Vali valega sündinud valimistulemuste vastu

Andre Hanimägi, Keskerakonna avalike suhete juht

EKRE on valitsuses, endine peaminister on protestikandidaat, Reformierakond sirutab käe venekeelse sihtgrupi poole ja võimendab jutupunkte, mis tavapäraselt pärit idast – need ja palju muud aastal 2019. Kõlab nagu Vanga uskumatuna näiv ennustus, ometi toimub see täna ja praegu.

Pühapäevastele Euroopa Parlamendi valimistele läheb osa ühiskonnast hinge kinni hoides, lootuses anda maksahaak tänase valitsuse pihta. Teine osa valib eesmärkide ja kandidaatide järgi ning kolmandal on ükskõik, mis toimub kaugel Brüsselis. Ideede, ühise tuleviku ja Eesti inimeste heaolu tõstmise plaanide asemel on koalitsiooni oponendid varmalt ära kasutamas vaid protestimeeleolusid. Kõik muud vaated ja seisukohad on teisejärgulised.

Vali protestiks valega

Reformierakonna kampaania on üles ehitatud selgelt vastandumisele ning taaskordsele valikule, kas ida või lääs, tuli või jää. Endine peaministrierakond kutsub üles valima protestiks valega sündinud valitsuse vastu. Hüüdlause on aga reklaampindadel poolitatud kaheks kolmesõnaliseks reaks, millest esimesed kolm võtavad hästi kokku kogu kampaania ning viimaste nädalate-kuude poliitretoorika: „Vali protestiks valega!“.

Nii aetakse üht ja siis teist juttu, mis on teineteisele vastandlikud ning unustatakse eelnev. Jüri Ratase esimese valitsuse ajal rõhutas reformierakondlane Hanno Pevkur, et idapiiri unelmad pole mõistlikud ja kulutusi tuleb kärpida. Põhjus oli lihtne – planeeritud 80 miljoni asemel oli hind kerkinud vähemalt 2,5 korda. Jüri Ratase teise valitsuse ajal peab Pevkuri parteikaaslane Taavi Rõivas igasugust kärbet rumaluseks ja julgeolekule ohtlikuks. Pole oluline, et piiriehitus on 80 miljoni asemel paisunud mitmesaja miljonini. Vajalik on näidata Keskerakonna juhitud valitsust julgeolekuohuna, ükskõik mis hinnaga.

Sama eesmärki tundub Reformierakond täitvat paraku ka välispoliitikat ära kasutades. Sel on aga juba oluliselt suurem mõju kui kohalike valijate mõjutamine. 19. märtsil kirjutab Reformierakonna välissekretär Airis Meier EPLis, et on aastaid veennud oma kolleege selles, et Eesti pole väike natsiriik, kuid tänane koalitsioon andis talle tõdemuse, et ju me seda ikka oleme. Seda juba muide enne kui oli moodustatud koalitsioon või valminud koalitsioonilepe, rääkimata mõnest päris otsusest valitsuse poolt.

On niigi usukumatu, et suvest talveni tuleb oma tutvusringkonda veenda selles, et sinu Euroopa Liidus ja NATOs olev demokraatlik kodumaa pole pruunsärklaste kasvulava, kuid veelgi imekspandavamad olid loos kasutatud väljendid nagu „fašistlike joontega valitsus“ ja „väike natsiriik“, mis pärit otse Kremli leksikonist. Väita, et valitsus, kuhu kuulub Keskerakond, saab olla fašistlik, ei arvesta küll kuidagi poliitilist reaalsust… Kolm päeva hiljem kirjutas muide ka reformierakondlane Urmas Sutrop, et oleme liikumas natsiriigi suunas.

Sõnade, mitte tegude järgi

Kui aastaid peaministrierakonnana vastutust kandnud erakonna välissekretär leiab et oleme väike natsiriik ega lükka sellist arvamust oma ametit pidades ja koalitsioonilepingust kinnitust saades ümber, on see kogu riigi maine jaoks probleem. Jagama peaks hoopis tänase valitsuse punkte, millega taunitakse rahvuste vahelise vaenu õhutamist ja antisemitismi ning rõhutatakse NATO ja Euroopa Liidu olulisust Eestile.

Seda muidugi ei juhtu, sest välispoliitika lammutamisest rääkimine on liiga magus hoob, mida enne valimisi ära anda ning sisepoliitiliste punktide noppimine välispoliitika arvelt jätkub praeguseni. Inimesi on vaja panna muret tundma, sest muidu võib hääl tulemata jääda. Ometi peab Reformierakond justnimelt oma südameasjaks Eesti välispoliitikat.

Keerulised ajad vajavadki varasemasest teistsugust lähenemist. Kohalike omavalitsuste ja riigikogu valimiste eel eesti ja vene emakeelega inimesi tulpadesse pannud ning neid alatasa oma reklaamides eristanud või eiranud erakond on täna hoogsalt andnud sotsiaalmeedias erakonna esimehe suu läbi mõista, et hääl tuleb sel korral anda just Reformierakonna poolt. Selline teguviis oleks siis vastukaaluks EKRE varasemale ebakohasele retoorikale venekeelsete inimeste ja ühiskonna lõhestamise vastu Ometi on just Reformierakond see, kes on sel lõhel kampaaniast kampaaniani ratsutanud.

Aga lõhestav ja solvav retoorika poliitiku poolt on ju kindlasti halb. Siiski kostitas ERRi veebisaates Reformierakonna fraktsiooni juht Jürgen Ligi keskerakondlast Erki Savisaart saate kestel ebaviisakate märkustega, mis polnud kohased ega vajalikud. Ometi on erakond võtnud julgelt pihtide vahele kritiseerimiseks igasuguse EKRE retoorika, mille vastu tuleb kõikide vahenditega võidelda. Kuigi konservatiivid saavad kriitikat ka asja eest, võiks eeldada, et käitutakse ka ise enam oma sõnade järgi.

Kui kogu Euroopa Parlamendi kampaania teravik on suunatud sellele, et hääletades tuleb valega sündinud valitsusele koht kätte näidata, siis tasuks igal valijal mõelda, kas, kust ja kes on valesid sünnitanud ning mis valed siis tegelikult on. Kas ikka tasub oma hääl Euroopa Parlamendi valimistel anda ainult selleks, et toetada kohalikke ja valedega segunenud poliitmänge?