Kuigi täistuuridel luuakse rahvaste integratsiooni, s.t lõimumise fonde ja allasutisi, mis palehigis aastakümneid (paberil) ka töötavad, jäävad tihti nende tegevusvallast välja väga olulised tõigad ja inimesed, kes seda täiel määral vääriksid, aga kellest teame ülekohtuselt vähe.
Alles hiljuti sattusin minagi eestivene tegelastele, kellest polnud aimugi. Kusjuures nende hulgas pälvis mu tähelepanu arhitekt ja maalikunstnik Aleksandr Vladovski elu ja tema panus Eesti arengusse. Gigant, kes on jätnud nii suure jälje meie arhitektuuri, kelle projekti järgi ehitatud hooneid võime imetleda tänase päevani oma armsas Tallinnas ja mujal Eestimaal.
Pärast oktoobripööret kodumaal põgenesid Peterburi aadlikud enamasti esimese hooga Baltikumi – Estlandiasse, mis alles hiljuti oli olnud Venemaa kubermang. Kes suundus siit edasi, kes jäi siia. Enamasti olid need kõrge erialase kvalifikatsiooni ja moraaliga inimesed, haritud ja kompromissitud.
Võõrasse keskkonda sattudes pole teadagi lihtne sulanduda, eriti humanitaaridel. Vladovskil vedas, sest ta oli praktilisema kallakuga spetsialist: hooneid on riigil alati vaja püstitada, olgu kord milline tahes. Ka juristid, sõjaväelased, tootmisspetsialistid ei jää hätta, sest nemad on nõutud nii kodus kui ka mujal. Eestis oli emigrantide hulgas rohkesti varem oma kodumaal ja maailmas tuntust kogunud majandus- ja kultuuritegelasi.
Vladovski oli kahtlemata üheks nende eredamaks esindajaks. Tallinnas ja ka kogu Eestis võib kohata arvukalt tema projektide järgi loodud rajatisi. Vladovski (sündinud 1876) tuli ilmale Peterburis roomakatoliku usku kolleegiumisekretäri ja õigeusku ema pojana. Tema isa oli šljahtitšite järeltulija, kes olid osalenud mitmetes Poola ülestõusudes. Poeg armastas lapsena joonistada ja astus kõrgemasse maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikooli Peterburi Kunstiakadeemia juures, jäädes kohe silma tuntud arhitekt L. Benois’le.
Noil aastail joonistas ta akvarellis illustratsioone Puškini poeemile „Ruslan ja Ljudmila“, mis on säilinud meie päevini.
Tavaliselt loetakse A. Vladovski esimeseks tuntud teoseks Sankt-Peterburis kindraliproua Bezobrazova villat Mohhovo tänavas. Huvitavad on tema nende aastate visandid ja projektid rahvuslik-romantilises stiilis, kus omavahel koos vene puu- ja kivimajade arhitektuur (tallmeister Volkovi maja Kurski oblastis, Astrahanis säilinud fondibörsi ja kinoteatri hooned).
Peterburis Malõi prospektil asuv viiekorruseline ingliga kivimaja, mida ehitati tema projekti järgi, on üks vene modernismi tuntumaid hooneid ja ära toodud paljudes arhitektuuriajaloo raamatutes. Olete Peterburis, tõstke pilk ülespoole ja peale!
Aastal 1908 määrati Vladovski tööle Kreenholmi Manufaktuuri arhitektina. Manufaktuuri juures tegutsesid tasuta haigla, kirjaoskuskursused täiskasvanuile, koolid ja kunstikoolid lastele, olid ehitatud vabrikuhooned.
Vladovskil seisis ees Rahvamaja ümberehitus ja uue Kreenholmi haigla ehitus. Kahekorruselise hoone ažuurse ornamendiga projektis oli arvestatud kõigi tolle aja meditsiiniasutuste ehituse saavutustega: kallis auruküte, ventilatsioonisüsteemid, elektritõstukid, verandad, mitu aeda.
