Ilmselt juhuse tõttu, kuid huvipakkuva fenomenina on Eesti taasiseseisvumise järel Soome suursaatkonda Tallinnas juhtinud koguni kolm Jaakkot. Esimene neist oli 1990. aastate algul Jaakko Kaurinkoski, 21. sajandi algul Jaakko Blomberg ja aastast 2005 Jaakko Kalela, kellel homme, 24. jaanuaril täitub 75 eluaastat.
Jaakko Kaarle Antero Kalela sündis 24.01.1944 Helsingis ning on kogu aktiivse elu olnud põhiosas riigiametnik ja diplomaat. Tema vanaisa oli Soome peaminister ja Tartu ülikooli audoktor Aimo Kaarlo Cajander.
1969 lõpetas Kalela Helsingi ülikooli riigiteaduste litsentsiaadi kraadiga. 1970. aastate algul oli ta välispoliitilise ajakirja peatoimetaja ja Soome välispoliitika instituudi direktor. Alates aastast 1973 oli ta seotud Soome kõrgeima juhtkonna ehk presidendikantseleiga. Kümmekond aastat oli ta presidendi välispoliitiline nõunik ning seejärel aastast 1983 kuni aastani 2005 presidendikantselei direktor. Aktiivse tööelu lõpetas ta aastail 2005–2010 Soome suursaadikuna Tallinnas. Ta on pälvinud mitu Eesti Vabariigi kõrget autasu: 1995 Valgetähe I klassi, 2001 Maarjamaa Risti II klassi ja 2010 Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgid.
Olen kõigi Soome suursaadikutega isiklikult kohtunud, aga eriti on meelde jäänud see vahetus, kui Blombergi asemel astus ametisse Kalela. Blomberg on pea kahemeetrine mees, Kalela pikkus jääb kuskile 165 cm kanti. Vastavalt sellele oli ka mõlema temperament. Pikk-Jaakko oli aeglane, veidi flegmaatiline ja napisõnaline. Lühi-Jaakko aga väga käbe, sangviinik ja jutukas. Ent mõlemad erakordselt meeldivad inimesed, mida ei saa paraku öelda kõigi saadikute kohta. Seda muidugi isikliku suhtlemise pinnal, küllap nende oskused ja võimed olid eeskujulikud.
Eriti tihedad sidemed olid Jaakko Kalelal president Mauno Koivistoga. Mullu, kui Koivisto pärast rasket haigust 93-aastasena lahkus elavate kirjast, intervjueeriti Kalelat mitmes ajalehes. 13.05.2017 tõdes ta „Iltalehtis“, et kaotas Koivisto näol endale väga tähtsa isiku. Ta oli Koivistoga kohtunud veel paar nädalat enne presidendi surma. „Siis ta oli üsna virge. Innustus vanade asjade meenutamisest. Ehkki mäluhaiguse all kannatav inimene pöördub sageli tagasi ajalukku, analüüsis Koivisto ka kaasaegseid sündmusi,“ selgitas Kalela. Koivosto olevat ka oma usaldusisiku kohe ära tundnud. Tema meelest oli külma sõja lõppemine üks Koivisto karjääri tähtsamaist hetkist. „Aamulehtis“ arvas Kalela, et Koivisto ei olnud tüüpiline poliitik, kes oli loonud endale toetust kõneoskuse või karismaga, vaid ta oli loonud endale tugeva põhja. Endisele presidendile väga lähedase inimesena tõdes Kalela, et ehkki temagi oli saanud akadeemilise hariduse, pidi olema ettevaatlik, et presidendi seltsis väita midagi oma tarkusest.
Suursaadikuna Eestis sattus Kalela ajakirjanduse turmtule alla. „Eesti Ekspress“ avaldas 8.09.2005 artikli „Mees, kes teab liiga palju“. Nimelt teadvat ta üksikasjalikult Arnold Rüütli ja Mauno Koivisto tülist 1990. aasta sügisel, kui Ülemnõukogu esimees külastas Soomet ja kohtus uudishimuliku Koivistoga. Tarmo Vahter ja Sulev Vedler kirjutasid esimesest kohtumisest suursaadikuga tema teisel tööpäeval Tallinna residentsis Kohtu tänavas. „Ärme siia istu, need pole mugavad,” hoiatab Kalela arhitekt Eliel Saarineni kandiliste toolide eest. Ta tüürib Sinisesse salongi, kus hinnaliste siiditrükitehnikas tapeetide kõrval ootavad tagasihoidlikud sohvad. “Siin on kindlasti mugavam.” Edasi saame ajakirjanikelt teada, et Kalelal on välispoliitilist kogemust rohkem kui kogu Eesti välisministeeriumil kokku. Saame teada, et ta oli tegelikult nõunikuks neljal Soome presidendil: Kekkonenil, Koivistol, Ahtisaaril ja Halonenil.
