Maikuu oli 30 aastat tagasi pisut soojem kui praegune. Poliitilist määramatust oli nii maailmas kui ka Eestis piisavalt, kuid vast siiski vähem kui täna. Inimeste toimetulek oli kõikidel vilets, kuid ootus oli suurem kui mais 2019. Hüperinflatsioon ja tõsine majanduslangus olid veel ees. Mihhail Gorbatšov oli tõstetud messiaseisusse ja kogu kompartei ladvik valmistus Rahvasaadikute Kongressi läbiviimiseks.
Usk eelseisvasse kongressi, uutmisse ja avalikustamisse (perestroika ja glasnost) oli religioosselt suur. Tavapärased nõuka-aegsed 1. ja 9. mai rongkäigud olid oma aja ära elanud. Viimaste aastate praktika lisapreemiatega meelitada töörahvast marssima polnud edukas olnud. Ju polnud siis paljudel asutustel vaba raha ja uus aeg pakkus välja uusi meeleavalduste vorme. Sinimustvalged lipud ja kaunistused hakkasid muutuma tavapärasteks ning maipühade ajal lisandusid Tallinna tööstusmaastikus korstendele punalipud.
Tallinna Lauluväljakul korraldasid võimud 1. mai miitingu.
Tolleaegne kompartei häälekandja „Rahva Hääl” avaldas Vaino Väljase kõne „Kunagi varem pole rahvas oma iseseisvuse eest nii kindlalt seisnud”.
Komsomoli häälekandja „Noorte Hääl” avaldas Eestimaa Rahvarinde volikogu deklaratsiooni rahvuslikust enesemääramisest.
26. maist kuni 9. juunini ootas ees Rahvasaadikute Kongress Moskvas, kus N Liidu parteiladvik lootis rahvuslusele „päitsed pähe suruda”.
9. mail korraldasid võimud mälestusteenistuse „Aljoša“ juures – Rahvusraamatukogu vastas oleval haljasalal. Pronkssõduri teisaldamiseni oli jäänud veel 19 aastat, kuid igavene tuli põles sel üritusel viimast korda.
Viskame pilgu Rein Ruutsoo koostatud Rahvarinde kroonikale.
4. mai – EKP KK XIV pleenum. Rahvarinde ja EKP vastasseis Eesti iseseisvuse taastamise teedes ja seatavas lõppeesmärgis süveneb. Vaino Väljas noomib oma ettekandes pleenumile Rahvarinnet: „Rahvarinne oma deklaratsioonis rahvuslikust enesemääramisest pakub välja, et ”Eesti riiklus… saab.. edasi areneda vaid 1940. aastal katkenud omariikluse õigusliku järjepidevuse taastamise suunas”. Kas on maailmaajaloost tuua näidet, kus 50 aastat de facto olemast lakanud riik oleks taastatud? Ehitada poliitika tänasest minevikku ei ole reaalne. Apelleerimine rahvusvahelisele avalikkusele on väga habras poliitiline baas saavutamaks rahva iseseisvust tagavaid eesmärke. EKP järgib Eestimaa saatuse kujundamisel selgelt teist strateegiat: eesti rahva tulevik tuleb kindlustada reaalpoliitiliste sammudega koostöös NSV Liidu uutmismeelsete jõududega. Eesti NSV peab kujunema omariikluse tegelikuks vormiks. Tegelik suveräänsus liidulepingu alusel. Olgu siis veelkord täie selgusega öeldud, et EKP KK taotleb Eestimaa iseseisvuse arengut NSV Liidu koosseisus ja peab üheks põhiülesandeks Eesti NSV suveräänsuse saavutamist.”
5. mai – Läti NSV Ülemnõukogu tunnistab keeleseaduse vastuvõtmisega läti keele riigikeeleks.
13.–14. mail 1989 – Tallinnas Sakala keskuses Baltimaade rahvarinnete – Eestimaa Rahvarinde Rahvavolikogu, Lätimaa Rahvarinde Tautas Fronte duuma ja Leedu Rahvarinde Sajudis volikogu – täiskogude ühisistung ehk I Balti Assamblee.
Leedu Sajudise delegatsiooni juhtis Vytautas Landsbergis, tulevane Leedu president.
Võeti vastu ühisdeklaratsioonid: 1. Balti rahvaste õigustest; 2. Eesti, Läti ja Leedu majanduslikust iseseisvusest; 3. Resolutsioon: Stalinlikest kuritegudest.
Koostati ka pöördumised Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsile, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile ja NSV Liidu Ülemnõukogule.
Assamblee pälvis Lääne poliitikutelt ja ajakirjanikelt suurt tähelepanu ning oli oluline signaal Baltimaade ühisest tahtest, pannes aluse süstemaatilise koostöö uuele etapile. Assambleel vastu võetud dokumendid kujundasid nii Balti vabariikide kui ka kogu NSV Liidu poliitikat. Assamblee oli oluliseks ettevalmistuseks Balti saadikute ühistegevusele NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil. Valmistuti MRP hukkamõistmise saavutamiseks.
Tolleks hetkeks oli Rahvarinde ja Eestimaa Kommunistliku Partei vahekord vägagi pingeline. Enne assambleed oli Rahvarindel kompartei ladvikuga olnud konsultatsioone ja kompartei teadis, et sellel suurkogunemisel võetakse kurss poliitilisele iseseisvusele.
