Ilkka Olavi Suominen (sündinud 8. aprillil 1939 Nakkilas) on Soome poliitik, Rahvusliku Koonderakonna (Kokoomus) liige ja auesimees. Ta oli ühtekokku 15 aastat Eduskunna (parlamendi) liige. Aastail 1979–1991 oli erakonna esimees ning kaks korda valiti parlamendi spiikriks. 1987–1991 oli Harri Holkeri valitsuses kaubandus- ja tööstusminister.
Euroopa Parlamendi liikmeks oli Ilkka Suominen oli 1999–2004. Põhjamaade Nõukogu president oli ta 1992. aastal ning 1992–1994 Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Parlamentaarse Assambleepresident.
Ilkka Suominenil on üks Soome oludes kõrgemaid tiitleid – minister.
Need eluloolised andmed on eestikeelses Wikipedias kättesaadavad, kuid kõnelevad üsna vähe Soome 1970.–1990. aastate poliitika suurkuju tegelikust rollist meie põhjanaabrite juures.
Ilkka Suomineni on peetud Koonderakonna „remondimeheks“, kes 1969–1970 kutsus oma suvilasse Nakkilas kokku suurima kodanliku partei nooremad liidrid, et muuta erakonna kurssi sotsiaalsemaks, inimlähedasemaks ja muu hulgas ka välispoliitiliselt „salongikõlblikumaks“. Uus põlvkond asus Paasikivi–Kekkoneni joonele ehk toetama Soomele väga kasulikke majandussuhteid Nõukogude Liiduga. See sisaldas ka suhete parandamist Soome Keskparteiga, mis jätkus mitmes valitsuses, sealhulgas peatselt oma volitused jätvas koalitsioonis.
Tuletame meelde, et praegu on Soomes parlamendivalimiste eelhääletus ja 14. aprill on otsustav päev, mil selgub, missuguse valitsuskoalitsiooniga Soome järgmisel perioodil jätkab.
Eesti jaoks on ehk oluline mainida sedagi, et kaubandus- ja tööstusministrina külastas Suominen 1990. aastal tollal veel N. Liitu kuulunud Eestit ja osales siin seni ühe suurima Soome tööstusinvesteeringu ehk Rakvere lihakombinaadi avamisel. Juba siis rääkis ta vajadusest tihendada Soome ja Eesti kaubandussuhteid. Need arenesidki pärast Eesti iseseisvuse taastamist üsna tormiliselt ning Soome majandusabi Eestile oli taasiseseisvuse esimestel aastatel märkimisväärne.
Ilkka Suominen pärineb töösturite perest. Tema isa Leo Suominen sai presidendilt tiitli kauppaneuvos silmapaistva tegevuse eest majandusvallas, sest Ilkka vanaisa J. W. Suominen oli nahatööstur. Ka Ilkka Suominen hakkas pärast Pori soome ühiskooli lõpetamist 1956. aastal Londoni National Lether Sellers College’is õppima nahakeemia inseneriks ja jätkas neid õpinguid 1959. a. Reutlingenis Westdeutsche Gerberschule’s. Hiljem täiendas ta end ärialaselt Pori kaubanduskoolis, saades 1964. aastal merkonomi diplomi. 1969 sai temast Helsingi ülikoolis riigiteaduse magister. 1960–1979 töötas ta vanaisa loodud firmas ja sai lõpuks selle direktoriks.
Poliitiline tegevus algas Ilkka Suominenil juba 1970. aastal, kui ta valiti Turu lääni põhjapoolsest valimisringkonnast parlamenti, kus oli aastani 1975. Aastail 1983–1994 oli ta parlamendisaadik Helsingi valimisringkonnast.
1979 sai temast Harri Holkeri järel Koonderakonna esimees. Selles ametis püsis ta 12 aastat, mis Soome oludes haruldane. Peaministriks ta siiski ei saanud, ehkki tema ajal lõppes erakonnal 21 aastat kestnud opositsiooniperiood, mis suuresti seostus suhtumisega Paasikivi–Kekkoneni liini suhetes idanaabriga.
