Kas Eesti on õigusriik? Õigusriigis peaks õigus olema kesksel kohal. Mulle aga tundub, et Eesti on pigem seaduseriik. Selles on inimeste vahelised suhted võimalikult viimseni seadustega ära määratletud, ja õigust on võimalik välja nõuda kohtu kaudu.
Enamik meist soovib, et meie riigis oleks õigus kesksel kohal, aga me ei suuda seda kuidagi sinna paigutada. Inimlik gravitatsiooniseadus töötab sellele vastu. See tähendab, et õigust või õigusi nõutakse ikka ainult endale, arvestamata teiste õigust või õigusi; sageli lausa lõhkudes teiste inimeste õigusi.
Inimene elab keskkonnas – bioloogilises, sotsiaalses ja vaimses. Meie elu ja tervis sõltuvad suuresti meid ümbritseva keskkonna puhtusest, loomulikkusest ja mõistlikkusest. Bioloogilist, looduslikku keskkonda oleme juba õppinud korrastama; kaitsma vähemalt suurema reostuse eest.
Sotsiaalse keskkonna parandamisest siiski räägitakse, aga vaimne keskkond on kuidagi omapead hooletusse jäetud. Ometi on just vaimne keskkond meil praegu kõige suuremas ohus.
Vaimne keskkond on tegelikult kõige olulisem, sest sellest sõltub ka suhtumine teistesse keskkondadesse.
Me räägime inimõigustest, ent unustame hoopis ära, et peame kõigepealt olema inimesed; alles siis saavad meil olla inimõigused.
Antoine de Saint-Exupery on öelnud: “Olla inimene – see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma.”
Võib-olla on need nõudmised meie jaoks liiga kõrged? Ent me kasvatame ju oma lapsi, me ei anna neile kohe sündides kätte kõiki vabadusi. Me suuname neid, me keelame neid, me seletame neile maailmaasju.
Enamik inimesi jääb igavesti isekateks lasteks – nad ei õpi kunagi teistega arvestama, neid tuleb alati suunata ja keelata. Avalike lolluste keelamine ei ole inimese vabaduse piiramine. Vastupidi: labasuse, maitsetuse, rohmakuse, üksteise sõimamise ja laimamise ning vägivalla lubamine meie ühisesse vaimsesse keskkonda on kultuursemate inimeste vabaduse piiramine.
Inimõiguste hulka ei tohi kuuluda õigus olla loll ja ropp, ning saada veel lollimaks ja ropumaks. Ja oma lollust ning roppust takistamatult levitada. Meie peamine inimõigus peaks olema õigus olla inimene ja selleks jääda. Või vähemalt selleks saada, kui see meile praegu veel üle jõu ja mõistuse käib.
Palju on võimalusi reostada meie maa atmosfääri, õhku, mida hingame. Ent palju rohkem on võimalusi reostada seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim. Mille järgi seame oma elu, mis kujundab meid inimestena. Kas headeks, ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks, õnnelikeks – või halbadeks, õelateks, kadedateks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks? Vastavalt sellele kujuneb ka meie ühiskond ja riik.
Me ei luba inimestel prahti maha loopida. Me saadame lapsed teeääri puhastama lollide täiskasvanute poolt autoaknast välja loobitud prahist. Tore! Ehk jääb vähemalt nendele lastele meelde see kindlasti mitte kõige meeldivam töö, ja ehk siis nemad tulevikus prahti autoaknast välja ei loobi?
Aga me lubame endale lausa näkku, silma, kõrva ja südamesse loopida kõiksugust prahti! Me lubame seda teleka ja raadio kaudu oma kojugi! Läheme kodunt välja ja maksame palju raha pileti eest, et lasta endasse seda prahti loopida vabaõhukontserdil, vahel isegi teatris, ja õige sagedasti kinos. Me laseme rahaahnetel kultuuririsustajatel oma inimväärikust alandada ja maksame neile selle eest veel peale.
