Gustav Naan (17. mai 1919 Vladivostok, Južnaja Lifljandija – 12. jaanuar 1994 Tallinn) oli eesti kosmoloog ja filosoof. Ta oli „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ (ENE) peatoimetaja (1966–1989), publitsist ja teadusadministraator, kelle sulest ilmus rohkesti irriteerivaid publitsistlikke artikleid ja esseid.
Teadusjuhina toetas ta uue observatooriumi ehitamist Tõraverre ja küberneetika arendamist Tallinnas. Aastatel 1958–1961 oli Gustav Naan Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegelik juht. Kokku oli ta Teaduste Akadeemia juhtorgani liikmeks 32 aastat (presiidiumi liige 1951–1964 ja 1968–1987).
Naan oli aastatel 1960–1964 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liigeja aastatel 1951–1963 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik. Ta oli üks Eesti ajaloo stalinistliku käsitluse alusepanijaid.
Ühena esimestest astus Gustav Naan NSV Liidus avalikult välja relatiivsusteooria kaitseks. Universaalteadlasena ta kaitses moodsaid seisukohti maailma lõpmatusest ja paisumisest ajal, mil Nõukogude Liidus kehtis veel valdav seisukoht, et mingit universumi paisumist pole olemas. Norbert Wieneri vaadete vahendajana, globaalprobleemide käsitlejana ja publitsistina avaldas ta märgatavat mõju Eesti 1960.–1970. aastate mõttekultuurile.
Nii on Wikipedias kokkuvõtlikult kajastatud akadeemik Gustav Naani elulugu ja tema tegevuse põhiaspekte. Samast leiab ka väga põhjaliku ülevaate tema elust ja tegevusest.
Teeksin rõhuasetuse tema lapsepõlvele ja noorusele. See annab ehk seletuse karmile väitele „Eesti ajaloo stalinistlikule käsitlusele aluse panemisest“.
Gustav Naan sündis Kaug-Itta välja rännanud eestlaste perekonnas, kui tema isa Johannes Naan, põline meremees, oli 50-aastane. Naan on meenutanud, et üks lapsepõlves omandatud harjumusi oli isa eeskujul pidevalt lugeda. Kooli läks Gustav Liivikülas asuvasse eestikeelsesse neljaklassilisse kooli. Esimese klassi läbitegemiseks kulus tal viis nädalat. Seitsmeklassilise kooli viiendas klassis aitas ta juba seitsmenda klassi poistel füüsikaülesandeid lahendada. Keskkooli lõpetas 1937. aastal Vladivostokis – lõputunnistus oli kuldraamis, mis tähendas, et kõigis õppeainetes olid tal väga head hinded.
Tänu komsomoli oblastikomitee rahalisele toetusele võis Gustav Naan sõita Vladivostokist Leningradi, et asuda riigi parimate sekka arvatud Leningradi Riikliku Ülikooli silmapaistvate õppejõudude juures füüsikat õppima. Ta valmistus saama eksperimentaalfüüsikuks, kuid ajalugu ja filosoofia ning eriti filosoofia ajalugu köitsid teda üha enam. Kõige põhjalikumalt kiindus ta Aristotelesse, hiljem Hegelisse.
Ülikoolis tegi Naan läbi ka sõjalise kasvatuse. Kui puhkes sõda, läks ta vabatahtlikult rindele, partisaniks Leningradi oblastis ja sai 1941. aasta oktoobris haavata.
Hiljem võitles Gustav Naan roodukomandörina Eesti Laskurkorpuses. Ta on meenutanud, et vist 1943. aasta lõpul kutsuti ta rindelt ära ja määrati Eesti Partisaniliikumise Staapi. 1943. aastal astus Naan NLKP liikmeks.
Miks nii põhjalik ülevaade tema noorusaastatest, mitte aga süngetest 1950-ndatest? Aga selleks, et osutada, et Gustav Naan oli siiski geenius. Kas ka kuri geenius, nagu väitis Eva Kübar 2008 „Postimehes“, arvustades Enn Vetemaa Naani-ainelise näidendi „Sigma Tau.C705“ lavastust Eesti Draamateatris? Kõik sõltub sellest, mis ajastus elavad hindajad ja arvustajad. Oleks raske ette kujutada, et Naanist oleks võinud ka relatiivsusteooriasse uskudes saada Eesti Vabariigi taastamise innustunud eestvõitleja.
