Marek Jürgenson, Haabersti linnaosa vanem
Targad inimesed soovitavad igal õhtul tunnijagu lugeda raamatut. See pidavat positiivselt mõjutama mõtlemisvõimet, tasakaalustama päevatööst pingul närve ning tooma kasu veel kümnel erineval viisil. Olen viimasel ajal lugemisteraapiat praktiseerinud, ning tuleb tunnistada, et see mõjub.
Ühel õhtul raamatut käest pannes, otsustasin enne uinumist veel pisut telerit vaadata. Esimeses kanalis, millele sattusin, tagusid kaks kaaki kaigastega kellegi autot. Järgmisele klõpsates: vaimselt tasakaalutu taat materdas maaslamajat kurikaga, ilmse sooviga juhuslik vastutulija pikema jututa teise ilma saata. Kolmandal telekanalil oli härga täis noormees paisanud pikali halastust anuva tütarlapse ning vedas õnnetukest juukseidpidi kõrvaltuppa, et ohvrit seal vägivaldselt võtta.
Panin teleka kinni, sest see, mida nägin, paiskas pulsi lakke ja ähvardas röövida ööune. Ja ühtäkki lõi mul pildi klaariks – selline siis ongi maailm, milles me laseme lastel ja noortel elada: vägivaldne, julm, räpane. Maailm, mida lisaks telekanalitele võimendavad netiplatvormid ja sotsiaalmeedia.
Noored on ühiskonna nägu
Viimasel ajal on palju räägitud noorsoovägivallast ning sarjatud õpetajaid, noorsootöötajaid ja politseid, ent mida saab käputäis hea tahtega inimesi teha, kui valdav osa avalikkusest, alates lapsevanematest, annab alla ega suuda veenda noori väärtuspõhiselt käituma.
Ma ei pane siin kõiki ühte patta. Muidugi on rõõmustavalt palju neid emasid-isasid, kelle jaoks lastekasvatamise kunst on eneseteostus, mille nimel pingutada. Just sellistest peredest tulevad targad, tublid ja töökad noored. Ent kuritegevus noorte hulgas üha kasvab, sest eeskuju annavad sellised sõbrad, kelle jaoks ei eksisteeri vastutuse mõistet; jõugujuhid, kes on jäänud ilma kodusest hoolest ning elavad nüüd vanemate ükskõiksusest tingitud tähelepanuvaegust välja sigatsedes, laamendades, klobides ja togides.
Nad teavad, et alaealist kaitseb seadus ka siis, kui ta ise seadusele sülitab. Nii kasvabki karistamatuse tunne ja potentsiaalsest „lumehelbekesest“ areneb ohtlik eneseimetlejast retsidivist.
Me võime kõigisse parkidesse palgata turvamehed, ent probleemi see ei lahenda, sest noortekambad leiavad endale uued kogunemiskohad. Kuni ühiskonnas kestab jõu ja rikkuse kultus, seni soositakse seda ka noorte hulgas. Noored on alati olnud kõige mõjutatavam ja sotsiaalselt haavatavam grupp, ning tänasel päeval pole see teisiti.
Vägevad sõnad ja tagasihoidlikud teod
Hiljutiste Kanutiaia sündmustega seoses tõusis noorsooteema mõneks ajaks teravamalt fookusesse. Kindlasti jäid sellest ajast meelde ministrite ühine pargikülastus ning tõsised näod, kui kinnitati, et nüüd hakkab riik noorsooteemadega tõsisemalt tegelema.
Ometi ei kuulnud me ministritelt ka toona muud, kui et tuleb tõhustada, reageerida, parendada ja korrastada – mida täpselt, selleni ei jõutudki, sest peale kasvasid uued teemad. Taas kõlasid vägevad sõnad, millele ei järgnenud tegusid.
Mingit uuenenud noorsoomeetmete paketti Kanuti kriisist ei sündinud. Noorsootöötajate palk käesolevast aastast küll tõuseb, kuid jätkuvalt vajavad noortekeskused raha, et pakkuda noortele lisategevusi.
Tugev kodu annab turvatunde
Enne valimisi räägitakse vajadusest viia Eesti positiivse loomuliku iibega riigiks. Kindlasti on see vajalik, ent lapse saamine kätkeb endas ka vastutust tema kasvatamise ja inimeseks vormimise eest.
Et tõuseks iive, peavad lastetoetuste kasvu kõrval suurenema vahendid, mis tagaksid lastele ja noortele igakülgse arengu. Lisaks koolide pakutavale huvitegevusele peab riik leidma vahendid üle-eestilise tasuta huvitegevusvõrgustiku loomiseks ning käigushoidmiseks. Noorsootöötajate professionaalsus kasvab vaid siis, kui neid raske töö eest ka õiglaselt tasustatakse.
Mammutgümnaasiumide hurraa-aktsioonide algatamise asemel tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks, lapsesõbralikumaks, intiimsemaks. Kombinaatkoolid, olgu nende käivitamise taga kes tahes, ei lahenda, vaid suurendavad noorsooprobleeme. Haridusministeeriumis kujundatav noorsoopoliitika peab arvestama eelkõige laste ja noorte vajadustega ning alles seejärel, kui üldse, säästuprogrammide ja muude korralduslike dokumentidega.
Ent ükskõik, milliseid meetmeid ka rakendada, kuni ei kasva perede heaolu, ei leevendu noorsooprobleemid, sest lapse vormimisel täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, ei saa miski kodu asendada.
Riigis, kus terve armee „kalevipoegi“ ja „lindasid“ heegeldab naaberriigi vahet, omamata nädalate kaupa ülevaadet, mida lapsed kodus teevad, ei saa välistada, et suur osa järelevalveta jäänud noorukitest langeb halbade mõjude küüsi. Samas, ilma välismaal tööl käivate vanemateta, ei elaks paljud pered ära, ning lapsed peaksid kannatama nöökimist, sest kehvadest peredest pärit kaaslaste vastu ollakse sageli julmad.
Jõudsimegi lõpuks välja selleni, kui mõttetu on oodata, et lapsed ja noored oluliselt erineksid täiskasvanud ühiskonnaliikmeist, oleksid kuidagi viksimad ja viisakamad, kui on seda keskmine eestimaalane. Ainult ühiselt ennast käsile võttes, arenedes ja vastutustunnet kasvatades, loome järeltulevale põlvele soodsa arengupinnase. See väärib pingutust nii poliitikutelt, lapsevanematelt, õpetajatelt, arvamusliidritelt kui ka meilt kõigilt!
on pigem riigikogu ja valitsuse nägu. Just need võtavad vastu ajuvabu seadusi, kus noored millegi ees ei vastuta ja neid hoitakse pilpa peal. Ühiskond pole aga sugugi riigikogu või valitsus, ühiskond on neist lahutatud.