Toomas Paur, Eesti Keskerakonna liige
„Olen võitlejatüüp ja ma pole harjunud kaotama. Oma senises elus olen õppinud vahel kaotusega ka elama. Kui kaotus tapab, siis lähed närviliseks, ja oledki audis,“ on öelnud tippkorvpallur ja -treener Jaak Salumets. Sarnaselt spordiga koosneb ka poliitika võitudest ja kaotustest. Vahel on need seisundid võrdlemisi suhtelised.
Malesuurmeister Paul Kerest on uhkusega nimetatud “igaveseks teiseks”. Eesti Keskerakond tuli ka tänavustel Riigikogu valimistel hõbemedalile. Lisaks Reformierakonnale võib valimistel tegijaks lugeda Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, kes küllap Keskerakonna potentsiaalsetelt valijatelt häälesaaki haaras, eriti Kagu- ja Lõuna-Eestis.
Keskerakonnal tuleb hakata kiiresti ja jõudsalt kaitsma oma valijate huve, olgu siis koalitsioonis või opositsioonis. Samas on vaja aga sügavat ja tõele näkku vaatavat analüüsi selle kohta, miks valimistulemused polnud ootuspärased.
Keskerakond on Reformierakonna järel teiseks tulnud neljal viimasel Riigikogu valimisel. 2007. aastal koguti 143 518 häält, 2011. aastal 134 124 häält, 2015. aastal 142 460 häält ja tänavu 129 618 häält.
Seekordsed parlamendivalimised olid Keskerakonnale uutmoodi, sest esmakordselt läks erakond valimistele koalitsiooni juhtiva jõuna – peaministriparteina. Keskerakonnast oli kujunenud positiivsem kujund avalikkuses ja meedias, nagu öeldakse – parketisobilikkuse staatus. Erakonna esimehe peaminister Jüri Ratase eestvedamisel alustati mitmete reformide elluviimist: pensionid hakkasid tõusma, enamikus Eestimaa piirkondades käivitati maakonnaliinidel tasuta ühistransport, põllumehed hakkasid saama toetusi. Keskerakonna juhitav Eesti tuli edukalt toime Euroopa Liidu eesistujamaaks olemisega. Uhke ja vastutustundeline oli juhtida Eestit vabariigi 100. sünnipäeva aastal.
Erinevad küsitlused (viimased küll mitte!) ennustasid Keskerakonnale ülekaalukat valimisvõitu ja näitasid Jüri Ratast populaarseima peaministrikandidaadina pärast Riigikogu valimisi. Paraku jäi edu tulemata. Küsime: miks?
Kindlasti olnuks lõpptulemus parem, kui aktiivne ja jõuline valimiskampaania ei oleks jäänud viimastele kuudele, vaid kestnuks pikalt ja pidevalt. Väga paljudes Eestimaa paikades toimusid küll sisukad ja asjalikud mõttevahetused sarjast „Eesti 101 rahvakohtumist“, aga seda üritust oleks pidanud läbi viima suurema meediakajastusega ja valijate enamuse kaasamisega.
Keskerakonnas on palju liikmeid, kes maksavad vaid liikmemaksu, osalevad kord aastas piirkondlikul konverentsil ja jõulupeol. Mõistagi peab ka selliseid liikmeid hoidma. Üleriigilistel ning eriti piirkondlikel erakonnajuhtidel tuleb nendega tegelda, tegelda ja veelkord tegelda, otsida ja pakkuda variante väljakutseteks ja rakenduse leidmiseks. Loomulikult on selleks tarvis erakonna juhatuse, keskaparaadi ja piirkondade vahelist veelgi tugevamat koostööd ning ka kohalike tegijate panuse paremat stimuleerimist. Erakond kui ühesuguste inimestega inimeste kooslus on üks elusorganism, mille tegevust peab olema tunda igapäevaselt, mitte ainult valimiste eel ja vahetult järel.
Keskerakonda aitasid võimekad ja tegusad tipp-poliitikud, kes kogusid märkimisväärse arvu hääli, kuigi ka nende häältesaak kahanes, võrreldes varasemate valimistega. Häältekogujate edetabelisse jõudsid Mihhail Kõlvart ja Jüri Ratas. Keskerakonna valimisprogrammis on prioriteetsel kohal tervishoiu ja arstiabi temaatika (perearstiteenuste parem kättesaadavus, ravijärjekordade lühendamine jne.).
See temaatika kõnetab põhiliselt vanemaealisi. Olid kandideerijad, kes keskendusidki valimiskampaanias ennekõike eakatele. Tulemuslikus poliitilises veenmistöös tuleb aga jõuda inimesteni erinevates huvi- ja sotsiaalsetes gruppides. Omad olulised teemad on meestel, naistel, tööandjatel, töövõtjatel, noortel.
