Mart Ummelas
Eesti Vabariigi sünnipäev veebruaris tavaliselt ei rõõmusta valitseva ilmaga. Seekord siiski polnud vaja ilma üle eriti kurta. Nii et isegi president Kersti Kaljulaid muutus oma pidupäevakõnes luuleliseks.
Õieti küll see luuletus, mida ta ette kandis, polnud tema kirjutatud. Asjatundja Tiit Hennoste juhtis koguni raadios tähelepanu sellele, et Henrik Visnapuu lumised värsid ei olnud teps mitte seotud Vabadussõjaga, nagu riigipea väitis, vaid Esimese maailmasõjaga. See selleks – kõnekirjutaja väike eksimus!
Vilja Kiisler aga juhtis „Postimehes“ tähelepanu kõne kitsusele – liialt klammerdumisele sõjateema külge. Muide, ka paraad Vabaduse platsil oli seekord üsna sõjakas, vähemasti TV-kommentaatorite suu läbi.
Üldiselt aga peeti kinni aastapäeva pühitsemise traditsioonilistest raamidest ja midagi eriti originaalset pidutsemises polnud. Kui vast ehk Tallinna linna korraldatud hilisõhtune pidu Islandi väljakul? See pakkus ka neile tuhandetele, keda „Estoniasse“ ei kutsutud, silmarõõmu ja kuulamiselamust.
Muidugi ei maksa unustada ka massiivset tõrvikrongkäiku, mille korraldas EKRE. Pisut kõhe hakkas seda vaadates siiski. Jääb loota, et see ei löönud vihakõnet leegitsema, nagu ehk presidendi aastapäeva kõnest võis mulje jääda.
Ent pikemalt ehk pidupäevakontserdist või, õigemini, lavastusest, mis tõi esmalt meelde kunagise loosungi „Plats puhtaks!“. Eesti Draamateatri peanäitejuht Henrik Toompere jr. oli koos abilistega kokku seadnud kava, mis juba on saanud ajakirjanduses väga vastuolulisi hinnanguid. Katrin Pautsi hukkamõistvast ja Toomas Kirsi naeruvääristavast hinnangust kuni üsna kiitvate ja lausa ülistavate arvamusavaldusteni. Parim personaaž oli lavastaja ise Hunt Kriimsilma kostüümis. „Maa alt välja tulnud“ mehed seondusid minulgi EKRE-ga, eriti tõrvikrongkäigu taustal. Joodikut talutanud tüdruk pidi vist demonstreerima põlvkondade järjepidevust? Et noored tulevad hädalistele appi? Üle lava tormavad rahvamassid aga vististi kehastama ühiskonnas levinud võõrandumist? Erinevad lumekoristamise vahendid pidid küllap juhtima tähelepanu tehnoloogia arengule? (Õnneks harvesteri seekord siiski lavale ei toodud!)
Piduliku ürituse kontserdiosa ehk esitatud laulud ja ilus lõpulaul eriti leevendasid minu jaoks pisut kummastust. Nagu ka maitsetaimede istutamine. See oli tõesti kena.
Ausalt öeldes, igatseksin vahel ka vabariigi aastapäevaks midagi klassikalisemat, mitte plaani vastuvõtukülaliste ja sadade tuhandete telerivaatajate ajusid krussi keerata. Aga kui on kiidetud, et kõik oli väga rahvalik ja arusaadav, siis selles julgen küll kahelda.
Kui mõelda aastapäeva tähistamisele laiemalt, siis seekord seati läbivaks teemaks Vabadussõda. Õnneks kontserdiosas sellele rõhku ei asetatud, sest see oleks rõhutanud ja võimendanud presidendi kõne mõneti sünget alatooni.
Miks me räägime nii palju vihakõnest ja vaenulikkusest internetis? Kedagi ju ei sunnita lugema selliseid avaldusi ja üpris kerge on mõni väga tüütu tegelane ära blokeerida. Iseasi on väljaannete kommentaariumid, ent neid ju minu teada modereeritakse.
Kas nüüd on ikka nii, nagu president arvas, et kõiki „tegijaid“ sõimatakse? Minu arust on vähemasti Facebookis ka väga palju positiivseid, toetavaid arvamusavaldusi. Sõpru tuleb valida, vaja on leida usaldusväärseid tuttavaid, kellega ollakse pidevalt dialoogis. Muidugi tuleb ka minul vahel ette selliseid hinnanguid, mida kahetsen, aga need on võimalik ju kustutada.
Maailmas leviv hirm vihakõne pärast, nii et isegi ÜRO peasekretär on selle teema üles võtnud, minu arust pigem ärgitab sellist suhtumist, kutsub üles vaidlema ja vahel ka teravamalt ütlema. Ent aeg-ajalt levivad soovid tsensuuri tihendada ja sõnavabadust piirama hakata tekitavad samasugust kõhedust kui tuhandete osavõtjatega rongkäigud. Nagu teame füüsikast, siis igale reaktsioonile on vastureaktsioon…
Mida öelda kokkuvõtteks? Eesti Vabariigi 101. aastapäev tõmbas vähemasti joone alla EV sajanda aastapäeva tähistamisele, ja nüüd on loota, et koos valimistega tuleme tagasi maa peale, reaalsusesse, kus on nii head kui ka halba, ainult et igaüks meist näeb seda omamoodi. Täpselt nii nagu oli esmaspäevastes ajalehtedes ja Vox Populi arvamusavaldustes palju risti vastu käivaid hinnanguid.
Et valdav osa inimestest jälgib aastapäevaüritusi televisiooni vahendusel, siis võiks vahel hääle maha keerata või valida teise kanali, kui midagi just väga vastu hakkab. Täpselt samuti saaks internetis käies, kus ühe klõpsuga võib enda jaoks ebameeldivaist asjadest mööda vaadata.
Kahju on tõesti vaid sellest, et seekordne aastapäev sattus pühapäevale, mis kindlasti tegi raskemaks pidupäeva üle pikemalt rõõmu tunda. Ehkki järgnenud äripäev osutus vägagi kevadiselt soojaks ja päikeseliseks, nii et teatrilaval mitmekülgselt etendatud lumesadu ununes kiiresti.
sa Mart nutad, 3. ilmasõda on ukse ees ja võib iga hetk tuppa tormata. Jõuad ehk isegi kuskile varjendisse oma kondid hoiule viia. Vaevalt sa telnjaska katki rebid ja karjud “striljajj suuka!”. Ja püstol peida paremini ära, et kohe kätte saad. Lased ühe okupandi maha, saad hiljem vabadusvõitlejks ennast nimetada ja ehk saad ka uuelt pupujukult Katariinentalis viimase järgu medali. Nii et pane ka ülikond ja lips valmis. Ja kotad viksi ära!
on praegu kombeks räöäkida vihakõnest aga miks me ei räägi vihaetendustest? Need eestlusevaenulikud etendused seda ju vaieldamatult on.
Mardiga selles, et kõige arukam oleks taoliste udukõnede vältimiseks minna kuskile mujale ja oma närve mitte rikkuda. Seda võltspresidendi pingviiniparaadi pole mitte mingil juhul vaja jälgida ega siis sõnade vahelt otsida iva, mida seal polegi.