Peaministrikohast jättis teda ilma sotsiaaldemokraadist president Mauno Koivisto, kes vihastas, et enne 1987. aasta parlamendivalimisi olid kolm paremerakonda – Keskpartei Paavo Väyryneni, rootsikeelne Rahvapartei Christoffer Taxelli ja Koonderakond Ilkka Suomineni juhtimisel – sõlminud salajase „kassakapilepingu“, et moodustada kodanlik valitsus. Koivisto määras valitsust moodustama hoopis Harri Holkeri; Suominenile pakuti kaubandus- ja tööstusministri kohta ning tema pädevusse kuulusid ka välisministeeriumis kaubandussuhted N. Liiduga.
Siitki võime tõmmata teatud paralleele siinsete valitsuskõnelustega, kui Eesti Keskerakonna juhti korduvalt tõrjuti valitsusvastutusest.
Teatud paralleele Eesti tänase poliitikaga võib tõmmata Suomineni ühest intervjuust, mille ta andis eelmisel aastal erakonna ajalehes Nykypäivä seoses oma rolliga poliitikas ja moeterminina käibele läinud „tõejärgse ajaga“. Tema sõnul pole sellist aega kunagi olemas olnud, nagu ka „tõe aega“. „Kui kuskil sajab vihma või toimub liiklusõnnetus, siis see on tõde. Poliitikas on alati vastuolulisi väärtusi ja tõdesid. Ühe poole tõde on teisele võõras ja too püüab seda ümber lükata. Vastuoludest sünnib demokraatias süntees, mis viiakse siis ellu,“ tõdes Suominen. Talle ei meeldi, kui öeldakse, et poliitikud alati valetavad. „Kõigil tuleb elus ette valesid, nii ka poliitikuil. Kui ta aga poliitikas sageli jätkab sellel teel, siis on ta peagi ekspoliitik.“
Riigi tasemel on alati ettevalmistamisel asju, millest Suomineni sõnul ei peaks minema avalikkuses kõnelema. Ta tõi näite oma valitsusajast, mis nii kangesti meenutab Eesti ajakirjanduse praegust tegevust koalitsioonikõneluste ajal. Nad olid Rootsi laeval Koonderakonna seminaril ning tulekul oli pressibriifing. Ta kirjutas: „Ootasime briifingu algust väikeses grupis koos Holkeriga seistes ja papist topsidest kohvi juues. Meie ümber oli kogunenud hulk toimetajaid, kes olid kutsutud briifingule. Üks TV-toimetaja tungis siiski vägisi meie kohvijoomisrühma ja ahistas peaministrit oma küsimustega. Hea veel, et kaamera ei teinud Harrile „musta silma“. Kui algul proovisime sõbralikult selgitada, et ajakirjandusele on briifing avatud, siis Harri ütles reporterile lõpuks ärritatuna, kergitades kohvitopsi: „Mina joon praegu kohvi.“ Meedia haaras sellest kinni ja Holkerit hakati kujutama ülbena; juhtumile lisati asjasse mitte puutuvad videokaadrid sellest, kuidas peaminister, pööranud kaamerale selja, kõnnib edasi.“ Ilma selge põhjuseta saigi ta nii külge ülbitseja sildi.
Suominen lahkus parlamendist keset saadikuaega ja võttis 1994. aastal üle Soome alkoholimonopoli Alko peadirektori koha. Ta oli ka varem olnud selle riigifirma nõukogu esimees kokku 10 aastat. Firmast lahkus ta siis, kui valiti Euroopa Parlamenti, kus ta ühe perioodi tegutses Euroopa Rahvapartei fraktsioonis.
Veerand sajandit tagasi tõmbus Ilkka Suominen suurest poliitikast eemale, keskendudes perekonnaelule, sest abikaasal Riittal diagnoositi vähk. Reklaaminduses tegutsenud abikaasa suri 2015. aastal ja tema tuhk puistati merre. Kui ajaleht mullu küsis mehelt, kuidas ta tunneb ennast pärast kümmekond aastat noorema abikaasa surma, siis ta vastas: „Elu läheb edasi, ei maksa jääda kinni minevikku. Riittast on jäänud mälestused ja meie ühine aeg.“
Ilkka Suominen oli abielus teist korda ja tal on kokku kolm last. Tütar Riikka Suominen tuli koos oma perega isa juurde elama, sest papa osutus suhteliselt kohmakaks koduhoidjaks ja pealegi on tal olnud mitu seljaoperatsiooni, mis raskendavad liikumist. Huvipakkuv on, et Riikka on hoopis veendunud „roheline“ – Roheliste (Vihreät) erakonna väljaande Vihreä Lanka („roheline lõng“) peatoimetaja.
Mart Ummelas