Lõpetasin Tartu Ülikooli eesti filoloogina aastal 1972; alates kolmandast kursusest oli mul erialaks ajakirjandus ja juhendajaks Juhan Peegel, keda peetakse meie praeguse ajakirjanduse isaks.
Tsensuurivabaduses, mis oli nõukogude ajakirjaniku unelm, püütakse viimasel ajal üksteist pidevalt üle trumbata nagu muinasjutus kurjast võõrasemast, kes oma peeglikeselt nõudis: kes on kaunim kogu maal? Ületrumpajad uurivad võlupeeglilt: kes on õigeim kogu meedias? Ilmselt oleks tõesti märksa õpetlikum aeg-ajalt vaadata Juhan Peeglisse. Igaühes meist on ju nii seda ja teist kui ka kolmandat. On kaastunnet ja kadedust, on vihkamist ja armastust, on teesklust ja siirust.
19. mail 1919 Saaremaal Uuemõisa vallas sündinud Juhan Peegli kui pedagoogi väärtus oli minu jaoks just see, et ta tõi tudengist välja tema parimad omadused, nii inimlikud kui ka professionaalsed. Peegel ei kärkinud ega mõistnud hukka, vaid andis leebelt nõu. Ta ei ahistanud üliõpilasi proletariaadiriigi dogmadega, ei noominud ega targutanud: ta suunas meid ilma solvamata ja kiitis nii kenasti, et see kiidetutel – ka minul! – alatiseks meelde jäi. Peegli kiitusest innustatuna pole ma ajakirjanikutööd kunagi maha jätnud, kuigi mul ei ole juba ammu sellealast palgalist ametikohta.
Kui Juhan Peegliga esimest korda ülikoolis vestlesin, siis ta hoiatas kohe, et minu tagasihoidliku iseloomuga saab mul ilmselt raske olema ajakirjanduses läbi lüüa. Mõnes mõttes oli tal tõesti õigus, sest palgaline ajakirjanik olen olnud suhteliselt lühikest aega, aga teadsin väga varakult, mida teha tahan, ja veel paremini seda, mida ei taha. Esimestel ülikooliaastatel tuupisin ainult seepärast ka igavaid õppeaineid väga headele hinnetele (punateadused olid ikka väga tüütud!), et pääseda Juhan Peegli kursusele, sest niisugune oli tingimus ja tung sinna oli suur. Juhendaja pidas oma lubadusest kinni. See oli veel üks Juhan Peegli suurepäraseid omadusi – temale sai kindel olla.
Kippusin ülikoolis tulevaste ajakirjanike kursusele, sest kirjandustund oli juba algkoolis olnud ainus, kus mind seati pidevalt kaasõpilastele eeskujuks. Olin kohustusliku kirjandusklassika ammu enne vastavaid koolitunde läbi lugenud ja see andis mulle varsti ka teatud eeliseid, sest reaalainetes sain vist edasi ainult tänu neile kirjanditele, mida ka paralleelklassides ette loeti. Mul polnud ülikooli minnes seega vaja kaua kõhelda. Teatavasti tohtisid lisaks kirjanikele NSV Liidus „kirjutamisega“ leiba teenida ainult professionaalsed ajakirjanikud. Ent diplomeeritut professionaaliks saada oli Eestis tookord võimalik vaid Juhan Peegli kursusel.
Nõukogude elu võib loomulikult peegeldada ka nii nagu seda on teinud telesari „ENSV“, aga minu jaoks on see pigem kõverpeegel, millel pole minu noorusajaga just palju ühist. Tartu vaim oli tookord hoopis teistsugune, ja sellest vaimust pole kahjuks telesarju tehtud.
Mu saatust kujundasid kaks suurepärast pedagoogi – Juhan Peegel ja mu isa Fred Kudu, kes oli Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan ning suutis Eesti kümnevõistluse tõsta maailmatasemele; lisaks sellele organiseeris ta üliõpilaste spordibaasi ehitamist Käärikule ja veel palju muud. Tehtu loetelu saaks pikk, aga kui kõik inimesed oleksid olnud niisugused nagu need kaks legendaarset õppejõudu, siis poleks nuhkidel ja pealekaebajatel olnud Nõukogude Eestis mingit šanssi. Aga tõepoolest – Tallinnas käis teistsugune elu ja seal valitses „ENSV“.
