Reet Kudu, kirjanik
Ma imetleksin nüüdseks Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidi, kui tema pöördumises vähemusrahva poole oleks jäänud riigitelevisioonis kõlama sõnum: „Mina ei pea venelasi parasiitideks ega tibladeks ja nõuan seepärast hallipassilistele kodakondsuse andmist. Ma kuulun uude ja tõeliselt demokraatlikku põlvkonda ega taha vastutada nende vigade eest, mida tegi Nõukogude Eesti Ülemnõukogu, kes end taasiseseisvumisel Riigikoguks ümber nimetades jätkas nõukogulikke kampaaniaid, mis rikkusid taas ära tuhandete inimeste elu.“
Riigitelevisioonis edastamist väärinuks ka sõnum: „Ma annan Narva puudustkannatavatele emadele poole oma palgast, sest venekeelse vähemuse töötasu on eestlaste omast palju madalam, ja algatan ka vastava üleriikliku korjanduse.“
Või siis niisugune: „Ma kolin Ida-Virumaale ja pakun nii venelastele võimaluse kohata ometi kord eestlast, kellega nad võiksid riigikeelt harjutada.“
Venelasi alandava „tiblatsitaadiga“ tormanuks kindlasti riigitelevisiooni ka mõni laulva revolutsiooni ajal koomasse langenud õilis demokraat ja teisitimõtleja, keda Eesti tänane poliitika jahmatab. Kohalikke venelasi endid ei hämmasta juba ammu, kui keegi neid „tiblaks“ sõimab. Samalaadseid ja hullemaid lauseid on meie vabas meedias venelaste suunas lendu lasknud väga haritud ja austatud isikud. Neid väljaütlemisi on kolmekümne aasta jooksul kogunenud nii palju, et nad ei mahuks ära ühte lehenumbrisse.
Venekeelne vähemus oleks kindlasti märksa tänulikum, kui mõni noor ja aus poliitik pakuks välja konkreetsed ettepanekud nende olukorra parandamiseks ning ajaloolise tõe jaluleseadmiseks, sest ainult keeleoskuse alusel inimeste väljapraakimine – tembeldades parteituid venelasi „okupantideks“ tippkommunistide asemel! – oli meie vabariigi esimene suur VALE, mille vilju nopime tänases päevas. Nõukogude Eesti oli loomulikult okupeeritud, aga okupatsioonivõimuks oli Ülemnõukogu koos EKP Keskkomiteega ehk eestlastest kommunistidega, mitte venekeelne töörahvas või haritlased. Ja veel vähem on seda nende lapsed ja lapselapsed, kes siin sündinud.
Paljud kommunistid tegid teatavasti pärast taasiseseisvumist karjääri just oma valetamisoskuse ülistamisega: nad polevat kunagi mingit kommunistlikku ideoloogiat uskunud ja olevat eriti osavalt kamraadidele puru silma ajanud. Mitmed ekskommarid on ka praegu mõtteliidrid erinevates parteides ja mõned neist on jõudnud isegi Brüsselisse kõrgetele kohtadele. Loomulikult oskavad kompartei kunagised tipptegijad paremini sõnu seada kui EKRE räuskajad, paljud neist on läbi teinud ka vastava Moskva parteikooli, mis andis silmakirjalikkuse lihvimiseks parimat kõrgharidust.
„Uskumatult palju valetatakse,“ kinnitas Siim Kallas riigitelevisioonis. Jah, tõsi see, me pole jõudnud viie parema riigi hulka, nagu luiskas kord Andrus Ansip. Aga Reformierakonna nooruke liider Kaja Kallas ei oska kahjuks veel nii hästi valetada kui meie kunagised kutselised komparteilased. Tütar väitis ju teleekraanilt täiesti vastupidist kui isa – nimelt seda, et „oravakesed“ ei saavat loobuda oma põhilubadusest ehk 500-eurosest maksuvabastusest kõigile, mis Jüri Ratase arvates suurendavat veelgi rahva ebavõrdsust.
Ammu enne seda, kui Martin Helme sai kuulsaks oma sõnalise uksenäitamisega, mida tänaseks pilab kogu Euroopa, näidati tegelikkuses ust meie tuhandetele põliselanikele, ja seda seaduste kaudu, mille põhialused pandi paika Nõukogude Eestis (13.06.1991) ehk siis okupeeritud riigi Ülemnõukogus tippkollaborantide ja stalinlike revolutsiooniperede ühisloominguna. Selle vastu pole Reformierakond kunagi protesteerinud ja riigitelevisiooni ekraanile pole pääsenud ka ükski tagastamiskampaanias koduta jäänud põliselanik, et oma lugu jutustada. Neid polnud üks, vaid neid oli tuhandeid.
