Kuido Säde
“Riigikohtu halduskolleegium lahendas MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebuse, milles vaidlustati 20. juunil 2016. aastal Hiiu maavanema käskkirjaga kehtestatud mereplaneering.
Planeeringuga olid kindlaks määratud alad, kus tuuleenergiat toota tohiks, aga täpsustatud ka näiteks transpordi, kalanduse ja turismi arendamist puudutavaid küsimusi.
Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et mereplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine ei selgitanud välja ei tuulikute ega ka neid mandriga ühendavate merekaablite mõju ja seoseid muude tegevustega. Ka asjakohased uuringud olid tegemata. Sealhulgas ei hinnatud nõuetele vastavalt kavandatava tegevuse mõju Natura aladele ja kaitsealustele liikidele. Seetõttu ei ole Riigikohtu arvates planeeringu kehtestamise otsus õiguspärane.“
(Maaleht, 8. august 2018)
Tore, et kahe aastaga jõuti juba mingisuguselegi vahepealsele otsusele. Kuid Hiiu tuulepargi keskkonnamõjul on teinegi aspekt. Vaidlusalusele territooriumile on võimalik paigaldada tuulegeneraatoreid koguvõimsusega 1800 MW, sellest moodustab Nelja Energia OÜ 1100 MW ja Baltic Blue Energy OÜ 700 MW. Kuna tuul ei puhu iga päev optimaalse tugevusega, võib neist aastakeskmisena kätte saada 1/3 nimivõimsusest ehk 600 MW.
Võrdluseks: Eesti elektritarbimine kõigub kusagil 1000 MW piires. Ühe kWh tootmiseks kulub meie elektrijaamades ligikaudu 1,5 kg põlevkivi. 600-megavatise võimsuse hoidmiseks, mille võiksid toota tuulegeneraatorid, laseme ööpäevas 2160 tonni ja aastas ligi 8 000 000 (8 miljonit!!!) tonni põlevkivi korstnasse! Kohtusaaga on kestnud juba kaks aastat ja kestab veel teadmata kaua: 2160 tonni põlevkivi päevas ja 8 miljonit tonni aastas! Seega on nende kahe aastaga, mis on möödunud Hiiu maavanema käskkirja vaidlustamisest, tuulde lennanud vähemalt 16 miljonit tonni põlevkivi, mis võinuks jääda kaevandamata ja keskkond seeläbi rikkumata.
Aga tants kestab edasi! Siia tulevad lisada miljonid tonnid maapõuest välja toodud aherainet, segipaisatud maapind, rikutud põhjaveed, loendamatud tonnid atmosfääri paisatud CO2, tuhanded tonnid tervistkahjustavaid mikroskoopilisi tolmu- ja tahmaosakesi jpm. Ühtesid Eesti kodanikke häirib vaade 10–12 km kaugusel meres pöörlevatele tuugenitele, kuid teistel Eesti kodanikel tekivad lõhkamistest majaseintesse praod ja kaevud jäävad kuivaks. Paugutamistest põhjustatud igapäevasest stressist pole mõtet rääkidagi.
Milles seisneb see tohutu keskkonnamõju, mille üle vaieldakse? Merepõhjas lookleva kaablisoolika mõju kohta ei oska küll muud välja pakkuda, kui: äkki segab see lestade liikumist; need põhjakaladena ei saa kaablist üle!?
Milles seisneb üksteisest 1 km kaugusel paiknevate betoonvundamentide mõju, seda ei oskagi välja mõtelda. Kogu maailmas on merede kaldaääred täis karisid. Mille poolest need on ohutumad ja keskkonnasäästlikumad kui betoonvundamendid? Äkki on probleem selles, et ühed on graniidist, teised betoonist ja pealegi ümmargused?
Kui asi ei ole salastatud, võiksid keskkonnakaitsjad rahvast selles küsimuses valgustada. Kogu maailmas paigaldatakse rannavetesse tuugeneid nii palju kui võimalik. Teistes riikides ei häiri need keskkonda, aga Eestis häirivad?
Asja teeb absurdseks just see, et ühe paiga keskkonnamõju üle vaidlejad suhtuvad külma rahuga keskkonna lagastamisse Ida-Virumaal. Kahju Eesti Vabariigile ei piirdu ainult kümnete miljonite põlevkivitonnide kaevandamisega ja maapinna lagastamisega. Tuuleenergia rakendamisega vabanevaid CO2 kvoote annaks maha müüa ning kaevurid võiks oma tehnika rakendada Tallinna–Helsingi tunneli rajamisele. Ühtekokku enam kui 400 merre paigaldatava tuugeni ehitamine ja paigaldamine looks täiendavalt tuhandeid töökohti.
Miks peaks eelpoolkirjeldatu kedagi häirima, kui põlevkivi jätkub meil veel tervelt 50 aastaks? Maapiirkonnad tühjenevad inimestest niikuinii hirmuäratava kiirusega ja vastuvaidlejate elukohtade all põlevkivi ei ole.
Hiiu tuulepark pole ainuke kemplemiskoht. Aidu tuulepargi arendajate skisma Kaitseministeeriumiga läheb keskkonnale maksma kõigest 330 000 tonni mõttetult välja kaevatud põlevkivi aastas! Ikka selle nimel, et Kaitseministeerium saaks piiluda, kuidas Venemaal lennukid lendavad. Kui ministeerium tänasest radari asukohast “ei näe”, võiks ehk tõsta radari teise kohta, sinna, kust “näeb”? Või paigaldada mõni radar lisaks, et nurga taha piiluda? Või palgata mõni piilur naabri õhuruumi kiikama? Koostöös tuulepargi arendajatega võiks idapoole ehitada täiendava tuugenialuse ja radari sinna otsa paigaldada? Niisuguse radari, mis ka “näeb”! Midagi tuleb muuta õhupiiri jälgimises niikuinii, sest alanud on droonide ajastu ja olemasolev radar on nende lendajate vastu absoluutselt võimetu. Vaevalt see isegi “stealth bomber’eid” suudaks näha.
Kas Kaitseministeeriumi ametnikud ikka tegelikult kaitsevad Eestimaad?