24. veebruaril astub Eesti Vabariik järgmisse sajandisse tähistades 101. aastapäeva. Sel päeval toimuvad kõik juba traditsiooniks saanud pidulikud üritused. Eriline nende seas on aga kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul. Esimene samasugune paraad toimus just 100 aastat tagasi, 24. veebruaril 1919.
Esimene aastapäevaparaad peeti vaid aasta pärast iseseisvuse väljakuulutamist. Noore riigi olukord oli raske. Värskelt saavutatud vabadust tuli kaitsta neljandat kuud käivas Vabadussõjas. Kuigi veebruari alguseks olid Nõukogude Venemaa väed Eesti rahvuspiiridest välja tõrjutud, ei saanud sõja lõpptulemuses ja selle üksikasjades ilmselt kellelgi veel täit kindlust olla. Sõja-aastad olid kaasa toonud majandusliku laose, mille tagajärjel ja kommunistide õhutusel Saaremaal puhkenud mäss oli alles äsja maha surutud.
Ajakiri „Imeline Ajalugu“ (13. veebruar 2013) kirjutab, et sellises olukorras jõudiski kätte 24. veebruar 1919. Eesti iseseisvuse auks peeti sel päeval paraade mitmel pool, kuid suurim neist leidis aset keskpäeval Tallinnas, Vabaduse väljakul (tollase nimega Peetri platsil). Ilm pealinnas oli selge ja päikesepaisteline, kuigi tuuline ja jahe. Kaasaegsete tähelepanekute kohaselt oli Eesti Vabariigi esimese aastapäeva paraadi tulnud jälgima väga suur ja pidulikus meeleolus rahvahulk. Nii riigijuhtidele ja aukülalistele ette nähtud sektoris kui ka pealtvaatajate hulgas oli lehvimas väga palju sinimustvalgeid lippe. Paraadil olid rivis relvajõudude esindajad (Kaitseliit, Kalevlaste Maleva, ratsaväelased, mereväelased jt) ning ka tsiviilisikud (tuletõrjujad, seltside esindajad, kooliõpilased). Kõnedega esinesid pea- ja sõjaminister Konstantin Päts, Soome riigitegelane ja Eesti-sõber Oskari Wilho Louhivuori ning sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner. Kõnede vahele mängisid orkestrid hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ (mis tollal veel ametlikult kinnitamata oli) ja kohalviibivate Soome esindajate auks „Porilaste marssi“.
Lipukanga defitsiit
Ajaloolane Ago Pajur märgib Postimehes (22. veebruar 2016), et Eesti Vabariigi esimest aastapäeva 1919. aastal iseloomustas lipukanga defitsiit ja üleüldine võidueufooria. Pajuri sõnul tegi valitsus otsuse 24. veebruar vabariigi aastapäevaks kuulutada alles 1919. aasta jaanuaris. Samas oli ka tähistamiseks igati soodus aeg – Punaarmee oli just Eesti piiridest peaaegu välja löödud ja võitu oli tarvis tähistada.
1919. aastal oli linnades mure, kust hankida iseseisvuspäeva lippude valmistamiseks sobivat kangast. Maakohtades ei lehvinud lippe üldse kuigipalju. Sinimustvalget lippu ennast hakatigi massilisemalt kasutama Vabadussõjas, kus kõigil sõjaväeüksustel olid oma lipud.
Postimees kirjutas esimesest paraadist Tartus hiljem järgmist: „Meeleolu on Tartus pidulik, esmakordselt näeb linnas sedavõrd palju rahvuslisi lippe. Lippe on väikseid ja suuri, nõnda kuidas keegi on leidnud võimalust lippe valmistada.“ Lehes kurdeti, et lippe oleks rohkemgi, aga riidetagavara sai linnas otsa. Samas peeti kõigis kirikutes tänujumalateenistusi ja vist esimest korda lauldi meie kirikus „isamaa hümnust“. Koolides olid aktused, kus iseseisvusmanifest veel korra ette loeti. Mõistagi toimus linnas ka sõjaväeparaad, üksiti ka linnarahva ja ühiskondlike organisatsioonide rongkäik. Õhtul põlesid raekoja ees ilutuled ja paljudel akendel olid läidetud küünlad.
Aivar Jarne