Riskantne mäng inimeludega

NSVL-i aegu oli suurim propagandaartikkel sport. Eriti välisvõistlused, kus lisaks sportlastel olid kaasas nii KGB järelevaatajad kui ka arstide brigaadid. Suur osa „parimaid” sportlasi olid sõjaväe spordiroodudest ega osanud peale vene keele teisi keeli. Aga valvama neid pidi, sest nad kandsid endaga kaasas riigi üht suurimat saladust – eriettevalmistust algavaiks võistlusteks.

Unustusse pole vajunud ka „kunstnaiste” (hermafrodiitide) õdede-vendade Tamara ja Irina Pressi võistlemised, kuhu neile olid eraldatud eraldi duši- ja riietusruumid.

Kõik spordialade treenerid said eriettevalmistuse ning koos Saksa Demokraatliku Vabariigi arstide ja treeneritega loodi spetsiaalsed treeningplaanid, muudeti pidevalt sportlaste vereomadusi nii süstidega, vereülekannetega, EPO lisamisega, kui ka suu kaudu dopingainete manustamisega. Kõige rohkem nähti vaeva hokimeeskondade ja raskejõustiklastega. Ja tulemused muudkui tulid. Tõstjad aga upitasid mõnesaja grammi kaupa uusi maailmarekordeid ja hokimehed olid maailmatasemel.

Ka paljud meie treenerid ja sportlased olid asjaga kursis ning nii mõnigi neist oli vastava koolituse saanud. Sellest muidugi vaikitakse. Paljastati seniks vaid Mati Alaver.

„Minuga – ja ma räägin ainult enda eest – tehtud katsed tegid ju Mati Alaveri ainult targemaks. Aga tulemusi ja kasu lõikasid sellest teised. Mina pole selle eest midagi saanud.“ Nii rääkis paarikümne aasta tagune Eesti parim naissuusataja, Lillehammeri olümpial kõigil neljal distantsil 30 parema sekka jõudnud Piret Niglas. Arstid räägivad dopingust kui üliohtlikust tervisekahjustajast; ka Niglasel avastati kaks aastat tagasi pahaloomuline kasvaja. 2011. aastal, kui Andrus Veerpalu jäi kasvuhormooniga vahele, mõtles Niglas: „Mitte midagi pole muutunud.“ Ta pidas silmas Mati Alaveri treeneritööd.

Siia võib lisada ka jooksja Enn Sellikuga tehtud verekatsed, mis tema tervise tuksi keerasid. (E. Selliku raamatust)

Viimased dopingupaljastused on viinud Austria prokuratuuri kriminaalmenetluseni, sest neil on sellised teod karistatavad.  Tegelikult on asi palju hullem. Tegelikult on toimunud sportlaste tervise tahtlik ja teadlik kahjustamine ning selles osas on neid seadusepügalaid küllaga, et alustada kriminaalmenetlust. Karistusseadustik ütleb, et ravimi dopinguna kasutamine on karistatav, samuti on seda ka verega manipuleerimine. Ja millistes üliohtlikes ebasanitaarsetes oludes neid vereülekandeid tehti!

Teine teema on ebaseaduslike spordivõitude raha eest kogutud kinnisvara. See puudutab meie suusasportlasi üsna tugevalt.

Seefeldi MM-il lahvatanud dopinguskandaalist ajendatuna vaadatakse üle vähemalt kümne Eesti talisportlase varasemad dopinguproovid.  Uuritakse just selliseid sportlasi, kelle kohta on varem tekkinud kahtlusi. Nii selgub lõplik tõde.