Reet Kudu, kirjanik
Ma imetleksin nüüdseks Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidi, kui tema pöördumises vähemusrahva poole oleks jäänud riigitelevisioonis kõlama sõnum: „Mina ei pea venelasi parasiitideks ega tibladeks ja nõuan seepärast hallipassilistele kodakondsuse andmist. Ma kuulun uude ja tõeliselt demokraatlikku põlvkonda ega taha vastutada nende vigade eest, mida tegi Nõukogude Eesti Ülemnõukogu, kes end taasiseseisvumisel Riigikoguks ümber nimetades jätkas nõukogulikke kampaaniaid, mis rikkusid taas ära tuhandete inimeste elu.“
Riigitelevisioonis edastamist väärinuks ka sõnum: „Ma annan Narva puudustkannatavatele emadele poole oma palgast, sest venekeelse vähemuse töötasu on eestlaste omast palju madalam, ja algatan ka vastava üleriikliku korjanduse.“
Või siis niisugune: „Ma kolin Ida-Virumaale ja pakun nii venelastele võimaluse kohata ometi kord eestlast, kellega nad võiksid riigikeelt harjutada.“
Venelasi alandava „tiblatsitaadiga“ tormanuks kindlasti riigitelevisiooni ka mõni laulva revolutsiooni ajal koomasse langenud õilis demokraat ja teisitimõtleja, keda Eesti tänane poliitika jahmatab. Kohalikke venelasi endid ei hämmasta juba ammu, kui keegi neid „tiblaks“ sõimab. Samalaadseid ja hullemaid lauseid on meie vabas meedias venelaste suunas lendu lasknud väga haritud ja austatud isikud. Neid väljaütlemisi on kolmekümne aasta jooksul kogunenud nii palju, et nad ei mahuks ära ühte lehenumbrisse.
Venekeelne vähemus oleks kindlasti märksa tänulikum, kui mõni noor ja aus poliitik pakuks välja konkreetsed ettepanekud nende olukorra parandamiseks ning ajaloolise tõe jaluleseadmiseks, sest ainult keeleoskuse alusel inimeste väljapraakimine – tembeldades parteituid venelasi „okupantideks“ tippkommunistide asemel! – oli meie vabariigi esimene suur VALE, mille vilju nopime tänases päevas. Nõukogude Eesti oli loomulikult okupeeritud, aga okupatsioonivõimuks oli Ülemnõukogu koos EKP Keskkomiteega ehk eestlastest kommunistidega, mitte venekeelne töörahvas või haritlased. Ja veel vähem on seda nende lapsed ja lapselapsed, kes siin sündinud.
Paljud kommunistid tegid teatavasti pärast taasiseseisvumist karjääri just oma valetamisoskuse ülistamisega: nad polevat kunagi mingit kommunistlikku ideoloogiat uskunud ja olevat eriti osavalt kamraadidele puru silma ajanud. Mitmed ekskommarid on ka praegu mõtteliidrid erinevates parteides ja mõned neist on jõudnud isegi Brüsselisse kõrgetele kohtadele. Loomulikult oskavad kompartei kunagised tipptegijad paremini sõnu seada kui EKRE räuskajad, paljud neist on läbi teinud ka vastava Moskva parteikooli, mis andis silmakirjalikkuse lihvimiseks parimat kõrgharidust.
„Uskumatult palju valetatakse,“ kinnitas Siim Kallas riigitelevisioonis. Jah, tõsi see, me pole jõudnud viie parema riigi hulka, nagu luiskas kord Andrus Ansip. Aga Reformierakonna nooruke liider Kaja Kallas ei oska kahjuks veel nii hästi valetada kui meie kunagised kutselised komparteilased. Tütar väitis ju teleekraanilt täiesti vastupidist kui isa – nimelt seda, et „oravakesed“ ei saavat loobuda oma põhilubadusest ehk 500-eurosest maksuvabastusest kõigile, mis Jüri Ratase arvates suurendavat veelgi rahva ebavõrdsust.