Kaja Kallas soovitab minevikku mitte meenutada, vaid keskenduda tulevikule. Aga Eesti tulevik sõltub kahjuks liiga palju nõukogudeaegsest elust, et selle saaks lihtviisil unustada.
Meie noor põlvkond ei suuda kuidagi Euroopale selgitada suhtumist Mart Helmesse, miks ta ei ole siiski paljude eestlaste jaoks ühemõtteliselt paha ja antidemokraatlik. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oli Tartu ülikooliklubi teatavasti mässupesa, just seal vaimustuti ka ansamblist Fix, mille üheks asutajaks ja esimeseks solistiks oli Mart Helme. Ülikooliklubis alustas ka Rajacas koos Priit Pärnaga ja paljud teised, kes olid pidevaks mureallikaks ideoloogilistele ülemustele.
Komparteilikke karjeriste kehastasid minu nooruses niisugused seltsimehed nagu Andrus Ansip ja Siim Kallas, kes liikusid karjääriredelil edasi otseselt okupatsioonivõimu toetades, mitte mässates, nagu seda tehti ülikooliklubis. Eriti usin oli tudengina Andrus Ansip, kes allkirjastas protokollid, mis kolleeg Jüri Kuke hukka mõistsid, ja nii saadeti Kukk lõpuks koonduslaagrisse, kus ta ka suri. See oli tookord Euroopas sama suur skandaal nagu praegune EKRE valimistulemus.
Ülearu püüdlik oli elukutseline komparteilane Andrus Ansip ka tundmatu sõduri kuju minema viies, tehes seda salaja ja öö varjus, nii et sellest sai esimene suurem lööming politsei ja rahva vahel, kuigi Pronksmees oleks tulnud minema viia päeval ja ausalt, uhkelt ja sirge seljaga, mitte varga kombel. Nii et mida tähendab Reformipartei valitsemine, seda teavad paljud omal nahal, ja mitte kaudselt, vaid otseselt.
Raimond Kaljulaid kuulub loomulikult uude põlvkonda, kes ei tea midagi ei ülikooliklubist, Fixist ega tookordsest põlgusest elukutseliste kommarkarjeristide vastu. Ka mul on südamest kahju, et EKRE koondab enda ümber paljusid neid, kellel kunagise vabadustihkava ülikooliklubi õhkkonnaga midagi ühist pole. Aga meie vabaduslootustega on veel vähem ühist olnud meie nomenklatuura-parteide rikastumisel kogu Eesti rahva arvel.
Ükski sinimustvalgeks ümbervärvunud komparteilane pole tänini kaasmaalaste ees vabandanud ega kahetsenud, pole seda teinud ei eesti ega vene tippkommunistid, kuigi paljud neist ei väsi kirumast seda kurjuse impeeriumit, mille kurjust nad ise kehastasid. Noor põlvkond oleks vanast ausam ja parem vaid siis, kui püüaks ammuseid vigu parandada. Aga see algaks nende vigade tunnistamisest.
„Vali parem Eesti, mitte keskpärane“ – seisis Reformierakonna valimisreklaamis. Kahjuks peavad paljud rikastunud parteilased end „keskpärastest valetajatest“ paremaks vaid seepärast, et on suutnud oma komparteiliku mineviku eriti sõnaosavalt maha salata. Nagu ka kogu venekeelse vähemuse, kelle probleeme nad lihtsalt ei märka.
Kõik on õige mis siin kirjas on. Kahjuks pole Keskerakonnal teist sellist erakonda kellega liitudes saaks häid tulemusi kõigile eestimaalastele. Isamaa on pühendunud meie kaitmisele ehkki keegi ei kavatse meid rünnata. EKRE on rääkinud inetuid asju meie kaasmaalastest vene rahvusest inimestest kes on tõepoolest enamuses siin sündinud ja kasvanud ning peavad Eestimaad oma kodumaaks. Juba ammu on paljud õppeained eestikeelsed. Arvan et ekrelaste väljaütlemised on vaid selleks et saada hääli tõelistelt venelaste vihkajatelt kes ise on alaväärtuslikud. See on trikk kuigi inetu.Aga kindlasti mitte selle pärast ei salli ekrelasi reformistid, sest nad ise saavad hääli laimu, vihavaenu ja süüdistuste väljamõtlemise teel ilma töötulemusteta. Mis töötulemustest saabki rääkida kui vaesus aina kasvas ja raha loobiti tuulde. Kõige halvem partner Keskerakonnale oleks Reformierakond ja polnud muud võimalust kui ühineda nende erakondadega. Ma ei tea kuidas käituvad nüüd sotsid kas on solvunud või on sama meeldivad nagu enne valimisi ning ka eelmises valitsuses.
