Rea Raus
Jätkusuutlikkuse ekspert, õpetaja, teadlane
Keskerakonna kandidaat Riigikogu valimistel Saare-, Hiiu- ja Läänemaal
Muidugi ehitame Notre Dame’i kiriku taas üles. Kasvõi kõik koos, terve Euroopaga. Sest see on meie ajalugu, meie kultuur, meie pärand, meie vaimsus, meie tulevik. Aga….Ajakirjanik ütleb, et nüüd on kõik rahulik, tuli on kontrolli all. Korras.
Prantsusmaa president ütleb, et me ehitame Tema taas üles.
Terevisioon teeb ülevaate ja jätkab pasharetseptide jagamist.
Lugematud arvajad arvavad, et olgu kui kurb, aga elu läheb edasi.
Ometi on selline tragöödia pannud mõtlema ja küsima küsimusi, mis tänases Eestiski päevakorral.
Notre Dame’i häving ei ole järjekordne pisiuudis, mida retseptide ja näitlejate uute abieluteadete vahele panna, seda enam, et see polnud ainuke kirik Pariisis, mis viimastel kuudel põlenud.
Kas meil üldse on jäänud enam pühadusetunnetust, väärikust, mõtlemis- ja sissevaatamisaega, kogu inforuumis? Kus on see infokanal, mis aitaks vaadata inimestel sinna, kuhu igapäev vaadata ei jõua – oma hinge? Kasvatada läbi tragöödia pühendumist, mõistmist, arengut?
Taastada Notre Dame iseeneses? Otsida ühisosa, ehitada sildu traditsioonide, kultuuri, pärimuste, rahvusliku uhkuse ning ka erinevate nägemuste ja arvamuste vahele. Tõusta kõrgemale lapsikutest ja kättemaksu janunevatest “ei-hoopis-sina-oled-halb”-vaidlustest. Sellistel hetkedel, nagu nüüd, tuleb välja, et meid kõiki seovad üheks sarnased mured ja rõõmud, soov näha oma peresid, oma lapsi kasvamas turvalistes kodudes, turvalistes riikides, millel on ühelt poolt turvalised piirid ning teiselt poolt inimlik ja väärikas avatus.
Üks hoone ei ole pelgalt arhitektuuriline teos, vaid see võib olla sümbol, mille häving paneb paljudel inimestel hinge valutama rakutasandini välja. Ohe, mis valdas neid inimesi kirikutorni sisselangemisel, oli kui kosmilise, müütilise looma oie, milles on põimunud spirituaalsus, traditsioonid, sõprus, ülevus, inimkonna edasikestmine, armastus. On olemas asju, mis meid sügaval sisimas seovad ja ühendavad, sõltumatult sellest, kus me elame või mida igapäevaselt teeme. Selline ühendus on ime – sild, mida luua ja hoida. Just selliseid ürgseid sidemeid peame üles ehitama, mitte lõhestuma detailides.
Riigid, rahvused, inimkond püsivad ainult vaimsusel, armastusel, pärimuse hoidmisel. Ainult sellistele sügavamatele väärtustele saame rajada ja taasrajada igapäevaselt oma riiki. Me võime vaielda detailide, pisiasjade, erinevate lähenemiste üle. Me võime vahel eksida, öelda inetusi, vahetada teravusi. Me oleme inimesed. Aga koos oleme rahvas, riik, kelle eesmärk on edasi kesta läbi aegade. Siin on vaja teada ja uurida, mis hoiab ühte riiki, mis tagab meile kõigile, sõltumata rahvusest, soost või vanusest, turvalisuse, edasikestmise. Ja selleks on piirid.
Jah, me peame rääkima piiridest. Riikide piiridest, muutuste piiridest ning piiridest iseendas. Piiridest rääkides võib õppida loodusest, ökoloogilistest põhiprintsiipidest. Nii nagu looduseski, vajame oma kasvuks ja arenguks sobivaimat areaali. Eestlasi on aastatuhanded kasvatanud just selliseks nagu me oleme, seesama maa siin. Prantslasi ja nende kultuuri on vorminud Prantsusmaa, selle kliima, selle pinnavormid, loodus, selle õhk ja vesi. Rahvastena me oleme erinevad – meie ja prantslased. Meie iseloomud ja kultuur on erinevad, meie reageerimiskiirus ja stereotüübid meist on erinevad. Just seetõttu saame rääkida meie kultuuride mitmekesisusest. Mitmekesisus ei ole kultuuride sulatusahi, mille tulemusena tekib monokultuur. Ühesugusus ja ühetaolisus. Mitmekesisus on piiride austamine ja hoidmine, selleks et kogu inimühiskonda rikastavad kultuurid saaks viia meid tulevikku.
Erinevad kultuurid saavad ja peavad üksteiselt õppima, ühises maailmas koos, ometi eraldi arenema. Nii nagu on koht päikese all sinilillel ja liilial. Nad vajavad selleks erinevat kasvukohta, erinevaid tingimusi, et oma parimal viisil ja moel õitseda, omades piirides. Nii nagu majanduseski – kus valdkonna teadlased räägivad ammu vajadusest radikaalse lokaalsuse, majanduse lokaliseerimise järele, sest see aitaks taashoida meie keskkonda, toetada omamaist kapitali, kohalikku tootmist ja tarbimist, jätkusuutlikes piirides, kus maksimaalselt asendada importi omamaise toodanguga ning välismaiste investorite “siiameelitamise” asemel tegelda kodumaiste ettevõtete tugevdamisega. Kõik see omakorda vajab ennekõike innovatsiooni, eelkõige mõtteviisis. See on lai teema, millest peaksime eraldi rääkima.
Austus, väärikus, pärimuse ja ajaloo hoid põimub moodsate aegadega, kuid säilitab ennast ometi läbi aastatuhandete. On asju, mis peavad kestma, ja asju, mis peavad muutuma. Inimese ja looduse põhiolemus ilmselt mitte, selle üheks väljenduseks oli prantslaste südameohe Notre Dame’i juures. Eestlaste jaoks on aga kõnekas, et me valisime oma kauneimaks sõnaks “sõnajalaõie”. Selle, mida pole olemas. Mida keegi pole näinud. Kuid mille nimetamine ütleb meile sõnatuid tähendusi.
Ilmselt ei saa me mitte kunagi teada, mis põhjustas Notre Dame’i tulekahju, kuid selle tulemusena võib levida vaimsuse ja armastuse kaitsekilp üle Euroopa. Ehk ongi seda meile kõigile vaja?