Pigem ta oma viimaseil eluaastail uues ja vabas Eestis vireles. Kui ta kopsupõletiku ja infarkti tõttu 1994. aasta talvel suri, tõdes patoloog, et lahkunu oli olnud kohutavas alatoitumuses. Ta keeldus lähedaste abist ning tollast suhtumist temasse kui „kurja geeniusse“ kajastas ilmekalt see, et akadeemikutasu muutus rahareformi käigus tühiseks. Et elus püsida, oli akadeemik sunnitud müüma oma mööblit ja rõivaid. Loomulikult ei avaldatud vana kommarit enam ajakirjanduses ega makstud talle nappigi honorari.
Millest selline terav langus, kui veel 1989. aastal oli ta ENE peatoimetaja, ehkki juba geeniuse oreooli kaotanuna? Minu vähesed isiklikud kontaktid temaga pärinevadki ENE peatoimetamise perioodist. Üks neist oli seotud ENE artikliga „Ameerika Ühendriigid“, mille teabelevi-ossa soovitas ta lisada mõningaid karmimaid väljendeid Ameerika imperialismi kohta. Entsüklopeedia artiklite käsikirjade juurde ilmusid aeg-ajalt ka Naani kommentaarid. Elades ja töötades tollases ajaloolises kontekstis, tundusid need üsna arusaadavad, rääkimata sellest, missugune suure teadlase ja mõtleja maine oli Gustav Naanil olnud alates aastast 1969, kui ilmus tema legendaarne essee „Vaim ja võim“. Seda on hiljem esile tõstnud ka tänased „legaalsed“ arvajad. Mul isiklikult on täna häbi, et tollase entsüklopeediategijate töökollektiivi nõukogu esimehena olin ka mina nõudmas tema mahavõtmist ENE peatoimetaja kohalt.
[Wikipedia: Peatoimetaja Gustav Naani meenutuste kohaselt lausa „maailmarekordiliselt“ populaarse ENE esimene väljaanne ilmus aastail 1968–1976 Tallinna kirjastuses „Valgus“ kaheksas köites. ENE teine väljaanne hakkas ilmuma 1985. aastast ja jätkus alates 1990. aastast (5. köitest) pealkirja „Eesti entsüklopeedia“ all Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandena.]
Miks teen vihje ajaloolisele kontekstile ja Gustav Naani noorpõlvele? Minu ema oli tema eakaaslane, kes sündis juba Eesti Vabariigis. Õnneks see nii juhtus, sest muidu poleks ma saanud Eesti Vabariigi kodakondsust. Karmid kodakondsusseaduse sätted oleksid toonud mulle halli passi ja parimal juhul vaid naturalisatsiooni-võimaluse. Ema kinnitas mulle kogu eluaja: „Ärge ihake tagasi seda „esimest“ vabariiki, sest tööinimese elu oli seal karm ja riik oli üksnes valitute jaoks!“ Mida aga mõtleb Eestist täna väliseestlane, kes pärast „paadimatka“ sai sealmaal pikaks ajaks hea elu peale või isegi miljonäriks? Inimesi ei saa hukka mõista oma vaadete pärast, sest need on kujunenud elukogemuse põhjal selles ajaloolises ruumis, kus inimesed isegi on kujunenud.
2011 ilmus „Sirbis“ Teet Kallase arvustus Enn Vetemaa raamatule „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus“. Tsiteerin: „Meie pooleldi mälutuks röövitud põlvkonna ette ilmus Gustav Naan möödunud sajandi kuuekümnendatel /—/. Noortest ja mässumeelsetest ümbritsetud, isegi nende seltskonda otsiv. Head veini ja keni tüdrukuid nautiv. Teadlane, keda oli kuradi raske siduda kasvõi meie rämevõltsitud kooliajalooga või kurikuulsa märtsipleenumiga. Lihtsalt võluv, kuidas ta nii romaanis kui ka teatrilaval vähemalt marjulauristinliku tasemega noortele ja mässulistele elegantselt tõestas, et Eesti esimene dissident oli Lydia Koidula! Kui järele mõtelda – äkki oligi?“
Ehk sobib lõpetuseks literaat Märt Väljataga hinnang 2015. aasta „Loomingus“: “… selliseid literaate ja teadlasi, kes võitlevad ebaõigluse vastu, püüavad parandada rahva kombeid, populariseerivad teadust või ajavad lihtsalt ladusat juttu maast ja ilmast, on leidunud igal pool, nii siin- kui ka sealpool Inglise kanalit ja Atlandi ookeani. … Kuigi Eestis seda sõna [intellektuaal] enne 1980. aastate lõppu ei kasutatud, on intellektuaali kuju ka siin juba ammu olemas olnud: Gustav Naan, Jaan Eilart, Jaan Kaplinski või Linnar Priimägi, rääkimata Kreutzwaldist ja Jakobsonist.”