Eriti jälk endine punane pesitseb veel praegu Keskerakonna koalitsioonikaaslase auesimehe kohal…. See vist jäi Kudul kogemata siin kahe silma vahele.
Ilma temata oleksime veel ENSV. Ja see on tõsi.
Niisiis – on olemas head kommunistid ja pahad kommunistid. Tea kuidas see rahvatantsija Kudu pähe ära mahuks?
Ennast kirjanikuks tituleeriv rahvatantsija kudureet näitab ilmekalt, et Aadu Hindi ja Hans Leberechti vaim pole parteilist toiduahelat hindavate tegelaste hulgast kuhugi kadunud. No jah, Hint vähemalt oskas kirjutada…
Aadu Hindi (ka Genis nähtav) algne nimi on Adolf. Vanemad mehed kutsuvad tema tütart Adolfiineks.
See”tüdruk” on muuseas Eesti Dem Liikumise väidetav juht, kogus enda sõnade kohaselt Eesti Kodanike Komitee aktivistina Raeplatsis 50 000 hääle kanti ja hiljem oli need hääled temalt „varastanud” mingi toonane ülipopp ühiskondlik liikumine. Nüüdseks on ta kirjutanud üle 50 raamatu ja üha jätkab. 2009 aastal kirjutas väidetavalt esimesena vabadussõjalastest romaani, mis üsna põnev väljamõeldis, kuid milles on (ma arvan, et taotuslikult halvustavalt ja vapse mõnitavalt) 3 kohta, kus lausete viisi ilgeid roppusi.
1 vaatleja on tähele pannud, et Adolfiinet kirjastatakse massiliselt tänapäeva Eestis sama mängleva kerusega (keegi muudkui maksab selle eest raha), nagu NL ajal Teet Kallast, kes hüppas Moskva kohviku katusel hulluna ringi, kuid peale Paldiski maanteel viibimist hakkasid trükikojad teda aina trükkima. Või nagu Jaan Krossi, kes oli meil lausa elupõline nobeli nominent, nagu Solženitsõn, kes omal ajal Eesti talus redutas.
Või siis, nagu Katrin Pauts, kes on Preatoni prindile „Meie” raamatusarjas sama kuldnäpp, nagu pidanuks olema „Kõige suurema sõbra” naine „Meie Muhumaaga”, kui ta poleks selles eesti rahvuse vastasust läbi hammustanud, või nagu, lavale riputatud templirüütlilipuga Vabaduse väljaku 9.12.19. meeleavaldusel enda olemuse paljastanud Maria Kaljuste, kes 2017 valimistel juhtis koos orav Ojulandiga oma valimisliitu „Meie Tallinn”. Või praegu laineid lööv uus ühiskondlik liikumine „Meie Narva”.
Adolfi lapselaps, Minna on aga pikaaegne, templirüütlite sümboolikat täis oleva Uue-Maailma kogukonna elanik ja pidas mõni aasta tagasi oravate poolt rahastatud töötuba pagulastele, mille kohta Adolfi tütar ütles, et ei saa oma võsukesele niisugust tegevust keelata. Adolfi tütre väi on aga imperiaalsionistlikult üle maailma roomava toidukogumise heategevuse organi esindaja Eestis ja see mees, kes ronis küll koos Indrek Waaksiga Õismäe remmelgakaitsmisel puu otsa, kuid näitas “hipidele” siis head eeskuju röövriigile lojaalsuses ning sai oma teo politseilt “andeks”, kuigi teised 5 pidi oma õigusi kohtus kaitsma ja neist 3 oma trahve maksma ning 2 Toompeale lähemal asuvat said tarhvist vabaks.
Aadolfi tütar pidas 2018 ka oma autokaravani „tsirkusega” üle Eesti Rail Balticu vastaseid ruuporisse kraaksumise koosolekuid, ikka selleks, et peavoolupoliitikud saaks tõestada, nagu selle MRP vastu oleks Eestis vaid käputäis marginaale. Ta innustas ka 2019 parlamendivalimiste eel patrioote ja oma sabarakke hääletama mitte minema, ikka selleks, et oravad (ja muud nendega kampalöönud, kes ei hõiska enam e-valimiste petusüsteemist) saaks rohkem hääli endile korraldada.
