Belgia paistis kunagi silma selle poolest, et pärast valimisi kulus uue koalitsiooni moodustamiseks alati mitmeid kuid. Nüüd on sellest saamas reegel, mida järgitakse teisteski Euroopa riikides. Kas nii läheb ka Eestis?
Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja
Eestis astus uus valitsus pärast valimisi kõige kiiremini ametisse 1999. aastal, kui selleks kulus ainult 18 päeva. (Arvestusest on välja jäetud sõjaeelne periood.) Nii kiiresti saadi hakkama tänu sellele, et toona võimule tulnud kolmikliit sündis ametlikult juba enne valimisi. Täna me millestki sellisest rääkida ei saa.
Kõige kauem aega – 43 päeva, läks 1995. aastal. Valimised võitis siis valimisliit „Koonderakond ja Maarahva Ühendus“, mida toetas peaaegu kolmandik valijatest. Üksinda nad aga Riigikogus enamust kokku ei saanud. Valitsuse moodustamiseks vajati partnerit. Läbirääkimisi peeti mitmete jõududega. Koalitsioon tehti lõpuks Keskerakonnaga.
Tavaliselt on Eestis uue valitsuse ametisseastumiseks kulunud pärast parlamendivalimisi veidi üle kuu. Nüüd ennustas Isamaa hall kardinal Urmas Reinsalu juba enne valimisi, et sel korral tulevad Eesti ajaloo kõige pikemad koalitsiooniläbirääkimised.
Trend on täiesti selge
Viimasel ajal mujal Euroopas toimunut silmas pidades oleks üllatav, kui see ennustus ei täitu. Eelmisel aastal toimusid parlamendivalimised kuues Euroopa Liidu liikmesriigis. Uue valitsuse moodustamine võttis neis kõigis aega tavapäratult kaua.
Itaalias olid valimised märtsis; uus valitsus astus ametisse juunis. Sloveenias olid valimised juunis; valitsus astus ametisse septembris. Rootsis olid valimised septembris; valitsus astus ametisse jaanuaris. Luksemburgis ja Lätis olid valimised oktoobris; uued valitsused astusid ametisse alles detsembris ja jaanuaris.
Kiiremini läks asi üksnes Ungaris, kuid asjaolusid arvestades siiski ootamatult aeglaselt. Tänu enda huvides painutatud valimisseadusele said Viktor Orbáni toetavad konservatiivid parlamendis enam kui 2/3 kohtadest. Oma neljandat valitsust kokku pannes tegi Orbán aga rea muudatusi. See „toolide mäng“ võttis nii palju aega, et uue valitsuse ametisseastumine kestis kauemgi, kui on olnud seni üldiselt tavaks Eestis, kus erakonnad peavad kokku leppima veel ka koalitsioonilepingus.
Kui isegi Orbáni poolautoritaarne hübriidrežiim, mille üks väidetavaid eeliseid liberaalse parlamentaarse demokraatia ees pidavat olema just see, et otsuseid suudetakse langetada kiiremini, sedamoodi venima jäi, pole muidugi põhjust arvata, et Eestis nüüd uus valitsus enneolematult kiiresti ametisse astub.
Eesti võib osutuda erandiks
Olukorra muudab siin teistsuguseks see, et juba kuu aja pärast lõpeb kandidaatide registreerimine Euroopa Parlamendi valimisteks. Erakondade ja valijate vaatepunktist oleks kindlasti parem, kui uus valitsus saaks Eestis paika enne nende valimisnimekirjade üleandmist.
Reinsalu sõnadele vaatamata on Isamaa, aga ka sotside huvides võimalikult kiiresti lüüa käed Reformierakonnaga. Muidu läheksid nad eurovalimistele vastu kaotajatena, kes peavad hakkama otsima endale uusi juhte. Uude koalitsiooni tormamine oleks nüüd ju vähemalt lühiajaliselt nende parteilistes huvides, kuigi selle eest tuleks tõenäoliselt maksta oma paljude valimislubaduste hülgamisega.
Eks selleks peavad olema muidugi valmis teisedki parteid. “Selge on ka see, et kõiki lubadusi me niikuinii täita ei saa, sest Eesti valimissüsteem on selline, et meil on koalitsioonivalitsused, ja alati tuleb teistega kokku leppida ja teha kompromisse,” tunnistas Reformierakonna juht Kaja Kallas eelmisel nädalal Facebookis tavakodanike küsimustele vastates.
Keskerakonnal pole eurovalimisi silmas pidades Reformierakonnaga koalitsiooni minekuga kiiret. Tsentristid saaksid nendel valimistel tõenäoliselt parema tulemuse, kui oravate katsed koalitsiooni kokku panna jääksidki nüüd esialgu venima. Samas ei saa kuidagi olla kindel, et see juhtub. Isamaa ja sotside vajadus ennast eurovalimiste eel jätkuvalt tähtsate tegijatena näidata on äärmiselt tungiv.
Tuleb üles leida olulisim ühisosa
Kaja Kallas rõhutas Facebookis, et Reformierakond on seisnud vastutustundliku eelarvepoliitika eest ning et seda printsiipi püütakse järgida ka nüüd. See võiks kujuneda tegelikult heaks aluseks koostööle Keskerakonnaga. Sisaldus ju ka Keskerakonna valimisplatvormis lubadus jätkata vastutustundliku ja jätkusuutliku eelarvepoliitikaga, valmistudes seejuures Euroopa Liidu toetusfondide vähenemiseks.
Jüri Ratas aga rõhutas viimases valimisdebatis, et Eesti maksukoormus peab jääma alla 34%, nagu see on praegu. Mis võiks Reformierakonnal olla selle vastu?
Rahandusministeeriumi analüüs näitas, et kõige kulukamate valimislubadustega peibutasid nüüd rahvast EKRE ja SDE. Sellega peaksid need mõlemad parteid olema ära teeninud koha opositsioonis. EKRE on niigi välistatud, kuid ka sotside kuulumine uude valitsusse tähendaks paratamatult paljude valimislubaduste murdmist ja põhjustaks nende valijatele suurt pettumust.
Keskerakond ja Reformierakond andsid valijatele lubadusi rahaliselt enam-vähem samas mahus. Neist võiksid saada ilmselt võrdsed partnerid, kes oma programmilisele ühisosale tuginedes riiki mõistlikult majandavad.
Andres taas eksib. Et üles tuleb leida ühisosa. Nimelt just ühisosa on väljaspool iga arvestust, sest see juba ongi osalistele ühine. Tunduvalt olulisem on kakelda ERIosa üle. Need on eri pooltel erinevad ja on ka erineva kaaluga. Need tulebki kaupluse letile panna ja siis kauplema hakata. Et kui sina tahad seda, siis pead vastuandma mulle 3 minu soovitud kaupa ja muud samas laadis. Alati pole 1:1 vastavus leitavgi, siis tuleb midagi kas välja petta või suure eesmärgi nimel ohverdada vastikule liitlasele.
Kokku võtan selle nii, et meie politikaanid ei oska oma huvidega äri ajada. Mõtlevad endast ei tea milliseid Rockefellereid või Morganeid, tegelikud on viru ärikad.