Poliitiline situatsioon ühes või teises riigis on köitnud mind varasest noorusest alates. Olin 12-aastane, kui Itaalia 1935. aastal tungis kallale Abessiiniale (praegune Etioopia). Jälgisin huviga selle sõja käiku – sümpaatia kuulus Abessiiniale. Paraku olid jõud ebavõrdsed, ja 1936. aastal Abessiinia alistus. Samal aastal algas ka Hispaania kodusõda, mis kestis 3 aastat, olles ajaloos üks verisemaid – hukkus ca 1,2 miljonit meest.
Kui Vene–Saksa mittekallaletungilepingu (Molotovi—Ribbentropi pakti) alusel anti Venele vabad käed tegutsemiseks Baltikumis, järgnes nõue loovutada tema sõjaväele baasid Eesti Vabariigi pinnal. Päts otsustas seda nõudmist aktsepteerida. Leian, et see oli tollal ainuõige otsus, kuigi on neid, kes leiavad, et tulnuks vastupanu osutada. Juhin teisitiarvajate tähelepanu sellele, et aastail 1937–1938 mõrvati stalinistliku režiimi poolt 10.000 Venemaa eestlast. Kui Päts oleks vastupanu organiseerinud, olnuks vastav arv 10 korda suurem. Möödunud aastal aga võisime tähistada Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva, kuigi pool sellest ajast oli paraku möödunud võõra võimu all.
Järjekordsete Riigikogu valimiste künnisel soovitan meie rahval tõsiselt kaaluda, millise erakonna toetuseks valimisbülletään urni lasta. Et ei tekiks taas olukord, kui Reformierakond pikalt valitses meie riiki põhimõttel: rikkad rikkamaks, vaesed vaesemaks!
Elmar Hollmann (95), Kärdla, Hiiumaa