Aasta kangelased

Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem

2019. aasta ühtaegu rõõmustab ja kurvastab inimesi valimisterohkuse poolest. Kui põllumehed peavad kevadel plaani, millist saaki sügisel oodata, siis poliitikud saavad vilju lõigata juba kevadel. Muidugi mahub Riigikogusse vaid 101 liiget ning Euroopa Parlament ootab Eestist enda rüppe vaid kuut inimest. Seega jääb ukse taha terve hulk teotahtelisi maailmamuutjaid, kes küllap leiavad endale ka väljundi, kuhu oma energiat kulutada.

Mitmed karikatuurid on juba väljendanud materjalide üliküllust, mis valimiste eel tabab potentsiaalseid hääletajaid. Kes vähegi jaksab, saab rahvarohkes kohas kõigi parteide valimistelgid läbi käia ning võib koju minna, olles pakutava nänni all lausa lookas. Mis sellest, et tal on vastu pakkuda vaid üks hääl.

Terava sulega kirjamees Andrus Kivirähk nentis mõni aeg tagasi valimiskampaania käiku kommenteerides, et valimispäev võiks tulla üllatusena kõigile, nii et poliitikud ei saaks kampaaniat teha, vaid valija peaks otsustama üksnes senise töö põhjal. Iseenesest tore mõte – valijad oleksid poliitikute jaoks siis justkui ootamatut revisjoni tegev Maksuamet. Valimiskampaania parim külg on kahtlemata aga see, et kes ikka valituks tahab saada, jookseb, nii nagu jaksab, ühelt ürituselt teisele ning on valmis iga inimesega debateerima oma vaadete üle. Värvilisi valimistelke kerkib kõikjale ning kui keegi tahab oma mure südamelt ära saada, siis sel ajal õnnestub see kindlasti.

Ent ometi pole poliitikutel, vaatamata suurtele pingutustele valimiskampaanias, lootust saada aasta kangelase tiitlit. Nii väga kui ka kõik kandidaadid ei tahaks – siinkirjutaja kaasa arvatud – pole tegemist millegi üleloomuliku, vaid täiesti tavalise protsessiga. Tõenäoliselt leidub ka neid, kes koguvad väga paljude valijate toetuse ja ehk püstitavad rekordeidki, kuid tegelik töö algab alles siis, kui mandaat on taskus ning võib hakata tegema, mida sai lubatud. Sellega läheb aga hea hulk aega.

Erakonnad on pidanud tuhandeid tunde koosolekuid ning kirjutamisandega inimesed istunud üleval pikki öötunde, et valimislubadused kenasti kirja saaksid ning iga sõna ja koma oleks kaalutletud täpsusega. Või vähemalt nii tuleb loota, et lubadusi pole antud kergekäeliselt ning neid on üheksa korda mõõdetud. Muidugi saavad oma plaane ellu viima hakata need, kel pärast valimisi parlamendis koalitsiooni tegemiseks hääled kokku tulevad. Aga ka siis võib jääda lubadusi täitmata, kas koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu või lihtsalt seepärast, et riigi rahakott pole põhjatu. Vaatamata erinevatele lubadustele ja maailmavaadetele peab üks olema kõigi jaoks kindel ja arusaadav: riigi eduka tuleviku aluseks on meie inimesed, ja see, et neil läheks hästi. Kaks algatust on Eesti ühiskonda viimasel ajal oluliselt just selles suunas muutnud; üks neist on kestnud kauem, teine vähem.

Vähiravifond „Kingitud elu“ alustas tegevust 2014. aastal, sündides ühe inimese suurest murest oma lähedaste pärast. Julgus murest rääkida ning teistelt abi paluda on tänaseks aidanud kinkida elupäevi juurde rohkem kui 550 inimesele. See on aukartustäratav tulemus, mis hästi iseloomustab, kui suur jõud on ühtsuses ja üksteiseaitamises. Tegutsemises olukorras, kus abivajaja jaoks on muud võimalused otsa saanud ning jäänud on viimne õlekõrs. Keegi ei kahtle selle fondi vajalikkuses ja ilmselt ei kahtle keegi ka selle mõjus ühiskonnale.

Paari viimase aasta jooksul on ühiskonnas toimunud oluline muutus ka suhtumises lastega peredesse. Justkui ootamatult on mõistetud, et laste sündimine on meie riigi jaoks prioriteet number üks. See, et peres võiks olla ka rohkem kui üks või kaks last, on järsku jõudnud inimeste teadvusse. Muidugi selles on oma osa peretoetuste suurendamisel, kuid ühiskonnas on teemat järjepidevalt ja kindlameelselt üleval hoitud. Just need inimesed, kes ütlevad, et lapsed on tõeline rikkus, on sellele aluse panijad. Suurannetus peretoetusi tõstnud erakondadele, reklaamikampaaniad meedias ja plakatid linnapildis – kõik see on vaikselt uuristanud tee ühiskondlike prioriteetide hulka. Mõistagi on leidunud poliitikuid, kes peavad suuri peretoetusi helikopterilt raha külvamiseks, kuid isegi nemad peavad lõpuks tunnistama, et see, kui palju lapsi sünnib, peab olema tähtsate teemade esikolmikus.

Need kangelased, kes on ühiskonda muutnud, jätkavad oma tööd. Sihikindlalt, ikka oma eesmärgi poole püüeldes. Loodetavasti annab Riigikogu valimiste tulemus võimaluse kiireks teotahtelise ja tugeva valitsuse moodustamiseks, kes igakülgselt aitaks neid kangelasi.