2005. aasta kevadeks olid Eesti ja Venemaa jõudnud niikaugele, et valminud oli mõlemale sobiv piirilepingu tekst. Välisministrid olid sellele alla kirjutanud ning piirileping ootas veel ratifitseerimist kummagi riigi parlamendis. Siis aga tuli tollal veel Isamaaliidu nime kandnud erakond välja mõttega lisada piirilepingule Tartu rahu jätkuvat kehtivust rõhutav preambul.
Ajaloost: Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile tuli 16. novembril 1919 Nõukogude valitsuse esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919.
Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustas Punaarmee Narva all uuesti pealetungi, et sundida Eestit Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma. Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva rindele 3. diviisi väed Lätist, 2. diviisi kaks polku, soomusrongide diviisi kaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide polgu ja Kuperjanovi polgu üksikud roodud.
Nüüd olid Leninil püksid püüli jahvatamas, ja kaotusehirmus sõlmitigi rahuleping.
Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist; suur osa I Maailmasõja ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata; lubatud kontsessioonid (näiteks metsavarude puhul) jäid paberile; segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
Kõik need mured „lahendati“ Eesti okupeerimisega II Maailmasõja lõppedes. Põhjenduseks toodi Eesti kommunistide avaldus ja Moskvas-käik Eesti NSV Liitu vastuvõtmiseks ning suurriikide poolt Krimmis (Jaltas) ja Iraanis (Teheranis) peetud konverentsi otsused Baltikumi mõjusfääride jagamise osas.
Niipalju siis ajaloost.
Aga tänane Petserimaa ja Narva-tagused alad? Kõik jõud on olnud suunatud Keskerakonna lammutamiseks ja Eesti–Vene suhete halvendamiseks. Väga hästi teati, kui palju on inimesi, keda toidab Venemaa. Milleks oli vaja tollastel juhtidel tekitada sisepingeid? Eks ikka selleks, et luua illusioon, kui hästi oleme toime tulnud (enamus rahvast vaesunud) ja kui hästi oleme riiki ülal pidanud (kõrgetasemeline korruptsioon oli muutunud rahvusvaheliseks).
Reformierakondlik Stenbocki maja kartis, et tekivad rahvarahutused, mis olnuks ka õigustatud, sest rahva kannatus oli viidud küllaltki kriitilise piiri lähedale. Võimul oli Andrus Ansipi valitsus, kes viitas tohututele põlevkivivarudele Narva taga ning Petserimaa savile ja liivale.
Mida me saaksime? Saaksime hulganisti umbrohtukasvanud maad, mida meil endalgi piisavalt. Saaksime veel Petseri kloostri, mis eesti inimese hinges mingeid erilisi tundevärinaid ei tekitaks. Meile aitab Nevski katedraalist Riigikogu hoone vastas ja Kuremäe kloostrist küll!
Mitte kunagi pole Venemaa vallutatud alasid vabatahtlikult tagastanud. Ei anna ta ka nüüd järele. Võtke kasvõi Saksamaa, Jaapani ja Soome alad. Venemaa on huvitatud piirileppest. Sellisest leppest, millele ta allkirja andis. Ka meil oleks aeg aru saada, et nii, nagu Saksamaa ajab gaasiäri Venemaaga, vaatamata sanktsioonidele, oleks ka meie presidendi Moskvasse-sõit tulus vaid siis, kui sellele järgneks kasvõi mingigi asjalik kontakt piirilepingu ratifitseerimise küsimuses.
Täiesti ebaviisakas ja lubamatu oleks endise diplomaadi, sotsiaaldemokraat Marina Kaljuranna soovitus tõstatada Venemaale ebamugavaid teemasid nagu Krimmi okupeerimine, sõjategevus Ida-Ukrainas. Meie president palus end külla kutsuda, ja siis hakkaks äkki „võõras kloostris” oma arvamusi solvavalt esitama? Ei, see külaskäik peaks olema pärast üle kümne aasta kestnud suhtevaikust viisakusvisiit, et üldse dialoogi alustada.
Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov avaldas lootust, et president Kersti Kaljulaidi ja Vene riigipea Vladimir Putini kohtumine tähistab uut etappi kahe riigi suhetes.
