Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri oleks saanud 29. märtsil 90-aastaseks. Seda ta ei jõudnud ära oodata, sest suri juba 2006. aastal. Kuid elavad mälestused inimestel, kes temaga kokku puutusid, ei hääbu niipea. Nii ka mul endal.
Lennart Meriga puutusin esimest korda kokku 1992. aastal, kui olin ajaloolase haridusega värske ajakirjanikuna alustanud tööd Postimehe poliitikatoimetajana. Ühel hilissuvisel päeval seadsin sammud ühte eramusse Tallinnas Nõmmel, kus pidin intervjueerima presidendikandidaat Merd. Just nimel Merd, mitte Merit, sest nagu ta hiljem mulle ise selgitas, soovib ta ikka, et tema nime eestipäraselt käänataks. Värske presidendikandidaat oli enne intervjuud veidi murelik, sest ajakirjanduses oli noil päevil tõusetunud teema, et Lennart Meri isa Georg Meri olevat Nõukogude ajal lisaks diplomaadi ja kirjamehe tööle tegelenud ka spioneerimisega. Seisime enne intervjuud Lennart Meri tohutu raamaturiiuli ees, kui ta mult lennartmerelikult otsa vaadates ootamatult küsis: „Kas Sina usud seda?“ Et seisin just raamaturiiuli kõrval, millel paistis erilisel kohal olevad Georg Meri looming, vastasin: „Spiooniks ei saa olla inimene, kes on tõlkinud eesti keelde tervelt kuus köidet Shakespeare’i.“
Sügisel 1992 valis Riigikogu Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks. See tundus siis igati loomulikuna, sest olles varasemalt Edgar Savisaare valitsuses välisministriks ning seejärel lühikest aega suursaadikuks Soomes, oli ta rahva hulgas ikka hinnatud ning populaarne. Oma esimeses kõnes presidendina tsiteeris Meri ka kunagist Briti peaministrit Winston Churchilli, kes lubas sõja ajal Hitleriga oma rahvale võidu nimel vaid „higi, verd ja pisaraid“. Osutasin oma vastukajalises loos Postimehes vastse presidendi ebatäpsusele Churchilli tsiteerimisel.
Mõne päeva pärast sain aga presidendilt kirja. Olin veidi hämmeldunud ja samas ka pisut uhke, et ikkagi kiri riigipealt. Seda ei juhtunud ju iga päev (isegi tollal), et ajakirjanik sai kirja presidendilt. Meri tänas täpsustuse eest Churchilli tsitaadi asjus, kuid samas küsis ka, et kuidas seda täpsust mõista. Temal oli lisaks Churchilli kirjalikele mälestustele ka lindistus Briti peaministri kuulsa kõnega Alamkojas ning siin lähevadki suuline kõne ja kirjapandu lahku. „Kirjutatud sõna ja elav kõne elavad erinevat elu: ainult siis jõuavad nad ühtviisi südamesse ja teadvusse,“ kirjutas president. Mul jäi tsitaadi täpsustuse osas üle vaid Meriga nõustuda. Niivõrd põhjalik oli ta olnud oma kõne tegemisel.
Hiljem arutasime temaga päevapoliitiliste intervjuude tegemise järel mitmel korral nii ajaloo teemadel kui ka ajakirjanduse rolli üle, eriti tsiteerimise täpsuse osas. Vahel Kadrioru lossis tema ruumidest väljudes nägin, kuidas meie pikaksveninud jutuajamise pärast pidid eesruumis mõnikord oma järge ootama Eesti valitsustegelased ja ka välisriikide diplomaadid. Oli pisut piinlikki. Ajapikku tuli teadmine, et aeg jookseb Meri jaoks omasoodu ning tal on sellega eriline suhe. Pidin ka ise vahel ootama.
Mõnikord kohtusime presidendiga veel ka mõnel rahvusvahelisel üritusel, kuhu oli asja nii riigijuhtidel kui ka ajakirjanikel… Budapestis, Prahas, Vilniuses, Strasbourg’is. Meri käis rahvusvahelistel tippkohtumistel meeleldi ka ise. Teisel presidendiajal alates 1996. aastast tundis Meri presidendiametis end juba pisut vabamalt. Vahel helistas ta ajakirjanikule, kes oli leheveergudel arvanud, et presidendi välisvisiidid lähevad liiga kalliks maksma, selgitades, et presidendi amet ongi „kallis“, kui seda südamega teha. „Kallis president“ oli ajakirjaniku artikli pealkirjaks olnud.
Lennart Meri pidas oma viimases kõnes presidendina Riigikogu ees vajalikuks, et tulevikuks valiks presidendi otsevalimistel rahvas. See oli tema poliitiline testament, mille täitumist ta ise paraku ära oodata ei jõudnud. Nüüd, tema 90. sünniaastapäeval, on see teema poliitikutel taas läbirääkimiste laual. Niisama kui tema kiri tsitaatide asjus on ajakirjaniku laual.
Aivar Jarne
Aivarile juba ette suure piraka + panema, et on otsustanud käänata Meri:Mere:Merd aga tagapool laulab peavoolumaadialiku maakeele vihkajana taas Merist.
Kurat temaga. Mainin siin hoopis üles Lennarti kuroteod ja reetmised Eesti vastu. Seejuures ma ei puuduta üldse tema nuhkimist VEKSAs või kagebistide heaks ja kasuks, mul pole sellekohaseid andmeid.