Ammu enne seda, kui Martin Helme sai kuulsaks oma sõnalise uksenäitamisega, mida tänaseks pilab kogu Euroopa, näidati tegelikkuses ust meie tuhandetele põliselanikele, ja seda seaduste kaudu, mille põhialused pandi paika Nõukogude Eestis (13.06.1991) ehk siis okupeeritud riigi Ülemnõukogus tippkollaborantide ja stalinlike revolutsiooniperede ühisloominguna. Selle vastu pole Reformierakond kunagi protesteerinud ja riigitelevisiooni ekraanile pole pääsenud ka ükski tagastamiskampaanias koduta jäänud põliselanik, et oma lugu jutustada. Neid polnud üks, vaid neid oli tuhandeid.
Kaja Kallas soovitab minevikku mitte meenutada, vaid keskenduda tulevikule. Aga Eesti tulevik sõltub kahjuks liiga palju nõukogudeaegsest elust, et selle saaks lihtviisil unustada.
Meie noor põlvkond ei suuda kuidagi Euroopale selgitada suhtumist Mart Helmesse, miks ta ei ole siiski paljude eestlaste jaoks ühemõtteliselt paha ja antidemokraatlik. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oli Tartu ülikooliklubi teatavasti mässupesa, just seal vaimustuti ka ansamblist Fix, mille üheks asutajaks ja esimeseks solistiks oli Mart Helme. Ülikooliklubis alustas ka Rajacas koos Priit Pärnaga ja paljud teised, kes olid pidevaks mureallikaks ideoloogilistele ülemustele.
Komparteilikke karjeriste kehastasid minu nooruses niisugused seltsimehed nagu Andrus Ansip ja Siim Kallas, kes liikusid karjääriredelil edasi otseselt okupatsioonivõimu toetades, mitte mässates, nagu seda tehti ülikooliklubis. Eriti usin oli tudengina Andrus Ansip, kes allkirjastas protokollid, mis kolleeg Jüri Kuke hukka mõistsid, ja nii saadeti Kukk lõpuks koonduslaagrisse, kus ta ka suri. See oli tookord Euroopas sama suur skandaal nagu praegune EKRE valimistulemus.
Ülearu püüdlik oli elukutseline komparteilane Andrus Ansip ka tundmatu sõduri kuju minema viies, tehes seda salaja ja öö varjus, nii et sellest sai esimene suurem lööming politsei ja rahva vahel, kuigi Pronksmees oleks tulnud minema viia päeval ja ausalt, uhkelt ja sirge seljaga, mitte varga kombel. Nii et mida tähendab Reformipartei valitsemine, seda teavad paljud omal nahal, ja mitte kaudselt, vaid otseselt.
Raimond Kaljulaid kuulub loomulikult uude põlvkonda, kes ei tea midagi ei ülikooliklubist, Fixist ega tookordsest põlgusest elukutseliste kommarkarjeristide vastu. Ka mul on südamest kahju, et EKRE koondab enda ümber paljusid neid, kellel kunagise vabadustihkava ülikooliklubi õhkkonnaga midagi ühist pole. Aga meie vabaduslootustega on veel vähem ühist olnud meie nomenklatuura-parteide rikastumisel kogu Eesti rahva arvel.
Ükski sinimustvalgeks ümbervärvunud komparteilane pole tänini kaasmaalaste ees vabandanud ega kahetsenud, pole seda teinud ei eesti ega vene tippkommunistid, kuigi paljud neist ei väsi kirumast seda kurjuse impeeriumit, mille kurjust nad ise kehastasid. Noor põlvkond oleks vanast ausam ja parem vaid siis, kui püüaks ammuseid vigu parandada. Aga see algaks nende vigade tunnistamisest.
„Vali parem Eesti, mitte keskpärane“ – seisis Reformierakonna valimisreklaamis. Kahjuks peavad paljud rikastunud parteilased end „keskpärastest valetajatest“ paremaks vaid seepärast, et on suutnud oma komparteiliku mineviku eriti sõnaosavalt maha salata. Nagu ka kogu venekeelse vähemuse, kelle probleeme nad lihtsalt ei märka.