Operatsioonisaali seinad ja lagi ilusatest portselanplaatidest. 140 haigele mõeldud hoone juures oli vesiravila vannide ja šarkoo-dušiga, laboratooriumid, ortopeedikabinet, arstide raamatukogu. Sic! nii elasid meie kreenholmlastest esiemad sajandi alguses. Huvitav, kas seegi hoone on praegu meie täielise, multilateraalse riigi poolt „maha kantud“?
Peale Narva tütarlastegümnaasiumi ümberehituse või sanatooriumi projekti Koitjärvel, oli arhitekti kontos ka palju hooneid Venemaa kubermangudes. Noor andekas ehitaja läheb moodi, Peterburi kõrgseltskond tellib temalt Peterburis rida stiilseid ühepereelamuid. Aastal 1916 teostas ta Narvas linna kunagise ülemkomandandi lossi ümberehituse Narva poisslaste gümnaasiumiks (Vanalinna gümnaasium).
Revolutsioonisündmused, hävitades endise elu, tõid kaasa kodusõja ja Saksa armee sissemarsi Eestisse. Venemaal algasid aadlike, vaimulike, ohvitseride, töösturite, teadus- ja kultuuritegelaste protsessid.
Töö tõttu nii Sankt-Peterburgis kui ka Narvas elava Vladovski pere jäi, nagu paljud teised, Estlandiasse, lootes vana riigikorra tagasipöördumisele pärast kodusõda. Kuid Tartu rahuleping tõmbas lootustele kriipsu peale.
Pärast Narva hüdroelektrijaama hoone ja asula projekti väljatöötamist, mis jäi noorel riigil ellu viimata rahapuuduse tõttu, kolis Vladovski Tallinnasse. Lülitudes kohe kohaliku vene kogukonna ellu, astus ta kunstiseltsi „ARS“ liikmeks.
Aastal 1923 aastal pühitseti sisse tema projekti järgi ehitatud Nõmme õigeusukirik.
Vladovski esimeseks suuremaks tööks Eesti Vabariigis oli Ellamaa elektrijaama ja asula kompleks (praegu Eesti motospordi ajaloo muuseum), hiljem aga põlevkiviutmise tehas Kiviõlis.
Samal ajal püstitati tema projekti järgi üks esinduslikumaid rajatisi – Sõjaväehaigla hoone Juhkentali 58 (praegu Eesti kaitsejõudude peastaap). Lisaks lõpetati viiekorruselise elumaja ehitus Valli 4 Viru väravate juures.
Vladovski võttis agaralt sõna ajakirjanduses, olles hiilgavate kriitiliste artiklite ja följetonide püsiautoriks nii venekeelsetes ajalehtedes kui ka eestikeelsetes ajakirjades „Odamees“ ja „Kaunis Kodu“. Kirjutas romaani „Babüloonia“, mis on kunstniku saatusest iidse riigi hukkumise peripeetiates, peegeldades küllap autori enda tundeid, kes valuliselt elas üle oma kodumaa kaotust.
Vladovski esimesteks art-deco stiilis projektideks, mis vastasid Eesti tolle aja maitsele, said väikesed majad Kadriorus – Weizenbergi ja Narva maantee vahel: ümarad ärklid, dekoratiivkaunistused – maskid, rippvanikud, eksootilised naisfiguurid. Samuti osales ta „Gloria“ kinoteatri ja varietee ehitamisel, mis on kahtlemata ilusaim art-deco stiilis hoone Vabaduse väljakul.
Praeguses Tallinna Vene Draamateatris on Vladovski elegantsed interjöörid fuajee ehteks. Huvitav on ka tema viimane neoklassitsismi stiilis töö – saunahoone Vana-Kalamaja 9a.