Millised olid Lennarti VAIELDAMATUD reetmised, sest neid võib igaüks kaardilt vaadata ja näha:
1) Tartu rahulepingu 3.-st lõigust lahtiütlemine ehk piirilepingu mittetunnistamine. Seega ütles Lennart lahti ka narvatagusest ja Petserimaast, mis riikidevahelise õiguse alusel on seniajani de iure ISESEISVAD Eesti vabariigi osad. Meie ENSV osa aga loobus de iure iseseisvusest 2003.a rahvahääetusl, kui 2/3 eestlastest ütlesid vabariigile “sitta kah!”. Vormistati see 01.05.2004. ning meie võltspresident ja teised võltsninamehed ja -naised tähistavad seda suure riikliku tralliga kui 15ndat aastapäeva.
2) Just Lennart oli see, kes käskis oma toapoistel Liivi lahel lätakatale räimesõjas valge lipp üles tõmmata ja 769 ruutkilti TÄNUKS ära anda.
3) See oli Lennart, kes kiitis heaks ligi 200 ruutkildi veeala ühepoolse loovutamise Soome lahest Pihkva järveni. Ehkki ellu pidid selle reetmise viima teised. Ja see oleks neil ka õnnestunud, kui mitte vankad ise poleks hakanud põlistatava kingitus ekallal tähte närima. Nüüd aga on just keskbande see, mis seda lepingut õigel ajal ei taha tühistada. Mis sest et Helir ja Mart omaltpoolt lausa kattekeiste Jurkal mune pigistasid.
4) Samuti oli see Lennart, kes loobus Soome lahel enam kui tuhandest ruutkildist veealast, sest Moskva ei saavat meist aru! Nende allveelaevad pidavat siis veepinnale tõusma ja neid saaks jälgida. Kuigi läbides Belte ja Sundi peaks nad seda nagunii tegema. Õnneks on see võimalus Lennarti vigu parandada veel olemas ning ehk tuleb kunagi aega, mil meie piirilaine lööb vastu Soome piirilainet et laksud on Moskvassegi kuulda.
5) See oli Lennart, kes IGA HINNA EEST nõudis iseseisvusest loobumist ja taasliiduvabariigistumist Euroopa liidu koosseisus. Kindlasti mitte aga iseseisvuse jätkamist.
Kindlasti on palju teisigi, kel muid etteheiteid lennartile, kuid piirdun eelnimetatutega. Kas need reetmised polegi riiklikud kuriteod?
Mees kõlavaid sõnu suust paiskanud -aga ühe maaka ees jäi häbisse-
Reinsalu rott tal värava vaht. Või tõesti hoidis Reinsalu rott konkreetses juhtumis riigipead teadmatuses mis riigis toimub-.
Maakas on justiitsterroristide ohver. Oli põhiseaduse vastane kohtu keiss -mis nii leheneegrite poolt maha vaikitud , rahvusvahelisel tasandil summutatud jne. KOHTUNIK IRVITAS : PRESIDENDILE KIRJUTASITE KAH -PÕHJUSTADES KA VASTUSTAJA NAERU .
Tänini on mulle arusaamatu kelle üle irvitati, minu või riigipea üle.
MH. Austria Kodaniku kaebus EIK-s-. Ainuüksi vastustaja esindaja irvitamine tunnistati konventsiooni rikkumiseks !!!
Oli kokkusaamine – pesin käsi ja ütlesin kolleegist vanahärrale- äkki tuleb presidendile kätt anda.
Vastus: parem ära pese – määrid veel ära- See kivi lendas Arnoldi poole.
JA TÕESTI – MIDA OLITE (OLETE) TE VÄÄRT ka sina Arnold oled patune antud maaka ees
Lugege maamehe toimikuid -arvustate minevikku , naabrimeest-aga ise- kõlavate auastmetega teenrid – mida olete te väärt ???
Tark mees ja ta kõned olid väga head. Aga imestama paneb et ta 2 korda nimetas Laari peaministriks ehkki Laari valitsemise ajal tõusid hinnad kõrgele eriti korterihinnad, tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed jne. Lugesin raamatut L.Merist ja seal näidati teda ja ta isa halvas valguses. Ei tea kas see oli vale või.
Mind paneb imestama see sitapeade aastakümneid kostuv kisa- Meri oli reetur, Meri oli koputaja, Meri oli…
Kes seda siis puhuvad? Mingid lepasalud ja “õikusteatuste” doktorid, kelle punastest luugeredest kubisevad kapid annavad keskmise loaruumi möödu välja. Seltsimehed, mis te mögisete, ei tule enam teie kolhoosiaega tagasi, ei tule! Mees ammu manalas, aga teie ikka mögisete. Paraku jäädakse Lennartit mäletama veel kauaks, aga igasuguseid kretiine ei mäleta enam keegi
sobis ja sobib neile, kes lasevad end petta välisest hiilgusest ehk vormist. Selles oli Lennart tõesti omas ämbris. Kuid kui vaadata tema juulileppeid ja reetmisi maa- ja veealades, käpardlikkust valitsuse koostamises ja juhtimises (oma mõjuga), siis tuleb rääkida ikkagi suurest kahjust. Palju tollast kehtib kahjuna meil ka nüüd ja edaspidi. Pean silmas vee- ja maa-alade loovutamisi.