Praegu ongi aga noored suuresti unustusse jäänud. Iga keskerakondlasest Riigikogu liige või piirkonnajuht võiks leida endale poliitikahuvilise noore, kellele hakkab mentoriks ja kellest kunagi võiks saada poliitikas tema töö jätkaja. Kui me seda ei tee, siis vanade ja aktiivsest elust kõrvale jäänutega võivad erakonnal kaduma minna ka poliitikule antavad hääled. Praegu on õige, lausa viimane aeg mõtteerksate ja teotahteliste noorema põlvkonna inimeste kaasamiseks poliitikasse, et nad kandideeriksid järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel. Kodupiirkond, kus inimesed üksteist hästi tunnevad ning kus mõtted ja teod kohalikule rahvale hästi meelde jäävad, annab hea kooli ja kogemuse poliitikutöö alustuseks.
Tasub meeles pidada helilooja Olav Ehala ja kirjanik Juhan Viidingu loodud „Vana mehe laulu“, kus juttu sellest, et miski pole igavene, ja samas on sõnum, et poeg peab isast (võtkem seda ka ülekantud tähenduses) jõudma kaugemale.
Ühiskond areneb ja aja muutudes tasub uuendada ka valimiskampaaniate variante. Paljud Riigikogusse kandideerijad nägid vaeva selgitustöödega telkides, trükiste ja valimismeenete jagamisega, samuti ukselt-uksele kampaaniaga. Kõik see on teretulnud, kuid ei pruugi alati efektiivselt toimida. Sageli pole inimestel aega süveneda trükistesse, mida saadakse mitmelt erakonnalt, mistõttu inimestel, kes igapäevaselt poliitikaga ei tegele, võivad eesmärgid ja lubadused segamini minna. Valimismeeneid (rahvakeeles: nännid) süüakse ära, võetakse kasutusele tarbeasjade või iluasjadena, aga erakond või poliitik, kes nende taga, võidakse kiiresti unustada.
E-valimisi tuleb pidada Keskerakonnale ebaedu toojaks. Tahtes olla kaasaegne partei, hakkas Keskerakond suhtuma e-valimistesse tolerantsemalt ja kutsus ka erakonna toetajaid selles protsessis osalema. Mis juhtus, seda näeme isegi.
Keskerakonnal tuleks senisest veelgi rohkem rakendada sotsiaalmeediat (Facebook, Twitter, jne ). Just sellises keskkonnas tegutsevad paljud noorema põlvkonna valijad.
Keskerakond on õppimisvõimeline erakond ja loodetavasti saab talle nüüd selgeks, et sotsiaalmeedia-kanalid ongi need uksed, mille taga tuleb koputada.
Poliitiline võrkturustus võib anda suure efekti. Mõistagi ei tohi selle kõrval kaduda ka vahetu suhtlemine, aga nagu öeldakse: kõik rauad peavad igas elemendis olema tules.
Kõigi valimiste eel tuleb objektiivselt hinnata konkurente. Pärast peaminister Taavi Rõivase valitsuse kukutamist ei saanud Reformierakonnast mitte koopasse varjunud oravat või ennast puu otsa peitnud lendoravat, vaid tugev ja arenev opositsioonierakond kindla toetajaskonnaga.
Nüüd aga veel tõdedest, mida poliitikud võiksid õppida spordist. Arvan, et paljud mäletavad, kui suured olid võidujoovastused meie suusatajate ja treenerite edu puhul. Kõik ihkasid nendega ühele pildile saada ja veeta aega koos nendega, olla tegijate seltskonnas. Õnneks kirjutas Indrek Hargla aastail 2011-2012 vaimustunute Maa peale tagasi toomiseks teleseriaali “Alpimaja” stsenaariumi, kus ta muu hulgas ennustas isegi praeguse presidendi nime. (“Alpimaja” on järelvaadatav internetis ERR-i programmis.) Seal näeme, millise kuristikuni viivad spordis kahtlased mängud, mis toovad kaasa üksteise süüdistamise ja pideva jälitamisohu, vähendavad inimeste optimismi ja elujõudu. Olgu spordimaalimas toimuv meile hoiatuseks!
Otsustasin tänavustel Riigikogu valimistel mitte kandideerida ennekõike sel põhjusel, et anda võimalust noorematele. Jätkan Keskerakonna esindajana Elva vallavolikogus. Endiselt on mul väljakutseks kirjutamised ja esinemised ajakirjanduses.
Seda lugu, austatud erakonnakaaslased ja Kesknädala lugejad, ei kirjutanud ma mitte selleks, et kellelegi „ära panna“, vaid usus, et konstruktiivne kriitika viib edasi.
Edasiminekuks läheb vaja talupojatarkust, akadeemilist mõistust, tammsaarelikku visadust töötamisel, hoolivust ja mitmeid teisi omadusi, samuti aga ka eetilist ja ausat mängu.
Võtkem ka parlamendivalimisi kui valusat, ent head õppetundi! Tasub meeles pidada Vana-Rooma filosoofi ja riigimehe Lucius Annaeus Seneca-noorema ütlust “Paljud on kukkunud, et tõusta varasemast kõrgemale”.
Tehkem kõik, et see antiikne tarkus käiks ka Eesti Keskerakonna kohta!