Peeter Tedre, sundüürnik, Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige
16. aprillil täitus 25 aastat sellest, kui meie kaasmaalased, kes omandireformi tagajärjel olid sundüürnikuks tehtud, organiseerisid vastupanuliikumise sellele jaburusele, mille sisuks parimal juhul oli rumal ettekujutus, nagu võiks ainelist vara tagasi saada 50 aasta tagant, kuid mis tõenäoliselt oli lihtsalt ablas saamahimu omastada ligimeste vara. Loomulikult läks kogu see nn varade tagastamine vastuollu nüüdisaegsete teadmistega omandist ja õigusest, samuti meie Põhiseaduses ja Omandireformi Aluste Seaduses sätestatuga.
Kirjutasin oma kodurajamise-loo ajakirjale „Välis-Eesti“, kus see 1997. aastal ilmus nr-s 1–2, ja püüdsin selgitada, kuidas omandireformi tagajärjel on Eestimaal valdavalt põliselanikest üürnikud aetud oma senisest kodust välja, nõukogudeaegsed sisserändajad aga on saanud nn kollaste kaartide (EVP) eest endale mugavustega korterid. Näib, et nüüd tuleb sama korrata ka siinmail, sest paljud ei mõista toimunu olemust.
Jah, nii see oli, kui ma aastakümneid tagasi 8-kordse korterivahetuse järel asusin rajama oma kodu Pärnus. Nõukogude ajal puudus selline mõiste nagu „erakorter“, küll aga kehtis tähtajatu üürileping, mis põlistas järjepidevuse: korterit pärandati põlvest põlve, ning vanemate kodu võis jääda koduks lastele ja lastelastelegi.
Enne mind oli see korter olnud nn ühiskorter, milles elas kolm perekonda, neist kaks n-ö asotsiaalset. Tänapäeval vaevalt meist keegi suudab ette kujutada, millises seisundis need ruumid olid! Ometi andis seal välja ehitada tõelise KODU, milles arvasin elavat oma elu lõpuni.
Ajad muutusid. Tulid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti taasiseseisvumine, laulev revolutsioon ja omandireform. Minu kodu osutus üheks neist 85 000-st, mis kooskõlas kehtestatud seadustele tagastati Rootsis elanud eestlase järeltulijatele, kes pakkusid mulle võimalust maja ühe miljoni krooni eest ära osta. Minuga kokkulepet saavutamata müüdi see maja 40% odavamalt ühele Torontos elavale eestlasele. Minu pere aga sunniti lahkuma.
Keskmõte: Jäeti ju ka lastega pered oma kodust ilma, ja need lapsed on nüüd suureks kasvanud ning paljud neist ei soovi siduda oma tulevikku sellise Eestiga.
Omandireformis sundüürnikeks tehtud isikud koondusid oma õiguste kaitsele Pärnus 1993. aastal, mil loodi Pärnu Üürnike Ühendus. Järgnevalt tekkisid kodanikualgatuslikud vastupanuliikumised Viljandis, Tartus ja Tallinnas ning moodustati Eesti Üürnike Ühenduste Liit (EÜÜL). Peagi liitusid EÜÜL-iga Haapsalu, Loksa, Nõmme, Võru, Elva ja Sillamäe üürnike ühendused.
Toonane õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli ja justiitsminister Paul Varul soovitasid, et kui me tahame poliitikute poolt vastu võetud seadustega tekitatud probleemide lahendamist mõjutada, tuleb minna poliitikasse. Meie poliitmaastikule ilmus rahvaliikumine Õiguslik Tasakaal ja EÜÜL-i baasil moodustati Õigusliku Tasakaalu Erakond (ÕTE). Valimisliidus Õiglus osalesime 1995. a. Riigikogu valimistel. Pärast seda ÕTE lõpetas tegevuse ning selle liikmetel soovitasime ühineda Eesti Keskerakonnaga, mille programmis ja valimisplatvormides on sellest ajast peale pidevalt olnud kajastatud ka sundüürnike taotlused ülekohtu ja ebaõigluse heastamiseks.
