Juba Arno Tali pahandas „Kevades“, kui nägi Tiugu pealt kodutööde mahakirjutamist. Vanemad kooliõpetajad on oma mälestustes kirjeldanud, kuidas spikreid tehti ja kuhu iganes neid peideti, et kontrolltöö aegu saaks kasutada. Meelde on jäänud ühe pedagoogi ütlus, et vähemalt nad nägid vaeva ja kirjutasid selle teabe ringi; midagi siis ikka pidi ümberkirjutamisel ka meelde jääma. Tänapäeval me enam ei kirjuta, vaid võtame teksti plokki ja tõstame vajalikku kohta.
Rainer Vakra püüdis ennast õigustada, kuid unustas kopeerimisel isegi kirjavead ära parandada. Ometi tollane kontoritarkvara Office võimaldas seda teha ka automaatselt. Ja kui ta „targana” oleks temale juhendaja poolt antud graafikute kuju kasvõi Excelis ühe klikiga muutnud, poleks ka esmapilgul asi kahtlane tundunud. Veel enam, kui ta olevat ise ka midagi uurinud, siis oleks ju kindlasti saanud muudatusi teha. Aga ta ei viitsinud midagi uurida ja kirjutas teiste pealt räigelt maha. Viidetest rääkimata.
Asja ilmsikstulekul kinnitas sotside üks juhtfiguur, õppejõud Marju Lauristin, et Tartu Ülikoolis Tallinna Ülikooliga võrreldes seda iial ei juhtuks. Paraku pauk tuligi luuavarrest, ja lausa kahest rauast!
Kauni motoneiu Anastassia Kovalenko mõlemad magistritööd tunnistas Tartu Ülikool plagiaadiks!
Esimese sai ta rahapesuteemalise töö eest. Selle kaitses Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2015. aastal. Teise magistritöö kaitses Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas 2017. aastal ja see käsitles väikeaktsionäride õigusi. Mõlemad magistritööd sisaldasid kümneid lehekülgi korrektselt viitamata teksti.
Hiljutiste poliitikute diplomitööde plagiaadijuhtumite valguses on seni kõrvale jäänud üks teine akadeemilise pettuse vorm: tööde tellimine varikirjutajatelt. Internet on täis pakkumisi ja tellida saab kõike. Alates algharidusest kuni igasuguste diplomitöödeni.
Parem pole seis ka õppejõudude poolel. Eesti Päevaleht on varasemalt kirjutanud juhtumitest, kus õppejõud tellivad varikirjutajatelt lõputööde retsensioone.
Kõik on tehtud äriks. Kas see ka teadmisi annab?