Eesti ja Vene presidentide kohtumiste tagamaadest

Toomas Alatalu, välispoliitikaekspert

Suurte ja väikeste suhetes on alati raske ette kujutada, et esimese sammu teeks suurem. Ajalugu meenutades tuleb siiski ette, et kui arvestada ka üleminekuperioodi taasiseseisvusele, siis on Venemaa juht ikkagi ühel korral tulnud kutse peale Eestimaale.

See leidis aset meile ja toonasele impeeriumile otsustaval hetkel. Mõistagi on jutt Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini tulekust Tallinna jaanuaris 1991 toetamaks Balti liiduvabariikide õigust ise otsustada oma saatuse üle. Vabaduse ja demokraatia nimel tegutsemise kõrval oli selle suurkäigu teoks saamises oma osa Jeltsini ja Eesti toonase riigipea, tiitli järgi Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe, Arnold Rüütli isiklikel suhetel. Kus kõik pani paika Rüütli ligiastumine ja toetussõnad Jeltsinile siis, kui Jeltsin Moskva linna juhtimisest eemaldatuna sai Mihhail Gorbatšovilt ja teistelt kriitikat parteikonverentsil.

Kild eelnenust sai toodud tõdemaks Rüütli haruldast külgetõmbevõimet ja autoriteeti, sest ka ainuke kord Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ametlike suhete ajaloos, mil suurema president tuli väiksema presidendi juurde, oli tulek tema juurde 20. jaanuaril 2005. Mis sest, et Venemaal ja Kremlis. Fakt on see, et Moskva ja kogu Venemaa patriarhi kabinetti, kus vestlesid Aleksius II ja talle külla saabunud Arnold Rüütel, astus ühel hetkel sisse president Vladimir Putin, et liituda vestlusega. Järgnes ka kolmiku ühislõuna. Kui lisada, et juunis 2003 Peterburis toimunud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel vestlesid Rüütel ja Putin kolm korda kahe päeva jooksul ja kõnelesid ka septembris 2003 ÜRO peahoone kuluaarides, siis on Rüütel vaieldamatult Eesti meister Venemaa presidendiga kohtumise mõttes.

Mõistagi ei saanud need millegi muu raames toimunud kohtumised praktikas palju anda, kuid nendeks oldi ikkagi valmistutud, riikide juhid rääkisid reaalsetest asjadest ning kavandasid tulevikku. Peterburis näiteks oli juttu õigeusu kiriku staatusest Eestis, Moskvas aga oli kõne all piirilepingu sõlmimine, mida Putin oli nõus tegema ka varem, kui see sündis. Ainult et see eeldanuks Rüütli lubadust minna Moskvasse 9. mail, mida too aga ei andnud ja ei saanud ka Putinilt selget vastust ettepanekule MRP hukka mõista. Teatavasti loobus Rüütel kaks nädalat hiljem hoopiski Moskvasse minemast põhjustel, milliseid ta oli Putinile 20. jaanuaril selgitanud. Mööngem – niisugust käitumist on endale lubanud vaid vähesed väikesed ja see leidis respekteerimist (Moskvasse jätsid sõitmata veel Leedu ja Gruusia president ning USA president Bush väisas Riiat enne Moskvasse-minekut).

Samas peab nentima, et Eesti presidentide sõite kohtuma Venemaa kolleegiga on alati saatnud Eesti oma ajakirjanduse hädakisa ja õpetussõnad. Kohtumiste eel ja ajal, sest tagantjärgi on hakatud avaldama ka pehmemaid ümberkirjutusi. Kõik see algas president Lennart Meri ootamatu minekuga Moskvasse 1994. a. juulilepinguid alla kirjutama. Ootamatu sellepärast, et Mart Laari valitsus ja tolleaegne poisiklikku vaimu täis ajakirjandus leidsid, et seda peaks tegema peaminister; leping ja ettevalmistustööd aga olid pooleli, eesmärgid ja taktika vaid ühes suunas läbi mõeldud; puudus ka lepingu eestikeelne tekst jne. Ometi oli suure poliitika tegemises avanenud auk, ning juba aasta omapäitsi toimetanud Meri läks ja andis nõutud allkirja.