Rahvarinne kutsus EKP kõrgeid esindajaid assambleest külalistena osa võtma, kuid ei Väljas, Titma, Rüütel ega Toome tahtnud ennast siduda osalemisega selgelt Moskva tahte vastu suunatud poliitilisel üritusel. EKP-d esindas rahvarinnete Balti assambleel vaatlejana ainult EKP instruktor Raivo Palmaru, kes varemgi (keeleseadusega seoses) oli ennast näidanud enama kui EKP funktsionäärina.
Assamblee redaktsioonikolleegiumis Molotovi–Ribbentropi salapakti õigustühiseks tunnistamist ja maailma riigipeadele saadetavat vastavat pöördumist arutades lisas Lennart Meri sinna sõnad ex tunc – „tollest hetkest peale”: see salakokkulepe on õigustühine algusest peale.
18. mai – Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium võttis vastu otsuse Eesti üleminekust isemajandamisele alates 1. jaanuarist 1990. „Eesti NSV isemajandamise tingimustes hakkavad ENSV kogu sotsiaal-majanduslikku kompleksi juhtima ainult Eesti NSV riigi võimu- ja valitsemisorganid vabariigi seadusandluse alusel.” Selles peegeldub nn suveräänsusdeklaratsiooni roll Eesti arenguruumi tekitamisel.
18. mail toetas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Molotovi–Ribbentropi pakti koos selle salaklauslitega kehtetuks tunnistamist selle allakirjutamise hetkest peale ja pöördus NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi poole moodustada vastav komisjon. Samas taotles Presiidium, et 25. mail kokku tulev NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress kuulutaks MRP tühiseks ja moodustataks erikomisjoni sellega seonduva uurimiseks.
18. mai – Leedu NSV Ülemnõukogu astub olulise sammu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni jälgedes. Vastu võetakse seadus, millega jõustatakse 1988. aasta novembris kavandatud Leedu konstitutsiooniparandus, millega Leedu NSV seadused kuulutatakse ülimuslikeks NSV Liidu seaduste suhtes.
25. mai – Moskvas algab NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress.
Baltimaade rahvarinded asetavad sellele tegevuses meie rahvastele vabadust nõudva hääle kuuldavale toomisel suuri lootusi ja täpsustavad ühistegevuse kavasid.
Moodustati nn regioonidevaheline saadikutegrupp, mis ühendab demokraatlikult mõtlevaid saadikuid. Selle grupi aseesimesteks saavad Boriss Jeltsin, Juri Afanasjev, Gavril Popov ja üks Tartu Rahvarinde juhte Viktor Palm.
Regioonidevahelisel koostöögrupil on oluline roll. Jeltsini ja Palmi kontaktidel on oluline tähtsus ka Eesti tuleviku jaoks.
26. mai – võeti vastu deklaratsioon (põhimõtete pidulik väljakuulutamine) Leedu suveräänsuse taastamisest.
26. mai – RUHK – Baltimaade vabadusliikumisest ja rahvarinnetest äratust saanud Ukraina rahvaliikumine nõuab Ukraina iseseisvuse taastamist.
31. mai – Rahvarinnete Balti Assambleel välja kujundatud ühisnõudmiste poliitika hakkab muutuma reaalseteks rahvuslikeks poliitikateks.
Tautas Fronte esitab üleskutse taastada Läti täielik iseseisvus.
Olav Anton
oli aeg, mil jäeti palju tegemata, nt jäi heitmata punane ike koos punastega. Osa neist on võidutsenud ka 90ndatel ja 00ndatel ja tänagi veel pukis. Ent veelgi suurem viga tehti sellega, et ei muudetud mõtteviisi ega loodud uut elukorralduse alust. Rahvas jäeti aga elukorraldamisest üldse eemale, vaja oli inimkarja vaid mõne poliitärika vedurile ja salongvagunile upitamiseks. Täna tehtaks samasuguste võimaluste juures paljugi teisiti.
Rahvarindega seondavalt peab rääkima tema asutajast, meile vabaduse toojast, parimast parimast inimesest kelleks on E.Savisaar. Ta on aus, tark ja hooliv. Tuleb rääkida ka temale valesüüdistuste aastatepikkusest otsimisest tema tervise rikkumisest nagu oleks ta mingi kurjategija. Vaenlasi hirmutas ta suur häältesaak.Ja tõelised süüdlased istuvad rahulikult ja kaitstult Reformi tagatoas. Isegi reformierakonna valitsemise ajal tekkinud vaesuse kasv pole nii häbiväärne kui Savisaare protsess.
EI SAADUD TEHA! rahvarinde lõid ja need samad punased, neil närakail oli varakult selge, et senine elu-olu kukub kokku ja oli vaja endale edaspidiseks sama mõnus elu luua. See läkski korda! Lihtrahvas lihtsalt kasutati alatult ära, neil polnud ju muud, kui kaasa minna. Nii oleme jõudnudki sellise looni, et vabadusvõitlejad ei olnud mitte Niklus, Kukk ja teised, vaid bolzevistlikud rasvalõustad. Kahju!
Aivar, soovitan teile soojalt lugeda endise KGB pealiku Pooli mälestuste raamatut, kuidas nad RR-s nägid ohtu NSVLiidule ja kuidas KGB organiseeris Savisaare tapmist. Kõik millegipärast tahtsid tappa Savisaart nii ERSP, KGB ja ka Kaitseliit. Kaitseliidu tegelane Mosin meenutas, kuidas Savisaar käis Lõuna-Eestis rahvaga kohtumas ja Mosin oli ka seisnud seal paari meetri kaugusel Savisaarest. Ta oli püstolit pigistanud taskus ja palavikuliselt mõelnud, et kas nüüd laseb Savisaare pihta. Aga vaadates Savisaare populaarsust rahva hulgas, jättis ta selle mõtte ära.