Omandireform kujunes taasiseseisvunud Eestis suure osa elanikkonna jaoks ebaõigluse tekitajaks. Ebaõiglus omakorda on muutnud inimesed umbusklikuks kogu riigisisese õigussüsteemi(-tuse) suhtes, mis mõjutab mitte ainult (uus-)omanike ja (sund-)üürnike suhteid, vaid kogu majanduse toimimist, aga ka noorte valikuid. Jäeti ju ka lastega pered oma kodust ilma, ja need lapsed on nüüd suureks kasvanud ning paljud neist ei soovi siduda oma tulevikku sellise Eestiga.
Lõpetuseks soovime, et juriidiliselt vildaka omandireformi elluviijad vabandaksid rahva ees ning et riigi juhtkond leiaks võimalusi kompensatsiooniks neile, kes oma kodu kaotasid, s.t ei saanud üldistel soodustingimustel seda erastada tööaastate eest saadud EVP-dega. Kuna neid ohvreid oli mitu korda rohkem kui stalinistlike küüditamiste ajal, ei saa see vägivald oma rahva kallal kuidagi aeguda: kui „restitutsionistide“ arvates õnnestus neil tagastada 50 aasta tagust vara, siis saab ka järgmised 50 aastat ületada, ning heastada sundüürnikele nende varalised kaotused ja moraalsed traumad.
lühidalt, kuidas oleks tulnud käituda.
1) Oleks tulnud lähtuda põhimõttest, et kui kõik võidavad, siis ka saak jaottaakse võrdselt, ja kui kaottaakse, siis ka kaotus jaotatakse võrdselt.
2) Kui on võimalus, et nt vabaneb elamispind, siis oleks tulnud see anda just ebaseaduslikult elamispinna hõivanutele. Ebaseaduslik aga nõukogude kord Eestis igatahes oli. Samuti vabanes palju elamispinda, sest lahkusid okupantriigi sõjaväelased koos peredega, mälu järgi oli neid üle 100000. Tallinnast lahkus ligi 500000, kuhu see elamispind jäi? Samuti Virumaal, Tartus, Kundas, Valgas, Võros, Pärnus? Vastus on lihtne: see elamispind sahkerdati muukatele omandiks.
Samuti oli vabalt võimalik ümber kolida neil, keda sundelamispind ei rahuldanud.
Kõik see aga jäi eelmiste valitsuste poolt tegemata. Ka praegu on üle Eesti vabu maju ja kortereid, seal tuleks teha remont ja paljud vanurid saaks vaikse korraliku elamispinna roheluses. Saaks ka aiamaad harida ja jälgida, kuidas kasvab kurk, tomat, sibul, kartul, kaalikas, kõrvits. Paljudel ju maine päritolu, pole ju kõik siidkäed kabinettidest.
Küll olen ette kindel, et ka praegune JuRa valitsus mitte midagi ei tee. Sest kui omal on kõik korras, siis teised tulevad meelde alles 3 kuud enne järgmist valimist.
Kuidagi ei mõista, kuidas suudetakse manipuleerida kõige rohkem kannatanud Eestimaa inimestega! Miks taevas ei mürista, miks ei tule sealt väljateenitud tasusid, kogu sellele hääli püüdnud jõugule? Nüüd kui ollakse nii Toompeal kui ka linnas, valitsemas, oleks lihtne see probleem lahendada, sest isegi EKRE on öelnud, et ebaõiglus tuleb lahendada aga piduriks on seesama, vana Savisaare jõuk, kes soristab pika kaarega inimhingedele! Loota on ainult taevale, et tasud pole kaugel,,kõigile, kes seotud ja nii see ka läheb!!
Minu kogemus on vaid ühe erakonna põhjal. Siis, kui mina olin linnaosavanem, oli Tallinnas võimalik rohkem ära teha kui riigikogus. Mul vedas, sest ma kogesin nii opositsiooni kui koalitsiooniseisundit. Mina nägin, et Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul istusid terve aja riigikogus ühe sundüürnike teemaga. Erakonnal oli võimalus kompenseerida seda ebaõiglust, mida inimesed olid kogenud, aga nad ei teinud seda. Aga see summa ei olnud 12 miljonit, mida Karilaid tahtis välja maksta VEB fondi ettevõtjatele.