Mart Ummelas
või kahjuks mina Gustaviga kokku ei puutunud, ehkki suvilad olid Vääna-Jõesuus lähestikku. Gustavile meeldis just üksi tööd teha, vahel käis herneid näksimas, need talle meeldisid. Vahel käis tal ka poeg kõhna abikaasaga “külas”, too moskvalasena eesti keelt ära ei õppinudki, nagu teati rääkida. Pärast Gustavi surma müüsid nad ruttu suvila maha ja unustasid Estonija üldse ära.
Mõned korrad sattusin ka TA raamatukogus teatmikke tuhnima, kui ka Gustav sinna tuli, istus nagu oma kohale ees vasakul akna alla. Tellis mingeid varjulolevaid teatmikke, mille saamiseks oli vaja mingit eriluba. Ning töötas hoolikalt, kirjutas andmed üles ja pani hiljem vahu ümber. Nii ta tagas endale nagu kaitse, kust võetud ja et midagi pole välja mõeldud. Ka olevat tal olnud komme tehtut mitte kohe välja lennutada, vaid ajas seedida ja mitu korda ümber teha. Et sõna jõud oleks tugevaim. Mäletangi, kuidas ta enne SSSR-i kokkuvarisemist kord juba nädala pärast kellelegi vastas. See töö oli kaugel varasematest asjalikest ja hästi läbimõeldutest. Puhas rohmaka kiirustamise vili. Hüplik ja sõnavalin nagu praegu sopalobjakatel kombeks. Ja pisut hiljem ta ka lehtedest kadus.
Kindlasti ta oskas mõelda ja suuresti ka püüdis erapooletu olla. Kuid kui aju on juba risustatud ning punane kõnts ajusoppi settinud, siis ei saanudki ta uuega kaasa minna. Isegi asjalikke kirjutisi vigadest ja puudustest talt ei ilmunud. Nagu oleks olnud oma elutöös pettunud, et kasutegur on olnud 0. Ei oskagi oletada, kas ta siis oleks midagi asjalikku öelnud, kui ta elutee oleks veel 10 aastatki kestnud. Popp ta enam kindlasti poleks olnud, ka sõnaoskusele vaatamata. Siis sõideti juba teerullidega üle kõige.
Tänan selle kommentaari eest, aga siiski, milles on süüdi INIMENE?
kui põhimõtteliselt olendi süü peitub selles, et just tema on võimeline otsustama teiste inimeste elude üle. Kunagi arvutati, mitu miljardit on maamunal üldse inimesi elanud ja palju neist on massimõrvatud. Ei peagi siin silmas otseseid peadelennutajaid, vaid ka neid, kes sellistele tegudele on loonud aluse ja andnud õnnistuse. Ning 100% on need olnud vaimuinimesed!
Kas keegi seletaks lollile Pasale ära, miks on viimasel ajal hakatud “meie kalleid” bolzevikke üles haipima? No mina ei saa aru! Kas põhjus selles, et meie valitsusse sai partei, kus esimesi viiuleid mängivad hirmuäratav hulk endisi ÜLKNÜkeskomitee liikmeid(mitte tavakomsomole, vaid ikka ladvikut), kiitusega leningradi kõrgema parteikooli lõpetajaid ja endisi sõjakomissare? Rääkimata Eesti esibolzevikust?
pole raske seletada. Kui omal mõistust pole, siis jääbki üle minevikus tuhnida. Kas seda minevikutegelast kiita või laita, tuleb juba süvariigi tellimusest, sest vahel on eesmärgiks hoopis rahva ärritamine, et kergesti vihaseemneid külvata.
