Jõgeva eakate ühenduse Arukate Akadeemia kokkusaamistel on sageli teemaks Eesti aja- ja kultuurilugu. Hiljuti käis külas ajaloolane Küllo Arjakas, kes on olnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogus 1990–1992 ja Riigikogus 1999–2007 ning juhib praegu Tallinna Linnaarhiivi. Ta kõneles 23. augustil 1989 toimunud Balti ketist, mis viis Baltimaad maailmaajaloo-kaardile.
Küllo Arjakas pealkirjastas oma loengu „Balti kett 30 – tuntud ja tundmatu“. Ajaloolane kirjeldas selle inimketi organiseerimise ja toimumisega seotud emotsioone, kümnete tuhandete inimeste seismist Eestis, Lätis ja Leedus (toona veel NSVL-i liiduvabariikides) ning selle sündmuse kaudu sõnumi edastamist N Liidu ja Saksamaa vahelisest kuritegelikust Molotovi–Ribbentropi paktist ning Baltimaade vabaduspüüetest.
Laulva revolutsiooni ajal Rahvarinde tegevuses osalenud Arjakasel oli kaasas enda raamat „Kui väikesed olid suured (Balti Kett 25)“. Arvestades esinemispaika luges ta sealt ette just jõgevamaalaste poolt kirja pandud mälestusi.
„On mingi omapärane vennastumine, mis sellel teel tekib. Bussiakendest aina naeratatakse ja lehvitakse üksteisele,“ on 26. augusti ajalehes „Vooremaa“ kirjutanud toonane ajakirjanik, paar aastat tagasi igavikuteele läinud Vaike Käosaar. Veel üks tsitaat samalt vooremaalaselt: „Teel olles saime õige mitu vihmasagarat. Siis tundus juba, et taevas tõmbub üleni halliks ja algab laussadu. Enne seitset juhtus aga justkui ime – isegi päike tuli välja.“
Arjakas arutles ka selle üle, kui palju inimesi võis üldse kokku Balti ketis seista. Selleks arvuks on pakutud mõnesajast tuhandest kuni kahe või kahe ja poole miljonini. Kõige tõepärasemaks arvuks võib pidada kahte miljonit või üle miljoni.
Eriti oluliseks nimetas Arjakas seda, et 2009. aastal tunnistas UNECO Balti keti vägivallata vastupanu fenomeniks ja seda sündmust puudutavad dokumendid kanti Maailma mäluregistrisse. Tema sõnul otsustab sellesse registrisse kandmise rahvusvaheline komisjon, mis vaeb esitatud taotlusi kahe aasta tagant.
Balti kett kanti Maailma mäluregistrisse juulis 2009 ja sel ajal oli registris kokku 193 kannet. Nende seas 1215. aastal vastu võetud Magna Charta õigusakt, mis piiras Inglismaal kuningavõimu; helilooja Frederic Chopini muusikapärand; Rahvasteliidu arhiiv (1919–1946); Alfred Nobeli arhiiv; Anne Franki päevik jpm.
Arjakas arvas, et Balti kett võibki UNECO mäluregistrisse Eestit, Lätit ja Leedut ainsana esindama jääda, sest pole teisi sündmusi ja unikaalset dokumentatsiooni, mis vastaks registrisse saamise tingimustele.
Arjakas avaldas ka kartust, et Balti keti 30. aastapäev võibki jääda viimaseks juubeliks, mida suurejoonelisemalt tähistakse. Tema jutt pani mõtlema sellele, et Balti ketis osalenud ja nendele kaasa elanud annaksid oma meenutusi edasi noorematele põlvkondadele ning õpetaksid ajaloomälu hoidma ja talletama. Siis saab tähistada ka Balti keti 40. ja 50. aastapäeva.
Jaan Lukas
5 aastat tagasi kirjutas Ants Vill, et kui arvestada sisse kõik käänud ja konksud, siis pidi kett olema pikk 675,5km. Kui arvutada, et keskmine käteulatus lastel ja vanadel võis olla 125sm, siis pidi selle pikkuse katmiseks vaja minema 675500/1,25 = 540400 inimest. Ümardan igaks juhuks ülespoole, saan 600000. Kui nüüd muud kaasasolijad kaasa arvata, siis 2-3 ühe ketistatu kohta annaks küll 1,2-1,8 miljonit osalenut välja.
Heinz Valk oma raamatus ja ka teleusutlustes on mitu korda rääkinud sellest, kuidas sündis mõte Balti ketist. Ühel päeval tuli RR esimees Edgar Savisaar volikogu koosolekule ja tegi ettepaneku MRP 50-ks aastapäevaks moodustada Balti riikide ühine kett.Volikogu arvas kohe, et nii suure asja moodustamine ei tule välja. Savisaar andis selle ülesande Valgule. Valk oli alul pessimistlik, aga ütles, et kuigi see tundub võimatuna, teeb ta selle ära. Siis hakkas töö pihta ja helistamised Leetu ja Lätti. Kokku saadi kolme riigi RR esindajatega Pärnus ja see võimatuna näiv mõte Balti ketist sai teoks. Toimusid ka läbirääkimised ERSP ja Tunne Kelamiga. Kelam keeldus kategooriliselt sellest aktsioonist, hiljem T.Velliste oli nõus aitama ja osa võtma. Tuli kohe meelde 23.veebruaril 1991a. Tunne Kelami kiri Ülemnõukogu Presiidiumi Esimehele Arnold Rüütlile, et kui te kohe võimu neile (ERSP) riigis üle ei anna, siis võib hakata verevalamine. Seda verevalamist ta pidevalt meenutas nii RR-le kui ka tolleaegsele Peaministrile E.Savisaarele. Õnneks tuli meile vabadus ilma verevalamiseta, kuigi veel 20.aug 1991a. Toompeal Kelam keelas oma jüngrilel hääletada Eesti Vabariigi poolt. Nüüd nimetab see mees ennast igal pool VABADUSVÕITLEJAKS. Mäletan, et vene ajal tahtis ta 2x NLKP liikmeks astuda, kuid teda ei võetud. Selle peale ta valas kibedaid pisaraid. Põhjendati sellega, et rohkem tahetakse näha seal töölisi ja põllumehi, mitte aga intelligentsi.
Tunne on siis intelligent?