Pikalt ette reklaamitud suur kingitus vabariigi 100. aastapäevaks jõudis vaatajani. Selle tegid Eesti mõistes neli suurnimega režissööri: Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak, Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto.
Eelarvega 1,6 miljon eurot, mis seni Eesti seriaalimaastikul suurim. Plaanitud võtteaeg läks lõhki ja hakkama saadi alles 100 filmipäevaga! Vähegi filmindusega kokku puutunud inimesed ei mõista sellist ajaga laristamist. Võtted toimusid põhiliselt siseruumides ning seal oli tegu oskamatu ajaplaneeringu ja asjaajamisega. Eelarveprotsessi jämedad vead ei saanud katet ka välismaistele ostjaile müügi ootustes.
Sarja tegevprodutsendi Kaspar Kaljase sõnul oli sellel hetkel juba hilja pidurit vajutada. „Kui on ühel hetkel kaaluda, kas vedada projekt lõpuni, et tekiks toode, mida on võimalik müüa, või jätta projekt pooleli, sest 50 000 eurole ei ole katet, siis sai valida, et tehakse projekt lõpuni, et oleks vähemalt, mida müüa.”
Üheks argumendiks oli, et sarjaga liitub Cannes´i filmifestivalil pärjatud näitleja Kati Outinen, kes tekitaks rahvusvahelistes telejaamades tundmatu teleseriaali vastu elavamat huvi. Kahjuks näitlejast proua rääkis mitmes võõrkeeles ja subtiitreid lugeda kodumaises filmis oli üsna tüütu.
Artiklid ja kommentaarid filmi kohta aga olid üsna hävitavad.
Kurb on tõdeda, et Eesti Filmi Instituut valis projekti teostama vähetuntud ettevõtte „Itamambucalt“, mille taga on endised teatri NO99 tegelased, ja tänaseks ollakse filmigrupis 50 000 eurot töötasudena võlgu. Lubatud edulugu ei sündinud. Häbistati riigi juubelit.
Selle kõige taustal loeme Indrek Neivelti kampaaniat Eestis tegutsevate Rootsi pankade kasumi välja viimise pidurdamise kohta. Samas pole Neivelt toetanud kahjumis filmisarja, nagu seda tegi endine pankur Rain Lõhmus.
Veel suuremates võlgades on Weekend Festivali korraldajafirma, kes taotleb Harju maakohtus enda pankrotti. Võlausaldajad jäävad ilmselt tühjade pihkudega. Firma võlad ulatuvad 2 miljoni euroni. Sellest poole moodustavad kohustused laenuandjate ees: umbes 800 000 eurot ollakse võlgu koostööpartneritele ja 170 000 eurot maksuametile.
Vaid selle kahe näite varal on põhjust teha seaduslikud muudatused selliste projektide osas. Korraldajal peab enne projekti algust olema deponeeritud tagatisraha. Vastasel juhul jäävadki pankrotid korduma põhimõttel „tühjad pihud võlausaldajaile“.