Adolfiine käis ka 3.11.18. Jõgeval Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi 8. Ühistukonverentsil, kus kuulutas puldist, et temal on (tuvastamata liikmete arvuga) Eesti Kodanike Erakond ja ta kuulutab Harry Raudvere selle esikandidaadiks Riigikogu valimistel. Kusjuures tema ees istunud Raudverele tuli see täiesti üllatusena
https://www.youtube.com/watch?v=bJ8rcLNdA2A
(15:00/24:40)
Selised lood siis poliitikasoos.
“praegu laineid lööv uus ühiskondlik liikumine „Meie Narva”” Huvitav, mis laineid see lööb? Kamp hädapätakaid, kes ei saa millegagi hakkama.
Sõna “tibla” tekkimises on venelased ise “süüdi”, sest see on eestindus ütelusest “TÕ BLJADJ”, mis on algselt ilmselgelt hoopis venelaste poolt eestlase poole pöördumises kasutatav halvustus, mille tähendust ma ei taha siin välja tuua.
Venelaste poolt räige vastusena eetlaste “tiblale”, võib välja tuua sõna “tšuhnaa”, mille algset päritolu ja tõlget ma praegu väja tuua ei oska. Setu keele sõnastikust paistab , et see näikse tähendavat “aevastamine”, mis lubab oletada, et venelased on tsuhnitesse suhtunud, kui inimestesse, kelle vastu hakkamasaamiseks piisab korra aevastada.
Sellegipoolest kasutavad venemaalased tänapäeval (aga ilmselt mitte 150 aastat tagasi, mil ka mitmed linnad alates Revalist kuni Peterburgini olid sisuliselt tsaarivõimu tunnustatud Hansatee osad) nii enda kui ka Eesti ja muu endast läänepoolse ühiskonna küüniliste ja kasuahnete jänkikapitalistide (algselt Balti-saksa kapitalistide) kohta halvustavat sõna „hanža”, mille tähendus on meil pigem positiivne ja tähendab hansa(linna) kaupmeest.
Nii, et olgu Raimond misuugune reetur tahes, sõnale „tibla” uue, positiivsema algpõja saamiseks peaks ta pöörduma ikka venelaste endi poole.
1 huvitav näide venelase poolt teise rahva esindaja poole halvustavalt pöördumise pöördumisest tema enda vastu oli veel Vene mängufilmis, mille sisuks oli 2. Maailmajõja ajal vene ja soome sõdurite sattumine Saamimaa tallu saami tüdruku juurde. Seal saatis venelane saami+sommi pikalt öeldes „Pšol tõ” ja kogu edasise koos veedetud aja hakkasid nood teda selle nimega süüdimatult kutsuma 🙂
Kindlasti me valiksime parema Eesti ja mitte keskpärase, aga valides Reformierakonda valime halvema Eesti. ja valisimegi. Reformistliku valitsuse ajal vaesus aina kasvas, pensione ega abirahasid ei tõstetud kordagi, ravisaamise võimalus kohapeal kaotati ära, tekkisid suured järjekorrad eriarstide juurde, inimesed rändasid välismaale et vaesusest lahti saada. Vga paljudel inimestel on palk alla 500. Raha lihtsalt raisati üra, küll sõjamoona ostmiseks ehkki keegi ei kavatse meid rünnata, saadeti teistele riikidele raha tuleb välja et Ukrainale ka. aga ei tea mille eest. Ega neist saadetistest avalikult eriti ei räägita. Kahju et meie inimestel on see ükskõik ja ikka annavad reformistidele hääli. Ju siis mõjusid inimestele reformistide valed, laim, vihavaenu õhutamine, urgitsemine teiste eludes, valesüüdistused. Paljud loevad peavoolumeediat ja ei teagi mis tegelikult toimub. Peavoolumeedia on Reformierakonna käepikendus ja teenendab teda.
Parandan vead–peab olema väga, ära.
Mineviku meeldetuletuseks. Vladimir Pooli hiljuti ilmunud mälestusraamatus (lk. 309) tsiteeritakse Karl Kortelaineni esinemist 1987. aastal: “Olge rahulikud, Eesti ei lähe kunagi NSV Liidu koosseisust välja, sest selle peatavad kaks võimsat jõudu – Eesti territooriumile paigutatud Nõukogude väed ja siin elav arvukas venekeelne elanikkond, kes iialgi ei taha elada väljaspool NSV Liidu piire, välismaal.
Mees tundub kuidagi kehkenpüksina.
Tere.
Mida ma loen?! Riigikogu ja Nõukogude Eesti ehk siis okupeeritud riigi Ülemnõukogu on sama. Lihtsalt oli tegu ümbernimetamisega? Ma arvasin ikka, et Riigikogu on üks Eesti valitsusasutus, kus võetakse seaduseid vastu. Kas ma eksisin?