Kus on see piir, millest üle astudes muutub vägivald seadusevastaseks? Sest kogu vägivald pole meil mitte seadusevastane, vaid suur osa sellest on lausa erilise kaitse all. Ja lisaks konkreetsetele seadustele kaitseb seda veel üks mõõdetamatu kategooria: sõna- ja väljendusvabadus. Iga kord, kui pisut kõrgemate kultuuriliste vajadustega inimesed mingi labasuse levitajate vastu välja astuda julgevad, tõstavad nood kisa: nende vabadust on piiratud, neid on ahistatud!
See võrdub etteheitega, et vägistajat ahistab tegelikult see, kes vägistajale vastu hakkab.
Malle Pärn
Nii on, et me näeme, tajume ja tunnetame omal nahal, et midagi on kapitaalselt valesti siin ühiskonnas. Väärtushinnangud on paigast ära. Terve põlvkond on peale kasvanud väärastunud oravate ideoloogiaga. See siin on juba tagajärg. Ja selline ideoloogia ongi olnud sihipärane tegevus. Kui me vaatame kuidas on jagunenud ressursid ühiskonnas, siis needki on kaldu uue põlvkonna suunas. Jah, alati on ju öeldud et lapsed on me tulevik, aga kunagi enne pole meie vanemaid ka sedavõrd hooletusse jäetud kui praegu. Paremal juhul hooldekodusse, aga paljudel juhtudel veedavad need vanurid oma elu viimast faasi lausa üksinduses ja viletsuses.Ja ükskõik, kes üritab seda ühiskonda taas õigetele rööbastele pöörata, seda tabab tohutu kordineeritud rünnak. See on nii hüsteeriline ja valevõtteid ja valeinformatsiooni täis, et paneb mõtlema, kas nende korraldajad annavad endale ikka aru, mis siis juhtub kui midagi peaks nihu minema. See ühiskond ei hakka enam ealeski ühtse asja eest võitlema. Oma sisemuses peaks ju inimene, kes on saanud kodust väärt kasvatuse, aru saama, et ei tohiks kõige selle valega kaasa minna. Aga ometi minnakse ja tundub esmapilgul et aina suurenevas trendis. Ja mis saab neist, kes sellele vaimsele terrorile ei allu, kas antakse lollipaberid ja isoleeritakse ühiskonnast.
Jah, proua Pärn, meil on väga palju asju valesti, me oleme käputäie poliitikute meelevallas ja me ei suuda isegi nii palju ennast kokku võtta, et sellele ühiselt vastu astuda. Lämbume ja kannatame, aga loodame imedele. Neid imesid ei juhtu, iga inimene peaks ju märkama, mis toimub meedias ja nad ei kavatse enne lõpetada kui see Valitsus on kukutatud ja oravate võim taastatud. Me väärime paremat.
ja ropp võib olla, kuid ainult enda jaoks. Kuid õigusriiki ei saagi meil olla, sest juba riigikogu valimisseadus on vastuolus põhiseadusega ning kõik selle järgi valitud tegelinskid on ebaseaduslikud, nad on vaid de facto ametnikud nagu ENSV ajal. Kuid kuna meil see kedagi ei koti, siis on tegemist õigusetusriigiga.
Vägivaldsed on paljud reformistid, nende tagatoast kostub laim,vassimine, valesüüdistused urgitsemine, tublide inimeste tervise rikkumine, nende töö segamine. No mis sa hädaga teed kuidagi peab ju inimeste meeli mürgitades hääli saama kui töötulemusi pole sest vaesus aina kasvas nende valitsemise ajal. Peavoolumeedia aitab neile igati kaasa valetades ja vassides. Ja seda tehakse kõike sõnavabaduse sildi all ning karistamatult. Reformierakondlased võivad teha mida tahavad nad on karistamatud. Minu meelest on sõnavabadus midagi muud, tagakiusamine, valestsenaariumide sepitsemine, alandamine, solvamine, urgitsemine, hirmutamine ei kuulu sõnavabaduse valdkonda. On rakendatud ka psühhoterrorit parimate inimeste suhtes. Alatud võtted tulevadkasutusele kui kedagi tahetakse poliitikast kõrvaldada. Kui poleks Reformierakonda oleks meie elu palju õiglasem ja parem. Nad pole mitte midagi õigesti teinud ja on viinud meie elatustaseme viimaste hulka.
