Eesti – sündmus või üritus?

Aivar Roop, Riigikogu valimiste kandidaat Harju- ja Raplamaal (Keskerakond)

Korraldasin aastaid tagasi üht seminari ja professor Ülo Vooglaid ütles selle lõppedes: “Ära nimeta oma seminari ürituseks – see on luhtunud katse. Ütle: sündmus!” Kuldsed sõnad, kas pole? Mõtiskledes lähenevate valimiste valguses erakondade majanduspoliitiliste valikute üle esitasin iseendale küsimuse: Mida me siis ikkagi tahame – Eestit kui sündmust või kui üritust?

Kõik suuremad erakonnad mõistavad vajadust liiga vahetuseks. See peaks tähendama Eestist juhitavaid globaalseid ettevõtteid, kes mõtlevad uusi tooteid ja teenuseid välja siin kohapeal ning müüvad neid üle maailma. Ma ei hakka siinkohal välja tooma “usual suspecte”, keda tavaliselt siinkohal näitena tuuakse – Skeleton, Transferwise, Grabcad –, sest need on pigem erandid kui reegel, kui kõrvutada Eestit näiteks meie naaberriigi Rootsiga, mis on koduks sadadele Rootsi päritolu globaalsetele ettevõtetele. Kuid tähelepanuväärne on nende näiteks toodud ettevõtete puhul see, et nad kinnitavad pigem Eesti kuvandit kui üritusmaad. Ametlikus retoorikas nimetatakse üritusmaad start-up-maaks. Kuid kas me tahame olla maa, kus kodumaised ettevõtted, kelle kliendid asuvad peaasjalikult väljaspool Eestit, teevad luhtunud katseid ehk üritusi oma äri juhtida Eestist, kuid lõpuks loobuvad? Transferwise tegutseb Londonis, Grabcad Bostonis, Skeleton USA-s jne.

Miks me ei tee siis Eestist sündmust globaalse haardega ettevõtete jaoks, kus tahetakse olla ja kuhu tulla?

Eesti geograafiline asukoht, väike turg, kuulumine EL-i õigusraamistikku jne ei saa olla takistus, sest oma majanduse liiga vahetuse on teinud omal ajal mitmed perifeersed ja toona mitte jõukad riigid – EL liikmesriikidest liidu äärealadel asuvad Iirimaa ja Soome, Aasias – Singapur ja Lõuna-Korea. Ka nemad ei soovinud enam olla odavad üritusmaad, vaid koht, kus toimuvad sündmused. Kõiki neid maid iseloomustab liigavahetuse eel tugev poliitiline üksmeel radikaalse suunamuutuse tegemiseks ja tugev leadership.

Täna näen Jüri Ratases ainukest tipp-poliitikut, kes suudab suuri muutusi liidrina algatada ning ohjes hoida. Ta on seda oma 2-aastasel valitsemisajal reformide ja kriiside juhtimisega hästi tõestanud, nautides täna üle aegade suurimat rahvapoolset toetust ka uue peaministrikandidaadina pärast valimisi.

Samuti on peavooluparteide seas olemas põhimõtteline üksmeel, et Eesti vajab nihet allhankemaast teadmistepõhiseks majanduseks. Nende ilusate terminite taga on aga rida poliitilisi valikuid, mis seab uue Riigikogu koalitsiooni väga suurte väljakutsete ette.

Väljakutsed seisnevad ennekõike riigi rahanduse ümbermõtestamises. Null-eelarve algatus Keskerakonna poolt on selle debati alustamiseks ideaalne. Kuid siit tuleks edasi liikuda oluliselt julgemate sammudega.

Üks võimalus on Uus-Meremaa eeskujul loobuda riigi käekäigu mõõtmisel majanduskasvust ning keskenduda suurtele ja olulistele väljunditele, mida riik oma eelarvevalikute kaudu esile kutsub. Uus-Meremaal on väljunditeks, mida majanduskasvu asemel mõõdetakse, inim- ja sotsiaalkapitali kvaliteet, looduskapitali rohkus ning finants- ja põhivarakvaliteet. Rootsi seab kõiges, mida riik rahastab, võrdsele pulgale majandusliku heaolu kõrval minimaalse kahju looduskeskkonnale. Kui me majanduskasvu kui eesmärgi ihalusest kohe loobuda ei suuda, võiks selle kõrval leida koha näiteks horisontaalne mõõdik, mis näitab, kui palju riik kõigi oma eelarvekulutuste kaudu on suutnud luua uusi suhteid ehk sotsiaalset kapitali. Suhteid nii erinevate kogukondade, kultuuride ja keelerühmade vahel Eestis kui ka majandus- ja kultuurisuhteid välismaailmaga. See eeldaks, et eelarve koostamisel peavad kõik ministeeriumid suutma oma tegevused lisaks majandusliku heaolu kasvule kaasaaitamisele liigitama ka sotsiaalsete sidemete loomise loogika järgi. Ma usun, et nii mõnigi raha vajav tegevus muutuks küsitavaks, sest see teenib väga kitsa grupi huve, loomata seejuures uusi sidemeid teistega.

Mitte et selliseid tegevusi ei tohiks harrastada, kuid neid ei peaks rahastama riigieelarvest. Kindlasti sobiks sellise uue eelarvestamise loogikaga näiteks seadusemuudatused ning sellega kaasnevad kulud, et oluliselt vähendada kõiki otseselt ettevõtlusega seotud kulusid ning regulatsioone (maksud, lõivud, ressursimaksud, bürokraatlikud reeglid). Ühelt poolt tekitaks see suure puudujäägi eelarve tulupoolele, kuid tekitaks juurde hoopis uue kvaliteediga sotsiaalsed sidemed globaalse ettevõtluskogukonnaga. Tekkiv usaldus toob lõpuks kordades rohkem raha eelarvesse tagasi tarbimismaksude kaudu, kui Eestis tegutsevate globaalsete ettevõtete arv kasvab kordades ning meeletu hulga sotsiaalset kapitali inimestevaheliste suhete näol, mis targa ettevõtluse kasvuga alati kaasneb.

See tähendab uusi tarku töökohti, kõrgemaid palku, lihtsalt ägedamat elukeskkonda, sest kapitali – nii rahalist kui ka sotsiaalset – on senisest oluliselt rohkem ja parema kvaliteediga. Pelgalt puhta looduse, ilusate blondide tüdrukute ja ettevõtte nullprotsendise tulumaksuga sotsiaalset kapitali juurde ei loo.

Kindlasti on olemas veel paremaid väljundeid, mida Eesti riik võiks sotsiaalse kapitali kvaliteedi tõusu kõrval riigieelarvet koostades mõõta; kasvõi CO2 osakaalu vähendavad tegevused. Kuid jäägu see järgmise riigikogu otsustada. Tahaks, et null-eelarve poliitika ettepanekust ei saaks taas vaid üritus (loe: luhtunud katse), vaid sündmus, nagu oli omal ajal meie Tiigrihüpe, mille mõju kestab tänaseni.