Keegi ei tea, kui palju keemiat nende närviliste tundide ajal tekkis kahe mehe vahel. Jeltsin igal juhul kuulutas, et „kaks tarka presidenti tegid ära selle, millega poliitikud ei saanud aastaid hakkama“. Eestis vallandunud pahandamise lainet teades on oluline lisada, et järgmise kohtumise terendudes valmistus Meri põhjalikult Jeltsini töötlemiseks ja piirilepingu saamiseks – mindi, vajalikud materjalid kaenlas! Kavandatu pidanuks saama teoks OSCE tippkohtumisel Lissabonis detsembris 1996, ent paraku tuli loodetud Jeltsini asemel sinna hoopis peaminister Tšernomõrdin.

Seda Meri tühilasku meenutades olgu lisatud, et Rüütelgi lootis kokku saada president Jeltsiniga. Veebruaris 1996 sõitis ta üle Moskva Marimaale ja Tatarstani, kus Rüütlit võeti vastu kui omaaegse „suveräänsuste paraadi“ algatajat.

Isamaa ja Meri toetajate leer taipasid kohe, et see sõit võib mõjutada sügisest presidendi valimiskampaaniat, ja vallandasid turmtule. Rüütlit ei jäetud rahule isegi Tallinna–Moskva rongis, ja ta istus enne Moskvat autosse, et vältida intrite „vastuvõttu“ seal. Raske öelda, millised olnuksid kohtumised Moskvas, kui poleks puhkenud tema ajakirjanduslik jälitamine välisriigis.

Teinegi episood Venemaalt, kus olin ise osaline. 1997. aastal loobus osa maameestest Rüütli toetamisest ja ta jäi ilma Riigikogu aseesimehe kohast. Augustis 1998 toimus Moskvas IPU konverents, kuhu Rüütel ei läinud. Mind aga paigutati Balti Assamblee asejuhina (juhiks oli ju Rüütel!) istuma üle ühe laua otse Jeltsini vastu. Me pilgud kohtusid õhtusöögi ajal korduvalt ja iga kord ma mõtlesin vaid üht – „Miks sa, Arnold, koju jäid?! See olnuks maailmatasemel kohtumine!“

President Toomas-Hendrik Ilves läks esimest korda Venemaale juunis 2008, kui Hantõ-Mansiiskis toimus soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress. Seal oli tal jutuajamine Venemaa n.ö. vahepresidendi (2008 mai – 2012 mai) Dmitri Medvedeviga. Ilvesest kirjutati aga kõige enam ühenduses tema demonstratiivse lahkumisega saalist, kui Riigiduuma väliskomisjoni esimees Kossatšov hakkas kritiseerima Eesti võimude käitumist aprillis 2007 Tallinnas. Mais 2010 kuulus Ilves nende riigijuhtide hulka, keda Medvedev tervitas, ent kel tuli Võiduparaadi Punasel väljakul jälgida tribüünil koos Abhaasia ja Lõuna-Osseetia nukuvalitsuste juhtidega.

Nagu teada, tõid Ilvese aastakümneid jagatud hinnangud Venemaa poliitikale kaasa selle, et juulis 2018 arvas Venemaa välisministeerium Ilvese kui „ameerika politoloogi, Vaba Euroopa ajakirjaniku ja Eesti vabariigi presidendi 2006-16“ nende hulka, kes on Venemaal persona non grata. Formaalselt oli tegu vastukäiguga Eesti välisministeeriumi sammule Lääne–Venemaa viimaste aastate sanktsioonide–vastusanktsioonide poliitika raames, ent riigipead, ka endised, on neist nimistutest ikkagi välja jäänud. Sestap on tegu pretsedenditu sammuga Eesti suhtes.

Elu läheb edasi, ja oktoobrist 2016 on Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid. Kaks aastat varem algas rahvusvahelistes suhetes uus etapp seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas. NATO ja Euroopa Liidu riigid, samuti nende liitlased on selles pidanud ühist liini, ent mitte kõik Euroopa suurvõimud ei toeta juttu väärtustest oma majandus- ja kaubanduspoliitikaga, kus nende suhtlus Venemaaga hoopis laieneb. Kui aga juba suured vassivad, teevad julgemad väikesed sama järele – ka nii saab kokku võtta Soome ja Ungari juhtide viimase kümnendi aktiivsust ja ettevõtlikkust Venemaa suunal. Nüüd on õhus küsimus sellest, mida võib hakata tegema kolmas soome-ugri riik.