INIMKVALITEET PEAB OLEMA SELLEKS.
POLE TÄHELE PANNUD, ET EMPAATIAT OLEKS VÄÄRTUSTATUD MEIE ÜHISKONNAS KUNAGI.
IKKA TÖÖD VAESEMATELE JA NÜÜD SIIS RAHA. RIKKAMATELE.
OLENEMATA SELLEST, KAS SEE TÖÖ TOOB TEGELT ÜHISKONNA, INIMESTE JA LOOMADE, LOODUISE TERVISELE, HEAOLULE, ÕNNELE KASU VÕI TÄIDAB KELLEGI KUKRUT.
OLED SEE, KEDA KUMMARDAD.
SAAD SEDA ,MIDA KÜLVAD VÕI LUBAD KÜLVATA.
Õpetussõnade kasulikkus
11 Saalomoni, Taaveti poja,
Iisraeli kuninga õpetussõnad
2 tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks,
mõistlike sõnade mõistmiseks,
3 et võtta õpetust targaks käitumiseks,
õigluseks ja õiguseks
ning õigeks eluviisiks,
4 et anda kogenematuile oidu,
noortele teadmisi ja otsustusvõimet –
5 kes tark on, see kuuleb seda
ja võtab veelgi enam õpetust;
kes aru saab, see omandab oskuse
6 õpetus- ja tähendamissõnade,
tarkade meeste ütluste
ja nende mõistatuste mõistmiseks.
7
Issanda kartus on tunnetuse algus,
meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Hoiatus kurjale teele ahvatlejate eest
8 Kuule, mu poeg, oma isa õpetust
ja ära jäta tähele panemata
oma ema juhatust,
9 sest need on su peale ilupärjaks
ja kaela ümber keeks!
10 Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad,
siis ära nõustu!
11 Kui nad ütlevad: „Tule meiega!
Varitseme verd, luurame süütut
ilma põhjuseta,
12 neelame neid otsekui surmavald,
elusalt ja tervelt
nagu haudaminejaid,
13 küllap me siis leiame
kõiksugust kallist vara
ja täidame oma kojad saagiga.
14 Heida liisku meie keskel
ja meil kõigil olgu ühine kukkur!” –
15 siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed,
hoia oma jalg nende radadelt!
16 Sest nende jalad jooksevad kurja poole
ja nad tõttavad verd valama.
17 Ent asjatu on võrku laotada
kõigi tiivuliste nähes:
18 sest nad varitsevad omaenese verd,
luuravad omaenese hinge.
19 Niisugune tee on igaühel, kes ahnitseb kasu:
selle omanikult võetakse hing.
Tarkuse kutse
20 Tarkus hüüab tänavail,
annab oma häält kuulda turgudel,
21 kisendab lärmakates paikades,
kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:
22 „Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust?
Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda
ja alpidel vihata teadmist?
23 Pöörduge minu noomimise alla!
Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu,
teen teile teatavaks oma sõnad.
24 Et ma olen kutsunud,
aga te olete tõrkunud,
olen sirutanud oma käe,
aga ükski pole tähele pannud,
25 ja et te pole hoolinud
mitte ühestki minu nõust
ega ole tahtnud mu noomimist,
26 siis naeran minagi teie õnnetust,
pilkan, kui teie kohkumine tuleb,
27 kui teie kohkumine tormina tuleb
ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub,
kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad.
28 Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta,
otsivad mind, aga ei leia.
29 Sellepärast et nad on vihanud tunnetust
ega ole valinud Issanda kartust,
30 et nad ei ole hoolinud minu nõust,
vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,
31 peavad nad siis sööma oma tegude vilja
ja küllastuma oma kavatsustest.
32 Sest rumalaid tapab nende taganemine
ja alpe hukkab nende hooletus.
33 Aga kes mind kuulab,
võib julgesti elada
ja olla muretu, kurja kartmata.”