Riigikogus läbis täna teise lugemise seaduseelnõu, mille eesmärgiks on suurendada puuetega laste toetusi. Eelnõu järgi tõstetakse keskmise ja raske puudega lapse sotsiaaltoetus kahekordseks ning sügava puudega lapse toetus kolmekordseks.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluva Marika Tuus-Lauli sõnul on puuetega laste toetused liiga kaua paigal seisnud. „Toetusi tõsteti viimati 2006. aastal, mistõttu vajavad need märgatavalt suurendamist. Igasugune lisaraha aitab puudega lapsi kasvatavatel perekondadel paremini toime tulla, sest tihti elatakse vaesusriskis. Uuringud näitavad, et pooltel leibkondadel jäävad sügava puudega lapse kasvatamisel tekkivad kulutused vahemikku 119-339 eurot kuus, aga need võivad ulatuda ka 600 euroni,“ ütles Marika Tuus-Laul, kelle sõnul on puudega laste leibkondade hinnang enda majanduslikule toimetulekule halvem kui kõikidel teistel lastega leibkondadel Eestis keskmiselt.
Seaduseelnõu järgi kerkiks keskmise puudega lapse toetus tänaselt 69 eurolt kuus 138 euroni. Raske puudega lapse puhul oleks tõus 80 eurolt 161 ja sügava puudega lapsel 240 euroni.
„Puuetega laste toetusi on vaja lähitulevikus aga veelgi tõsta ning selle eest seisab ka Keskerakond oma valimisplatvormis. Kuid lisaks peame praegusest enam panustama puuetega noorte aktiivsetesse eluviisidesse, näiteks läbi neile suunatud huviringide. Samuti tuleb suurendada puuetega lastele sotsiaalteenuste kättesaadavust,“ tutvustas Marika Tuus-Laul erakonna eesmärke.
Eelnõu on kavandatud seadusena jõustuma 2020. aasta 1. jaanuaril
abirahad viia 40%-le eelarvest, saaks ka lapsed elatisraha earühmati 363€, 462€, 561€ ja 660€ kuus. Mitte aga kordi vähem nagu võimutsev keskbande pakub praegu.
Millest aga Maarika millegipärast vaikib, on põhjus, miks meil lapsed üha äpumaks muutuvad. Ometi paljud teavad, et viga on meie kasvatuskorras. Praegu on väljas suur lumi, palju on näha suuskadel ja uiskudel lapsi? Isegi maakoolide juures MITTE ÜHTKI! Sealt need mannetud memmekad tulevadki. Ja haigused ja abitus on seda saatvad nähtused.
Miks vanemates klassides tegeleb spordiga vaid 2…3 õpilast, neisti enamuses poisid. Seejuures on need 2..3 sellised, kes tegeleks spordiga ka vangilaagris rasketes oludes. Seega pole nemad mingid saavutuste näitajad, vaid tavaline tõenäosuslik tulemus.
Asi pole ainult kehalises mandumises, vaid ka vaimses. Me räägime pidevalt mingist loovuse õpetamisest aga paljud keska lõpetajad oskavad tuba tapeetida, kruvisid keerata, puurida, õmblusmasinal ja käsitsi õmmelda, värve segada ja värvida? Miks peab õps klassi ees ümber jutustama kooliõpikut, kui lapsed peaks selle enne ise läbi lugema ning edasine õppetöö käiks juba arutamisena. Kui paljud lastest oskavad ette kujutada, kuidas liikusid Riiast Eestisse ristirüütlid ja miks nad Ümeral tappa said? Või kuidas liikus Makedoonia Aleksandros oma vägedega, kust ja kuidas saadi toitu, kuidas liiguti mägedes ja üle suurte jõgede? Paljud meie keskaplikadest oskavad malet mängida? Pean silmas korralikku kavalikku malet, mitte niisama nuppe ette sööta. Paljud saavad hakkama koerakuudi ehitamisega?
Mannetuse põhjuseid tuleb õppida meie eneste mannetustest, mitte ainult rõõmustada mingi tühja mittetoimiva seaduse üle.