Nii Fred Kudu kui ka Juhan Peegel on minu jaoks erilised veel seepärast, et nemad suutsid innustada oma õpilasi iseennast ületama ja hirmust jagu saama. Tänu isale julgesin juba 12-aastaselt Kääriku Seina mäest alla suusatada ja jäin ellu. Ja tänu Juhan Peeglile julgesin teha Pärnus esimese intervjuu, kuigi käsi värises nii, et mul vaevu õnnestus märkmeid teha.
Mitmed uue põlvkonna toimetajad, kes midagi ei tea Nõukogude Eesti aegsetest tabudest ja tsensuurist, tõestavad iga nädal ja iga lehenumbriga, et rahvus ja kultuur on siiski midagi märksa enamat kui üheparteilised poliitilised huvid. Ja just selle põhitarkuse omandasingi üheparteilises impeeriumis, kus mu õpetajaks oli mitmekülgne ja salliv Juhan Peegel.
Punateadused, mida ülikoolis pidime pähe tuupima, kuulutati ju varsti täiesti mõttetuks ajaraiskamiseks, kuigi neile oli kulunud nõukogude üliõpilasel umbes kolmandik õpiajast. Seda enam on põhjust rõõmustada Juhani tollastel tudengitel, sest iga tema loeng läks täie ette ja neid aegu meenutatakse tänutundega praegugi. Riigikord ja aeg on muutunud, aga Juhan Peegli olemus on õnneks alles jäänud (või ka jäetud!?).
Olen seepärast Tartu Ülikoolile siiralt tänulik, sest Juhan Peegli õpetussõnad innustavad mind ka Eesti Vabariigis edasi kirjutama. Tema loengutel ja seminaridel pole templit „nõukogude praak“ – need on hoopis mu Tartu-aja parimad mälestused.
Ülikoolis töötas minu ajal palju omapäraseid isiksusi, sest mitte kõik ei olnud põgenenud sõja lõpul välismaale. Eriti särav täht loengusaalis oli Valmar Adams, kelle jutt kujunes alati väikeseks monoetenduseks. Vanem akadeemiline põlvkond oli ju saanud hariduse veel enne sõda, mitte aga raudse eesriide taga. Ja see oligi tõeline Tartu vaim! Peegel ja Adams olid nii loomingulised ehk seepärastki, et lisaks pedagoogiandele oli neil veel ka kirjanikuanne.
Praeguse, pealetükkivalt parteilise meediaretoorika taustal hindan eriti kõrgelt, et Juhan Peegel suutis olla salliv isegi totalitaarses ühiskonnas. Tänases päevas, kus peaaegu iga peavoolu-väljaanne esindab mõne partei tegevussuundi, tundub tema erapooletu aine- ja elukäsitlus väga haruldasena. On ju igav sirvida ajalehti, kus esimesest lausest peale on selge, missuguse parteilise suuna ülistuseks on see või teine artikkel kirja pandud.
Teatavasti oli Tartu Ülikooli klubi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel taidluse ning ka mässu pesa! Aga taidlemiseks nimetati NSV Liidus kõike seda, mida tänapäeval nimetatakse „vabaks lavaks“. Ülikooliklubis sai kuulsaks näiteks ka „Rajacas“ koos Priit Pärnaga ja paljud teised, kes olid ideoloogilistele ülemustele pidevaks mureallikaks.
Minu loodud etendused jõudsid naisvõimlemise sildi all isegi „Vanemuise“ lavale ja üliõpilasballidele. Praegusele noorele põlvkonnale tundub see lausa uskumatuna, miks üks rektor sekkub üliõpilaste „naisvõimlemisse“ ja nimetab seda „kodanlikuks“, sest ma olevat valinud ettekandmiseks vale muusikat ja vale luulet. (Heliloojateks olid Pärt, Sumera, Messiaen, Cage, Penderecky; luuletajaiks Alliksaar, Ehin, Alver). Mul polnud ka ette näidata koreograafi- või tantsijadiplomit, mis lavamenu oleks õigustanud. Meie trupi esinemised polnud tõesti mingi „õige võimlemine“, nagu süüdistas rektor Arnold Koop, vaid sõnalis-muusikalise taustaga vabatants. Rektori arvates ei vastanud meie poolt „Vanemuises“ ette kantu kommunistlikule ideoloogiale ja olevat olnud äärmiselt kahjulik. Seda enam, et etendustel oli menu. Rektor Koop kutsus koguni kokku ülikooli parteiorganisatsiooni koosoleku, et mind-parteitut hukka mõista.