Veel paar lõiku sellest Vahteri ja Vedleri kirjutisest: „Ühena vähestest oli Kalela kursis Soome ja Nõukogude Liidu suhetega. Avalikult oli kõik hästi, tõtt tuli rahva eest igati varjata. Alles aastaid hiljem kuulsid soomlased, kuidas Kreml sekkus 1970. aastatel Soome siseasjadesse. Viimases hädas ähvardas Kekkonen venelasi ametist lahkumisega. See mõjus, ja Moskva andis järele. “Koostöö Nõukogude Liiduga nõudis kõrget moraali,” nendib Kalela. “Ma tean, mida mina olen teinud.”“
Ja lõpuks kirjutise ehk huvipakkuvaim lõik pealkirja all “Kartsime verevalamist Eestis”: „Kohtumiseks ette nähtud tund aega hakkab lõppema. Tuleb esitada põhiküsimus. Mis juhtus Rüütli ja Koivisto kohtumisel? “Neil oli eriarvamusi. Ma olin juures.” See on ilus ja korrektne diplomaatiline vastus.“
Kalela on pensionipõlves jätkanud lähiajaloo uurimist ja analüüsimist. 2017. aastal esines ta Soome Geopoliitilises Seltsis ettekandega „Soome külmas sõjas (1943–1991), milles ta põhjalikult käsitles Soome valikuid pärast Teist maailmasõda. Lõppjärelduses tõdes ta: „Kokkuvõttes Soome sai suurepäraselt hakkama tasakaalustamispoliitikas: maa iseseisvus ja põhjamaine demokraatia ei olnud ohustatud, kultuur õitses, majandus kasvas, elatustase tõusis ja ühiskond integreerus läände.“
Huvipakkuv on ka tema tervitus raamatu „Kõige taga oli hirm“ esitlusel Tallinnas 27.01.2010: „Iga rahvas vajab oma ajalugu, vastasel juhul jääb tal vajaka identiteedist ja enesekindlusest. Samas on ajaloo kirjutamine dünaamiline protsess, milles kinnistunud tõed seatakse pidevalt kahtluse alla, ja nii peabki tegema. Pärast Teist maailmasõda on Euroopas seda harjutud kutsuma terminiga ”Vergangenheitsbeweltigung”, minevikuhaldamine, mis ka meil Soomes on olnud käimas ligi pool sajandit, ega lõppu pole veelgi näha. Selle objektiks on pea kõik suured poliitilised pöörded viimase möödunud kahesaja aasta jooksul. ”Kõige taga on hirm” on erakordne näide Eesti ja ka Soome minevikuhaldamisest.“
Mulle on mällu sööbinud kohtumine Jaakko Kalelaga juunis 2006 Soome lõunaranniku Pernaja kynna kalurikülas Kabböles, kus tähistati 100 aasta möödumist Pärispea eestlaste saabumisest sinnakanti ja oma küla asutamisest. Olin seal raadioreporterina. Samas avati ka mälestusmärk ja mälestati selle küla endisi elanikke, kelle seas oli nooruses olnud viimane sõjaeelne Eesti saadik Soomes ja hilisem Eesti valitsusjuht eksiilis Aleksander Warma. Eesti poolt asetas kaasmaalaste kalmudele küünlad suursaadik Soomes Priit Kolbre, kellele see jäi paraku üheks viimaseks avalikuks esinemiseks.
Samas lähedal, vanas koolimajas oli suvekodu sisse seadnud Jaakko Kalela, kelle külalislahkust sain ka seal nautida.
Jaakkole jääb vaid soovida pikka iga ja teravat sulge lähiajaloo keerdkäikude kirjeldamisel.
Mart Ummelas