Eesti puhul ollakse alati kärme leidma paralleele Läti ja Leeduga. Sestap meenutaks, et Läti president (2007–2011) Valdis Zatlers tegi ametliku visiidi Venemaale (Moskva ja Peterburi) detsembris 2010. Selle visiidi ajal loodi isegi ajaloolaste ühiskomisjon, mille töö aga ei edene. Leedu president (1998–2003) Valdas Adamkus oli visiidil märtsis 2001. Lätis on täna ametis esimest ametiaega lõpetav president Raimonds Vejonis (2015–) ja Leedus kogu ametiaega (2009–2019) lõpetav Dalia Grybauskaite, ning kumbki neist pole Moskvasse jõudnud. Kaljulaid on aga end kahe aastaga kenasti kehtestanud, jäänud silma spordilembese naisjuhina, tõusnud tunnustatud arvamusliidriks rahvusvahelistel foorumitel, mis kokkuvõttes tagasid selle, et ta võis naaberriigi autoritaarsele ja kõiki üllatada armastavale juhile novembris paari lausega teada anda, et tuleb Moskvasse ja on valmis rääkima.

Kui peatselt toimuv avalikustus, läks Eesti meedias lahti juba klassikaks saanu uus vaatus – sõna võtsid endised ministrid ja isehakanud eksperdid, kes järjekordselt avastasid, et neid on kõrvale jäetud, ning kes kuulutasid peaaegu üksmeelselt presidendi välispoliitikas nõrgukeseks ja ruttasid talle oma abi pakkuma. Pean vajalikuks siinkohal tõdeda, et Eesti välispoliitika on kõik 28 aastat olnud pigem väikese, kui suure grupi inimeste monopol, ning vaid aastatel 2002–2005 oli analüüsi ja otsustusprotsessidesse olnud kaasatud kogu olemasolev asjatundjate kaader.

Hetkel elavad NATO ja Euroopa Liit üle järjekordset poliitika uuenemise faasi, tulenevalt USA uuest lähenemisest Hiinale ja Venemaale. Keskerakonna kui suurt osa kohapealset venekeelset elanikkonda esindava jõu tõus Eesti võimuparteiks 2016. aastal avardas selgelt vene keele kasutamist ja suhtlust Venemaaga, mis kohe tipneb üleilmse „Totaalse diktaadi“ peaüritusega Tallinnas. Äsjased Riigikogu valimised muutsid kardinaalselt senist parteimaastikku, ja seda enne Europarlamendi valimisi, mis samuti tõotavad suuri muutusi Euroopa Liidu tulevases poliitikas.

Eesti presidendi minek Moskvasse on seega astumine pinnale, mille kujunemine on alles algamas. Aga see polegi niisuguse sõidu puhul oluline. Peamine on, et suurriigi president leiab oma alamate probleemide ning Ukraina, Süüria, Liibüa, Venezuela kriiside lahendamise kõrvalt aega ajada juttu nutika väikeriigi naisjuhiga, kes parasjagu kehtestab end uuel poliitmaastikul. Kindel see, et Kersti Kaljulaidist saab teine eestlane, kellega Putin on pikalt asju arutanud – esimeseks on mõistagi Venemaa presidendi administratsiooni ülem Anton Vaino, kes tõusis sellesse ametisse augustis 2016 ehk 2 kuud enne Kaljulaidi valimist Eesti presidendiks.

Kahepoolseid probleeme, mida Kaljulaid ja Putin lühemalt või pikemalt puudutavad, on kümneid ja, otse öeldes, sõltub Putini tahtest see, kas mõne neist lahendamine ka käiku läheb. Just mõne, sest ega’s säärased kohtumised üldjuhul enamat anna. Miljoniline rahvas ootaks Moskvast mõistagi vaid julgustavaid sõnumeid ja head suhtumist meie Kersti jutusse koos kinnitusega, et kohtutakse veel.