(Kirjutatud Riigikogu 100. aastapäeva puhuks.)
Ando Leps, õigusteaduse doktor, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige
Õigusriik
Kui üldmõistena ei eksisteeri terminit „õigus“, siis kuidas saab üldmõistena esineda mõiste „õigusriik“? Tekib õigustatud küsimus: mis „moodustis“ see nn õigusriik on? Ja mis kõige tähtsam – mida ta tähendab?
Teadupärast valitsetakse riike erinevate juriidiliste seadustega. Seepärast on ka täiesti väär ja elanikkonnale arusaamatu mõiste „õigusriik“. Selliseid riike ei eksisteeri üldse. Kas sellega tahetakse öelda, et ühed riigid on paremad ja väärikamad kui teised, olgugi et kõiki riike valitsetakse juriidiliste seaduste alusel? Tundub, et selline käsitlus ei ole lihtsalt õige.
Kuid vaadakem seda probleemi veidi lähemalt.
Kui ühtedele poliitikutele meeldib mõni riik, siis need riigid on „õigusriigid“, ja kui need riigid ei meeldi, siis need ei ole „õigusriigid“. Viisakalt öeldes, selline arusaam on täielik asjatundmatus. Ma küsin nende „tarkade“ daamide ja härrade käest, kes seda probleemi nii lahkavad: kas maailmas on olemas ka mõni riik, kus ei valitseta juriidiliste seadustega? Kuna teadaolevalt ei ole maailmas ühtegi riiki, kus ei ole ega kehti juriidilised seadused, siis järelikult kõikides riikides valitsevad juriidilised seadused ja mingisuguseid priviligeeritud „õigusriike“ ei ole olemas!
Seega ei ole üldse olemas nn õigusriike, nii nagu ei ole olemas üldmõistet „õigus“. Teatud haritud juristide seltskonna arvates teevad õiguse kasutatavaks tema legaalsus, kuna nende arvates on „õigusriik“ ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus. Kuid mida tähendab „legitiimne menetlus“?
Legitiimsus tähendavat juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja kui valitsetakse kehtivate seaduste põhjal, ütlevad „teadjad“ juristid. Tegelikult tuleb see lause veidi ümber kujundada selliselt: „Legitiimsus tähendab juriidiliselt seda, kui valitsetakse kehtivate juriidiliste seaduste põhjal.“ Ja ongi kogu lugu.
Legitiimne, s.o juriidiliste seaduste alusel töötav institutsioon, näiteks parlament (Riigikogu), peab eelkõige oma töös lähtuma juriidilistest seadustest, milledega kooskõlas ta võtab vastu uusi juriidilisi seadusi.
Tuntud saksa õigusteadlane Max Weber (1864–1920) võttis termini “legitiimsus” kasutusele selleks, et iseloomustada võimu ja võimurite, ühesõnaga – riigimeeste – populaarsust ja usaldusväärsust. M. Weber on just juriidilistest seadustest tuleneva võimu alusel välja toonud ühiskonnas kolm väga erinevat riigijuhtide autoriteedi tüüpi.
Esiteks: Traditsiooniline autoriteet. Teiseks: Legaal-ratsionaalne autoriteet. Kolmandaks: Karismaatiline autoriteet.
Vikipeedias on õigusriik ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus. Kehtivale õiguskorrale kui õigusriigile viitamine sisaldab väidet, et tegu on õiglase ja hästi valitsetud riigiga (nt Eestis kui õigusriigis ei esine ametnike omavoli…?). Tule taevas appi! – hüüaks üks meie endisi presidente. Ja edasi: õigusriigis peaksid kokku langema õigus ja ühiskonna ettekujutus õiglusest.
Midagi keerulisemat ja segasemat selle kohta on raske välja mõelda. Täiesti arusaamatuks jääb aga ikkagi see, kuidas saab mõõta ühiskonnaliikmete ettekujutust õiglusest?
Õiglus
Palju segadust ja arusaamatust on tekitanud sotsiaalne termin „õiglus”. Väidetavalt Läänes kõige tuntum eesti õigusteadlane professor Ilmar Tammelo (1917–1982) on põhjalikumalt uurinud õigluse probleemi. Peamiselt on ta oma tööd kirjutanud saksa keeles. Ta kirjutas, et „õiglus on positiivne eetiline sotsiaalne väärtus, mille järgi normatiivselt kahepoolsetes olukordades igaühele antakse tema osa”. Samas märkis ta, et õigluse idee sellisel kujul nagu see on esitatud ülaltoodud definitsioonis, pole õigusteoorias vahetult rakendatav. Allakirjutanu ei tea, kuivõrd hästi I. Tammelo tundis kuulsa saksa filosoofi Hegeli dialektilist loogikat. Kuid ebaõige on I. Tammelo esitatud väide, et õigusteoorias ei saa seda vahetult rakendada. Miks? Vastupidi, just seda nn õigusteoorias saabki ja tulebki kasutada. Seepärast I. Tammelo teadmiste väärtus seisnebki just selles, et ta märkis väga õigesti: õiglusel peab olema ka „teine pool“.
Siinkirjutaja küsib: miks? Kõik on ju õige, kuid mis on see kõige olulisem „asi”, nähtus või väärtus, mis määrab või „annab” kahepoolsetes olukordades osapooltele tema osa?
Teine meie õigusteadlane professor Eduard Raska (1944–2008) ei saanud kahjuks I. Tammelo esitatud väitest aru, ja seepärast küsib, mida tähendab „normatiivselt kahepoolne olukord”, ja leiab, et lahtimõtestamist vajab ka sõnaühend „tema osa”.
Õiglus on „nähtav“ või väljendub kõige paremini just kodifitseeritud juriidilistes seadustikes, kus näiteks tsiviilõigusega või karistusõigusega (kriminaalõigusega) reguleeritud ühiskondlikud suhted erinevate riikide seadusandlikes aktides, näiteks tsiviilõiguse rikkumise ja juriidilise vastutuse ning et süüteo (kuriteo) ja karistuse vahekorra sisuks ongi õiglus nii ühiskondlike kui ka eraisikute omavaheliste suhete mõttes!
Nii on seda inimühiskonna tasandil hinnanud seaduseandja kõige kõrgemal ehk riiklikul tasemel. Kõik juriidiliste seaduste rikkumised väljendavadki õigluse peale sülitamist … Õiglus ise ei ole mitte juriidiline, vaid väidetavalt ikka sotsiaalne termin.