Ja just selle koosoleku pärast Juhan Peegel hiljem, murranguajal minu ees vabandaski, sest ta polnud julgenud (või osanud) mind tookord kaitsta, kuigi süüdistused minu pihta olid jaburad. Praegu hindan eelkõige seda, et Peegel vabandas! Kui seda suudaksid kõik need, kelle hingel on märksa suuremaid patte, siis oleks meie praegune elu palju harmoonilisem ja ekskomparteilaste karjeristlikku valetamist märksa vähem.
Juba ülikoolis komparteisse kippunud kaasüliõpilastest hoiduti minu nooruses kõrvale. Endiste tippkommunistide valitsemise ajal on aga mitmed meie tippajakirjanikud hakanud uuesti iseennast liialt peeglist imetlema ja on unustanud, täpselt samuti nagu nõukogude ajal, selle, mis võiks rahvast tegelikult huvitada. Oma „parteipeeglis“ on nad ju igal juhul parimad, nagu Pravda juhtkiri oli tollal impeeriumi parim lehelugu, kuigi kodustes köökides räägiti hoopis teist juttu ja „parim“ ajalehtki kõlbas vaid tualettpaberiks. Aga samavõrd kui tualettpaber oli töörahvariigis defitsiit, oli seda ka aus ja erapooletu info. Tõepärast uudist otsitigi meeleheitlikult mujalt.
Praegu on Eesti Vabariigis taas tekkimas midagi uut, mis kogu rahvast huvitab. On see hea või halb? Igal juhul on meediamöll toonud nähtavale mitmed uued tegijad ja uued mõtted. Aga toimetustele on tänavune kevad väga heaks meenutuseks, et „uinuva kaunitari“ roll ei sobi ühelegi väljaandele, olgu tal tiraaź nii suur kui tahes, sest kunagi ei tea, missuguse (partei)printsi suudlus teda ärkvele raputab.
Kuid Juhan Peegel suutis jääda austusväärseks õpetajaks isegi totalitaarses impeeriumis. Olgu uuteks tipptegijateks Tartu Ülikooli lõpetanud diplomeeritud ajakirjanikud või mitte, uus aeg pakub õnneks kõigile võimalusi, sest avaldamiskohti on märksa rohkem, kui oli „raudse eesriide“ ajal. Ka selles on vabaduse võlu – varem nõuti žurnalistilt nõukogude diplomit, nüüd nõuab rahvas ajakirjanikult lugusid, mida suudaks uskuda ja tahaks kiita.
Lõpetuseks: loodan, et 6. novembril 2007 siitilmast lahkunud Juhan Peegli õpetusi kunagi ei suruta raudsesse „peeglismi“, nagu Karl Marxi teostest kord vormiti inimlikkust ja meediatõde hävitav marksism.
Reet Kudu
Biograafilist lühiteavet: Juhan Peegel lõpetas 1938 Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja töötas 1938-39 Kuressaare ajalehe „Meie Maa“ toimetajana. Sõjaajal kuulus Eesti Laskurkorpusse ja 1947-1952 töötas Tartu ajalehes „Edasi“. 1951 lõpetas TRÜ eesti keele ja kirjanduse erialal. Aastast 1957 oli dotsent, aastast 1976 professor. Eesti Teaduste Akadeemia liige. 1979 – ENSV teeneline teadlane. 1996 sai Riigivapi IV klassi teenetemärgi. Üldrahvalik austus selle ajakirjandus- ja keeleteadlase ning kirjaniku suhtes on piiritu.
ridu lugedes käis peast läbi, et selle sünnitamisega on maha saanud Mart Ise. Isa mainimine pani aga asja paika.
Ise ma Juhaniga kokku ei puutunud, sest ajakirjandusse suhtusin põlgusega. Mõn ekorra juhtusin ka Edasi toimetuses käima ja väga kitsas tegutsemisväli meeldiv polnud. Kuid nägin teda sageli ja midagi halba tast pole samuti kuulnud.
Seltsimees Koobil õnnestus mind isegi 2 korda välja visata (eri aladel) ning 3ndat korda ma proovima ei läinudki.
Mis aga puutub tänasesse päeva, siis Juhan saaks ühe rabanduse teise järel. kas ta ka hukka mõistaks ja kaasa tunneks, kuid häbi oleks tal tänaste sopalobjakate pärast kindlasti.