Jelena Frunze, Tartu
Mu esivanemad tulid Eestisse pärast Teist maailmasõda, 1945. aastal. Vanaema ja vanaisa hakkasid elama Räpinas ning seal sündis minu ema. 70-ndatel ema ja isa said tuttavaks Tallinnas, kus mõlemad õppisid. Peale abiellumist vanemad asusid elama Tartusse, kus sündisid mina ja mu vend.
Lapsepõlv möödus mul Tartus. Tegin läbi lastemuusikakooli, ja see oli minu tulevase elukutse saamise põhjus. Lõpetasin Tallinna Pedagoogikakooli; tunnistusel on kirjas, et olen eelkooli muusikakasvataja ja põhikooli muusikaõpetaja. Muusikaõpetajana töötasin koolis 12 aastat. Hiljem asutasin oma tantsukooli, mis edukalt töötas 10 aastat.
Oma erahuvikooli juhtides oli põhitegevuseks töötajate töö korraldamine ja organisatsiooni areng. Otsustasin minna Tallinna Tehnikaülikooli õppima personalijuhtimist.
Alates 2018. aasta märtsist töötan majandusjuhatajana Tartu lasteaias “Kelluke”. Kõige meeldivam osa minu töös on lastele turvalise ja terve keskkonna loomine.
Toetan Keskerakonna valimisprogrammis olevat punkti tasuta koolieine kohta. Tartus on esimene samm selleks juba tehtud – 1.–4. klassi õpilastele on tasuta koolitoit tagatud.
Kõige enam loodan Haridusministeeriumile. Minister Repsi sõnul on ministeerium seisukohal, et tasuta alusharidus peab olema tagatud igal nädalal 20 tunni ulatuses, kuid tulevikus võib kogu lasteaed olla tasuta.
Keskerakonda astusin 2013. a suvel oma tuttava soovitusel, kellele ei saanud ära öelda. Volikogusse sattusin esimest korda Aivar Riisalu asendusliikmena. Aega läks sisseelamiseks, aga peaaegu kohe alustasin tööd huvihariduse valdkonnas. Juhtisin Tartu erahuvikoolide töörühma.
Juunis 2018 töötasin põhjalikult küsimusega, mis puudutas erahuvikoolide määruse muudatust. Teemat arutasime koos koalitsioonipartneritega ja Tartu linnavalitsusega. Tulemus lähtus võrdse kohtlemise printsiipidest.
Huviharidusega tegelen ka kui Tartu Annelinna Gümnaasiumi (TAG) hoolekogu esimees. Koos TAG õpilasomavalitsusega korraldame õppekäike, õppetube jm üritusi, et lapsed saaksid tulemuslikult sisustada oma vaba aega.
Huviharidus on Tartus kõva valdkond, eeskujuks teistele linnadele.
Nüüd olen Tartu volikogus teises koosseisus. Lisaks huvihariduse teemadele on lisandunud kõik teemad, mis on seotud Tartu kogukonna heaoluga. Üheks suurematest saavutustest pean enda panust raske haigusega lapse abistamisse, kes vajab kallist ravi. Pere polnud varasemalt Tartu LV vaatevälja sattunud. Seega aitas minu tähelepanujuhtimine lahenduste leidmisele väga palju kaasa.
Erakonnaliikmena käitun vastavalt Keskerakonna eetikakoodeksile: suhtlen avalikult meediaga ja annan aru oma valijatele.
Toetan Keskerakonna seisukohta, et kohalikele omavalitsustele tuleb nende ülesannete täitmiseks tagada piisav ja poliitilistest eelistustest sõltumatu tulubaas ning et selle tagamiseks on vajalik õiglaste tasandusmehhanismide rakendamine.
Poliitikuna olen hingelt piisavalt tugev tänu minu valijatele. Kõiki pöördumisi püüan mitte jätta tähelepanuta. Kui ettevõetu on tulemuslikult tehtud, siis tekib soov ja tahe veel enam töötada nende inimeste heaks, kes usaldasid mulle oma hääle.
Minu kreedo kandideerimisel Riigikogusse on sama, mis Keskerakonna loosung “Õiglane riik kõigile!”.
sm Frunze sugulane.
Ühte oskan aga kohe öelda: ükskõik mida keegi isiklikult mõtleb või tahab paremaks muuta, sellest sõidab keskbande klikk teerulliga üle. Nagu Edgar Raudvere Harrist. Kui sul oma mõtteid pole ja ujud pärivoolu nagu Riisalu Aivar, siis võib sul isegi hästi minna.
Kuid huvitav oli järgmine lause, mida tavaliselt kasutatakse maffiale viidates: Keskerakonda astusin 2013. a suvel oma tuttava soovitusel, kellele EI SAANUD ÄRA ÖELDA.
“Minu esivanemad tulid siia peale sõda!”—-jalutasid tankide sabas iseenesest mõistetavusega teise, õnnetu, mahatallatud rahva kodumaale, kus nuteti nõukogude korra poolt tapetud isade, poegade, vendade pärast, kus muretseti oma Siberisse saadetud lähedaste pärast, kus loodeti VEEL, ehk tulevad lääneriigid appi meid sellest verisest režiimist vabastama—- ja siis tuleb siin üks rääkima “õiglusest”. “Aukoodeksist!”—-normaalne venelane vähemalt ei trügiks teisi juhtima. Sakslased tunnevad siiani kollektiivset süüd ja Venemaa oma varmas seda neile ka pidevalt meelde tuletama ja nina alla hõõruma, samas vaikitakse maha kordades õudsemad ja rohkearvulisemad kuritööd, vastupidi veel õigustatakse. Loomulikult pole noor inimene otseselt süüdi, kuid südametunnistus peaks ometi ütlema ja küsima—-millise õigusega ma siin elan ja millise õigusega otsustajate ridadesse trügin.
…veel see, et tuldi 1945 Räpinasse—kas kuuse alla? Vaevalt, et Räpinas oli Tühje “Ühiselamu” kortereid. Eestis ei olnud riikliku ühisomandit, kõik kodud kuulusid kellelegi—siit järeldus, tuldi eestlastest tühjaks tehtud kodudesse, nende vooditesse, nende taldrikute pealt sööma, mingite piinadeta, süütundeta. Sama süüdimatult, enesestmõistetavusega serveeris kogu lugu ka noor inimene, just selline suhtumine ajabki kopsu üle maksa. Laiutav pravuur ongi vallutajarahvale omane. Kui tegin haiget, siis vabandan, seega läksid mu sõnad siiski korda ja ehk panid mõtlema. Kas on ikka nii iseenesest mõistetav see “tulime”, “võtsime”, “tegime”.