Ester Tuiksoo: Minu poliitiline vaist on muutunud professionaalsemaks

Omaaegsele Riigikogu liikmele ja põllumajandusministrile Ester Tuiksoole on praegu üheks eneseteostuse paigaks Keskerakonna naisteühendus KENA, kus ta on asepresident. Vestluses temaga olid kõneaineks ka üle-elatud keerulised ajad ning teda taas jalule aidanud lähedaste ja sõprade toetus, samuti eestimaine toit.

2019. aasta on veel päris noor. Möödunud aasta oli aga Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise kulminatsioon. Mis jäi teile meelde riigi juubeli sündmustest?

Eesti, see on eelkõige meie inimesed, ja meil kõigil on olnud suurepärane võimalus elada Eesti Vabariigi 100. aastal ja osaleda paljudel toredatel pidustustel seoses selle aastapäevaga.

Üks olulisemaid sündmusi oli kindlasti paavsti külaskäik Eestisse ja väga erilised kingitused meie oma riigile, kasvõi käsitsikootud hiigelmõõtmetes lipp. Kõik on olulised, olgu külamaja ehitus või lastele korraldatud matk.

Praegu olete Keskerakonna naisteühenduse KENA juhatuse liige ja asepresident. Kuivõrd võib selle põhjal öelda, et olete tagasi poliitikas? Või pole te mõttes poliitikast ära olnudki?

Olen KENA liige olnud katkematult ja sellest kolm aastat ka president. Viimased kaks aastat on KENA liikmed usaldanud mulle asepresidendi koha.

KENA on Keskerakonna naisliikmeid ühendav organisatsioon, mis kannab omamoodi poliitilist rolli, kaasates aktiivseid naisi osalema poliitilises tegevuses, edendades kogemustevahetust ja kaasamist. Siin saavad poliitikas kogenenumad naised olla mentoriteks, toetades ja julgustades igas vanuses naisi osalema poliitikas, selgitama erakonna seisukohti jms. Üks läbi aegade tähtis sõnum on olnud: „Naine, vali naist ja toeta naist!“

Poliitikas peaks olema tublisid naisi palju rohkem. Enamikul praegu parlamendis esindatud erakondadel on naisorganisatsioonid.

Mis on teie missioon KENA asepresidendina?

Oleme KENA juhatuses tõesti oma rollid osaliselt jaganud; minu osaks on rahvusvahelised suhted. Aga sellega tegeleb kindlasti ka praegune president Eha Võrk, samuti teised juhatuseliikmed, kelle hulgas on ka omavalitsustes tegutsejaid, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi liikmeid. Olen andnud kindlasti mõtteid KENA aktiivsemateks tegevusteks, nagu aasta KENA (silmapaistva liikme) valimine jne.

Kui hakkame Keskerakonnast otsima KENA fenomeni jälgi, mida siis märkame?

Aastaid tagasi oli Keskerakonnal üks väga kaasahaarav kampaania – „Tark naine kuulub Keskerakonda“. Sellega kutsuti naisi kaasa mõtlema ja liituma Keskerakonnaga. Õnneks ongi Keskerakonnas ja KENA-s palju tublisid tegijaid: praegused ministrid Mailis Reps ja Kadri Simson, Europarlamendi liige Yana Toom, Riigikogu liikmed Siret Kotka-Repinski, Kersti Sarapuu, Anneli Ott, Eevi Paasmäe. Seda nimekirja võib julgesti jätkata.

Pean tunnustama KENA praegust juhatust. Selles on Eha Võrgu kõrval aseesinaised Tiia-Liis Jürgenson ja Ülle Juht, kelle algatusel alustati möödunud aastal Aasta Pere valimise ja esiletõstmisega, mis kindlasti on tunnustust vääriv üritus. Loodan, et järgmises Riigikogu koosseisus on lisaks tänastele ka uued, väga aktiivsed naised Kristiina Heinmets-Aigro, Kersti Männik, Janika Usin, Ester Karuse ja mitmed teised.

Küllap olete tutvunud Keskerakonna programmiga 2019. aasta Riigikogu valimisteks. Ehk on selles programmis ka mõni teie mõte?

Keskerakonnal on olnud alati hea programm, kuidas Eestimaa inimese elu paremaks muuta. Erakonda kuulumine on elustiil ja võimalus panustada samadesse väärtustesse. Loodan, et Keskerakonnal läheb valimistel hästi ning väärt ideed realiseeruvad Eestimaa inimeste heaks.

Kui palju naisi ja mehi võiks teie arvates olla peagi valitavas Riigikogu koosseisus?

Sookvootide toetaja ma ei ole, aga soovin, et naised oleksid valmis võtma rohkem otsustavaid positsioone poliitikas ja üldiselt tööturul. Olen ka seda meelt, et mõnikord näevad naised probleeme teise nurga alt ja leiavad Eesti inimeste probleemidele erinevaid parimaid lahendusi. Nii nagu Eesti ühiskond jaguneb enam-vähem sooliselt pooleks, selline võiks ka Riigikogu koosseis olla.

Põllumajandusministrina oli üks teie lemmikteemasid eesti toit. Millised on praeguses Eestis võimalused toota ja tarbida eesti toitu?

Olen väga rahul, et koos oma tublide kolleegidega Maaeluministeeriumist ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojast suutsime algatada eesti toidu väärtustamise. Kui nüüd, aastaid hiljem, külastada erinevaid üritusi, siis igalpool kostab Eesti toodete väärtustamise teema. Tunnen rõõmu, et olen olnud selle  algataja ja edasiarendaja.

