7. veebruaril suri Tomskis Maarjamaa Risti kavaler ja tuntud Siberi kirjanik Vadim Makšejev (Вадим Николаевич Макшеев, 1926 – 2019) – mees, kes avas meile uksed küüditatud eestlasi puudutavate arhiivimaterjalide juurde.
Makšejev oli tuntud Siberi ajakirjanik, kirjanik-publitsist ning Nõukogude massirepressioonide uurija. Makšejev armastas oma lapsepõlvekodumaad Eestit ning see armastus püsis tal kuni surmani.
Makšejevi vanemad tutvusid Tartus. Tema isa pärines kuulsast vene ohvitseride dünastiast: vanaisa oli täiskindral ja sõjaväeakadeemia professor, isa – Esimese maailmasõja veteran, polkovnik. Perekond elas Eestis, ent, lähtudes vanadest traditsioonidest, sõitis Vadimi ema poega sünnitama kunagisse impeeriumi pealinna, Leningradi. Vadim õppis Tartu reaalkoolis ja Narva gümnaasiumis. 1941. aastal küüditati perekond Siberisse. Isa, ema ja õde surid 1941–1942. Vadim Makšejev ise oli Tomski Siseasjade Valitsuse Infokeskuse Arhiivi kartoteegis kuni 1954. aastani arvel kui “küüditatud eestlane”. 1960. aastal võeti “passita kolhoosnik” Vadim Makšejev NSV Liidu Kirjanike Liidu liikmeks.
Mind viis suure erudiidi Vadim Makšejeviga kokku eestlaste ajaloo allikate otsimine Siberi arhiivides. Kohtusime Tomski Akademgorodokis, Vadim Nikolajevitši hubases kodus. Tänu Makšejevi autoriteedile (tuntud kirjanik) ja mõjukusele (ikkagi presidendi nõunik, massirepressioonide alase erikomisjoni liige) pääsesin ma Siseministeeriumi Infokeskuse sünge ajalooga täidetud arhiivikogude juurde. Mulle võimaldati sedagi, mida tavaliselt ei kodumaistele ega veel vähem välismaistele uurijatele ei võimaldata. Suurem osa materjalidest alles ootab läbikirjutamist ja avaldamist. Kui tänasin Makšejevit suure abi eest, vastas ta mulle lõbusalt: “Ma aitasin Solženitsõnit kah! Ma kohe naudin koostöötamist tarkade inimestega!” Uhke kompliment igatahes.
Alati, kui arhiiviekspeditsioonid mind sinnakanti viisid, leidsin aega tema juurest läbi käia, et ajaloo ja tänapäeva asju arutada. Üheks minu õpetajatest oli ta kindlasti. Rääkisime ikka ja jälle ka Eestist, Tartust, Narvast. Rääkisime vene keeles. Aga mitte ainult. “Tervita minu Siberi-Venda Peep Varjut,” teatas Vadim Nikolajevitš sobival hetkel eesti keeles. Makšejevi mälestusteraamatutest leiame sooje ja südamlikke meenutusi Eestist.
Vadim andis mulle kopeerimiseks ja kasutamiseks ka enda rikkalikke fotomaterjalide ja käsikirjade kogusid. Seda osa, mis puudutas repressioone või oli kuidagi seotud Eesti või eestlastega. Tema korrespondentideks olid patriarh Aleksius, kirjanikud ja mõtlejad Aleksandr Solženitsõn, Lennart Meri…
Vadim Nikolajevitš oli tagasihoidlik ja vähenõudlik mees, aga mingil hetkel nõudis ta üsna resoluutselt, et ma pean talle välja nõutama “Murtud rukkilille” märgi. Seda ei olnud üldse lihtne saada. Kirjutasin presidendikantseleile mitu esildist. Kuidas “rukkilillega” jäi, ei kontrollinud. Maarjamaa Risti sai ta küll.
Aadu Must