Rüütli Arnoldit eriti ei vihata, sest ta oli teiste lükata-tõmmata ja ta ise püüdis kõigest väest mitte midagi teha.
Vaino Karlat sõimati, sest temas polnud midagi eestilikku.
Käbina Iivanisse suhtuti tagasihoidlikult, sest ta sattus varasemasse ajajärku, kui polnud eestluse nöökimise kasvu. Ka leppis ta mõnusa äraelamisega ega näidanud erilist agarust välja.
Vaderit ja Müürisseppa enam paljud ei mäletagi, sest nad olid kannupoistena nagunii mitte esimeses reas.
Lauristini Olgat sõimatakse, kuid mitte sellepärast, et ta oli Marjustini emme, vaid sellepärast, et tema oli omal ajal õige ässitaja ja reetur.
Marjustinisse suhtutakse kahtviisi: varasemasse mittepoliitilisse tegevusse hästi, 90ndatel alguse saanud politikaanlussesse aga eitavalt, eriti praegu, kus ta on ühetähenduslikult pedesots ega salli eestluse eest seisjaid.
Naani Gustavisse suhtutakse samuti kaheti: tema kunagist andekust ja võimeid kadestatakse ja kadedus ise tekitab paljudes oma võimetuse varjamiseks viha. Hästi suhtuvad tasse aga paljud kaastöötajad, sest olude tõttu ei kasutanud ta sugugi ära kõiki võimalusi lollusi ellu viia ehk ajalugu ümber teha. Seda eriti 60ndatel, 50ndad olid nii-öelda kohavõitlemise ajajärk ja siis ta juhtivast kommunistist eriti ei erinenud. Samas on tema tegevustest paljugi teadmata. Paljud seostavadki teda hoopis ENE-ga.
Väljase Vainosse suhtutakse üllatuslikult leebelt, et mitte öelda hästi. Sest ta oskas erinevalt Arnoldist ja paljudest teistest õigel ajal reelt maha hüpata ja vait jääda.
Edgarisse suhtutakse samuti kaheti: ühed ülistavad ja peavad teda meie Leeniniks, teised isekaks aferistiks, kes kasutas ära kõiki võimalusi, et eestlust alla suruda ja venelikku peale määrida.
Osa neist on veel elus, kes kuidagi, ning ehk tuleb ka hinnangumuutusi. Kuid tõik on, et nad on siiski ajaloos sees ja vaevalt kõiki suudetakse hinnata nii nagu mingi tegevuse või otsustamise ajal.
Sest ajaloo pidev ümberkirjutamine ajalugu ennast muuta ei saa. Nagu ka inimeste tõelist suurust!
Milleks seda reeturit, venestatud jeestlast, peaks geeniuseks uppitama? Ossa, isegi kuldraamid oli diplomis, riigis, kus tavatööline ei omanud päris lugemisoskust. Nõukogude aja haritluse tase polnud muidugi eriti kõrge. Tõelised vaimuterad lasti ammu maha või muidu represseeriti. Sellises olukorras mees nagu Gustav Naan oli kohe geenius. Isegi relatiivsusteooriat toetas, mis oli täiesti normaalne Läänes, aga väga progressivne lollide hulgas. Pimede hulgas isegi kurt on kuningas. Aga mees, kes ütles, et eestlastel pole tulevikut ning nende peaks lihtsalt harjuma sellega, et nad jääks suure Vene rahva teenriks, pole mingit kohta Eesti ajaloos. ENE oli okupatsioonientsüklopeedia, mida okupantide ja kolonistide käsilane Gustav Naan toimetas.
Ja sellel pole üldse vahet, kas EW-s oli töölise sissetulek hea või mitte. Ega see töölise elu suusatamist pudrumägedel ka 30-ndate Soome Vabariigis olnud, aga ikkagi oli parem kui NSV Liidu poolt okupeerituks saamine. Muidugi oma riiki peab ihkama nagu alati seda, mis on äräröövitud! Reetur oleks somm, kes oma lastele oleks öelnud, et oleks pidanud sõjad täielikult kaotama, kuna 30-ndatel oli tööline vaene, ja et parem oleks kui kõik oleksid koos vaesed ja ära ihka sellist, mis sult vaenlane ära võtnud on. Ummelase ema oleks pidanud häbi tundma sellise pasa ajamise pärast.