Ometigi mõistis ta, et tehnika tormiline areng toob kaasa muudatused ka ehituses. Tema kolmekorruseline elumaja Narva maanteel 57 avas eelmise sajandi kolmekümnendail uue suuna eesti arhitektuuris prestiižikate üürimajade ehituses. Sel ajal käis ka Peetri lossi rekonstrueerimine Kadriorus, ja see töö anti Vladovskile kui vaieldamatule autoriteedile mineviku stiilide tundmises, kuigi see kutsus esile raevukat protesti. Aga ta oli tollal juba Eesti kodanik ja võimeline pareerima oponente riigikeeles. Pärast töö valmimist vaibus igasugune kriitika.
Kolmekümnendate keskpaiku osales Vladovski pealinna moderniseerimises: ehitati rida nelja- ja viiekorruselisi üürimaju Pärnu maantee kandis, neid maju võib näha ka Vabaduse väljakult kuni Tõnismäeni. Nende seas on silmatorkavamad hooned Toompuiestee 12, Pärnu maantee 28 ja neoklassitsismi sugemetega hoone Tõnismäe 16. Arhitekt osales konkurssidel, esitas Genfis asuva Rahvuste Liiga lossi projekti, aga tema Tallinna Konservatooriumi hoone projekt tunnistati esimese preemia vääriliseks. Sel ajal töötas ta välja Tallinna Kunstimuuseumi projekti, samuti Kadrioru pargile kohvik-restorani, Luigejärve kauni paviljoni ansambli projektid.
Pärast Eesti üleminekut NLiidu koosseisu muutusid elu ja ka arhitektuur – vaja oli arendada tööstust ja suurendada töölistele rajatavat elamispinda. Nõuti kahekorruselisi puitmaju nn rahvakorteritega.
Puhkes Teine Maailmasõda, tuues tagasi sakslased. Seejärel algas pärastsõjaaegne elu. Esmastes uutes otsustes ehitada ettevõtteid ja odavaid kortereid ei leitud rakendust elegantse arhitektuuri loojale. Vaid 1949 sai ta väikselt Kohtla-Järve linnalt preemia lasteaiamaja eest (muuseas nagu muinasjutumajake lastele).
Alles aasta pärast sõja lõppu õnnestus tal uuesti oma meisterlikkusega sähvatada. Tollal ehitati Tallinna vanalinnas Laia tänava krundil 27 haldushoonet. Selle esifassaadi projekt telliti temalt, see aga kujutas endast tegelikult rajatise visiitkaarti. Hoone kitsas fassaad kõrge katuseharjaga sobitub nii orgaaniliselt vana linnatänava ansamblisse, et rabab igaüht, kes heidab pilgu kuupäevaga tuulelipukesele.
Aastad 1946–1950 tulid rasked ajad. Algas ideoloogiline kampaania „Korra loomine kultuurivaldkonnas“. Eesti Kunstnike Liidu kongressil loeti ette „ebakindlate eesti kultuuritegelaste“ nimekiri, mis tegelikult tähendas kutsetöö keeldu. Selles nimekirjas oli ka A. Vladovski. Ta elas toimuvat väga raskelt üle ja suri peagi… Kuulus arhitekt on maetud Metsakalmistule. Semper idem!
Ühe suletõmbega tõmmatakse inimesele kriips peale, ja ikka parematele meie hulgast… Retooriline küsimus: Miks on nii aegadest aega? Kes tõmbab niite?
Mälestus eesti-vene arhitektist on jäädvustatud kiviplaadil Valli tänav 4 maja sissekäigu juures, samuti memoriaaltahvlil Kreenholmi haigla hoonel.
Aleksandr Vladovskil, kes nii armastas Eestit, on vene ja eesti kultuuri ajaloos suur tähendus. Tema panus Eesti arengusse on vaieldamatult tähelepanuväärne.
Anne Ratman
vahel mõelnud, miks on meil millegi väärtuslikuga tuntuks saanud need venelased, kes on siin elanud ja tegutsenud enne Eesti okupeerimist 1940.a? Kõik uuemad pole millegagi ajalukku läinud. On vaid mõned humanitaariaga tegelenud õppejõud ja kõik. Muu on aga pahn politikaane ja kohalikke rahvavargaid.