savisaarele järjekordse ettekande hetkeolukorrast ja viimase tunni jooksul saabunud teabest. Praegu kirjutan seda teksti mälust: „Toompeal käis mõni hetk tagasi, vinnastatud püstol käes, Nõukogude alampolkovnik ja tutvus kaitserajatistega, ning mingil seletamatul kombel ootamatult kadus jälitavate piirivalvurite vaateväljast. Leningradist saabus informatsioon, et sealsel lennuväljal on stardivalmis helikopterid, et erivägedega rünnata Tallinnas asuvat Toompea lossi. Tallinnas paiknevad Pihkva dessantväelased said umbes kella 20 ajal korralduse asuda puhkama. On teada, et valmistutakse rünnakuks, mis oletatavasti peaks toimuma peale kella kahte öösel.”
Kes peaministritest oleks sellise teadmisega läinud alkoholi tarbima? Meist mitte keegi ei teadnud, mis võib veel juhtuda. Kindlasti omas peaminister Edgar Savisaar minust tunduvalt rohkem informatsiooni. Kindlasti teadis ta laos ootavatest käeraudadest, arreteeritavate nimekirjadest jne.
Olles sel õhtul ja ööl teenistuses Toompea lossis, olin arvamusel, et järgmist hommikut ei pruugi mu elus enam olla. Õhtul kella kümne aegu helistasin perele ja jätsin mõttes hüvasti…