Meie toiduainetööstused on läbinud meeletu arengu, seda võib näha ju ka kaubanduses olevas toodete valikus. Tõsi, eestimaist päritolu ja tooteinformatsiooni peab tarbija peenest kirjast otsima. Samas on meil olemas väga informeerivad päritolu- ja kvaliteedimärgid. Pean endiselt üpris oluliseks eestimaise päritoluga toiduainete ja eestimaise toidu turundust nii riigi poolt kui ka ettevõtluses. Viimasel ajal teevad heameelt näiteks Peipsi sibulatee ja Pärnumaa maitsed või ka Olustvere hoidistemess ja palju muid algatusi – eesti toit elab oma elu üle Eestimaa.

Teie kui maaeluministri ametiajal sai räim Eesti rahvuskalaks. Millal viimati räime sõite? Kuidas on rahvuskala mainega praegu?

Jah, sellega kujunes nii, et räimest rahvuskala algatus oli ikka Eesti Kalaliidu ja Valdur Noormägi mõte ning nemad palusid mul selle konkursi välja kuulutada. Naljaga öeldes: Siis saigi sellest räimest minu kui ministri räim. Räimetoite valmistan tihti ja meie kodus on kalatoidud, näiteks kevadine suitsulatikas, väga hinnatud. Räim aga on maitsev ja paljude kulinaarsete võimalustega kala; minu lemmikuks on Dimitri Demjanovi retsepti järgi valmistatavad tsitruseräimed.

Kuidas on Eesti maaelu huvid kaitstud Euroopa Liidus?

Loodan, et Eesti maaelu, toiduainetetööstuse ja kalanduse huvid on EL-is hästi kaitstud ning meie maaeluminister ja teised esindajad suudavad või on suutnud seista teiste EL-i liikmesriikidega võrdsete otsetoetuste eest. Koostamisel on EL-i uue perioodi eelarve, seekord Brexiti tingimustes, nii et huvitav on  jälgida, milliseks see kujuneb.

Meenutagem, kuidas üldse algas teie poliitikahuvi. Algul olite Reformierakonna liige, siis tuli Rahvaliit, seejärel Keskerakond. Kui erinev või sarnane on üldse Eesti poliitmaastik erakondade poolest? Mida arvate uute erakondade juurdetulekust?

Olen olnud aktiivne inimene läbi elu ja igal mu sammul on olnud põhjused. 2004. aastal kutsus tookordne Rahvaliidu juht mind Juhan Partsi valitsuse põllumajandusministriks; selle poliitilise sammuga kaasnes ka erakonnaga liitumine. Paljuski mulle need seisukohad ka sümpatiseerisid.

Olen Eestis seni olnud ainus nais-põllumajandusminister. Olin kahe valitsuse liige – Partsi ja Ansipi valitsuses.

Kui Rahvaliit lagunes, millel olid eelkõige välised, aga ka sisemised mõjud, otsustasin liituda Keskerakonnaga, sest seal oli ja on mul palju mõttekaaslasi. Erakonnas on lojaalsus ja distsipliin; liige ei saagi olla rahul erakonna kõigi positsioonidega, aga erakonna positsioonidest ja kaaslastest tuleb lugu pidada. Kõige tähtsam on usaldus, sellel on minu silmis väga suur tähendus.

Keskerakonda tulin tagasi paljuski tänu minu headele erakonnakaaslastele Põlvamaalt ja Tallinnast, kes on ka sõpradena olnud mulle toeks igasugustel aegadel. KENA-ga olen olnud seotud kogu aeg.

Demokraatlikus ühiskonnas tekib poliitilisele maastikule ikka uusi erakondi. Kahjuks ei ole valija andnud neile pikka eluõigust, ja nii on see olnud Eestis kui ka kogu Euroopas. Poliitmaastikul püsima jäämine eeldab head meeskonnatööd, distsipliini ja lojaalsust.

Mis aitas teil üle elada senise elu raskemat perioodi, mis oli tingitud Eesti õigussüsteemist?

Elu raskeim periood on seotud väga isikliku eluga. Rasketel hetkedel toetun lähedastele. Pean väga lugu oma lähedastest ja sõpradest; mul on neid nii Eestimaal kui ka väljaspool Eestit, ning kindlasti ka Keskerakonnas. Ettevõtluses hinnatakse inimese nii edukaid kui ka ebaõnnestumisega seotud kogemusi; tavaliselt on need inimesed karjääriredelil ja järgmistel katsumustel palju ettenägelikumad. Eks minugi poliitiline vaist nii inimeste ja ka sündmuste osas on palju professionaalsemaks muutunud.

Kus asub teie kodu?

Kodu pole niivõrd koht kuivõrd tunne. Mu kodu on endiselt Põlvamaal, aga töötan ja elan Tallinnas.

Millised on teie plaanid lähemas ja kaugemas tulevikus seoses töö ja eraeluga, samuti hobidega?

Plaane on palju, ja nagu elus ikka, osa neist täituvad ja osa jääb oma aega ootama. Lähtun põhimõttest, et panustada tuleb täiega, niisama „oleks“-plaane ma ei tee. Hetke märksõnadeks on majanduse areng, rahvusvahelised investeeringud, edukas tegutsemine ettevõtlusmaastikul, keskkonnasäästlikkus ja koostöö.

Koos kolleegidega erinevatest ettevõtetest oleme alustanud tulevikku suunatud projekti, mis peaks tooma Lääne-Harjumaale 10 aasta perspektiivis üle miljardi euro väärtuses rahvusvahelisi  investeeringuid, millest võidavad nii riik kui ka meie  inimesed.

Küsis Jaan Lukas