Küllap kunagi peame jällegi ka kaubanduspartnereiks saama, sest Euroopa Liit vajab Venemaad, ja me ei üllatuks, kui EL kunagi kutsub isegi Venemaa oma liikmeks.
Aivo Oina
Meie tänane venemaapoliitika järgib puudlina USA geopoliitilisi huvisid. Venemaale ei paku mingit huvi tankidega temast 377 korda väiksemale riigile kallale tungida aga meie ostame muudkui tankitõrjeks vanarauda kokku! Tõstame heidutuskulutusi nii, et ninast veri väljas! Vähemalt 5% SKP-st oleks õige! Esialgu! Nii peabki olema kui eesti rahva raha voolab raha voolab heidutuskulutuste nime all õigetesse kukrutesse ! Kahtlemata üritab Venemaa panna maksma siin oma mõjuvõimu, aga selleks on teised, mittesõjalised meetodid. Näiteks elanikkonna meie oma kätega lõhestamine keele alusel. Autor märgib õigesti, et Venemaast saab lähitulevikus EL liige. Ei ole kaua aega tagasi, kui tõsimeeli arutati Venemaa NATO liikmelisust.Täna ei kipu meie poliitikud ja ajakirjandus seda enam meenutama.
See mis on olnud seda muuta ei saa aga praegune Venemaa tahab meiega hästi läbi saada vaatamata meiepoolsele kiusule. Eks mõned meie erakonnad on saanud hääli tänu Venemaa-vastasele tegevusele aga hea läbisaamine on rahu pant. Putin andis selgelt kohtumisel mõista et Venemaa tahab meiega sõbralikul läbi saada ja meile on loomulikult heanaaberlikud suhted kasulikud. Venemaa on olnud väga kannatlik meie suhtes ja meil pole mingit mõtet teda provotseerida. Mitte üks riik ei läheks Venemaa vastu sõtta ja NATO kohalolek meil on tarbetu..
niipalju vigu? Ajaloolane ei tohiks ÜLDSE eksida, eriti veel nüüd mineviku olusid teades.
Vale on nagu 2005.a oleks PLP (Paeda-Lavrovi pakt) olnud Eestile sobiv. Tegemist oli tollase valitsuse puhta reetmisega. Loobuti 4,7%-st Eesti vabariigi alast (“persse need vankad, meil neid isegi küllalt”, selline mõttelend on levinud praegugi paljude reeturite ajus) ja lisaks veel ligi 200-st ruutkildist veealast Soome lahest (Eesti-Soome-Venemaa kolmikpunktist) kuni Pihkva järveni (Eesti-Petserimaa-Venemaa kolmikpunktini). Igal veekogul lasi sardell Paet piirijoone tõmmate Eesti kahjuks, ehk vaid Lämmijärvel oli veealade vahetus võrdväärne. Soome lahel ei arvestatud Reimosaart ega Vigrundi, Narva veehoidlal isegi Narva jõe sängi, Peipsil oli keskpunkt 5km nihutatud Eesti poole, Piirissaare juures oli piir 3 korda nihutatud rohkem Eesti poole ja Pihkva järvel lõunapool Edgari Salosaart põhjapoole, et Eesti saaks võimalikult vähe veeala. Kui keegi peab sellist lepingut SOBIVAKS meile, siis peab ta ülimalt haige olema.
Aivo tahab jätta muljet, et vankad okupeerisid Eesti alles 1944.a, mitte 1940.a, nagu siis oleks kõik toimunud õiguslikult. Miks, jääb tema ajutegevuse mureks.
Õigus on Aivol vaid selels, et tollane piir (1920.a) sõlmiti kummagi poole toore jõu tajumise ja talumise kuldse keskteena. Eesti oleks saavutanud ehk rohkematki, kuid mehed ise olid sõjast tüdinud ja igatsesid koju sauna. Eestil polnud huvi toetada ka meile trääsa näidanud valgeid. Kui tollal oleks suudetud ette näha kasvõi mõni aasta ette, oleks Eesti väed olnud innustunumad ning osalenud punase mao hävitamisel tõhusamalt. Sellele vaatamata ma ei arva, et me oleks suutnud ümber pöörata ajaloo kulgu, tollane vaim oli meie vastu.
Isamaaliidu lisand lepingusse on üle tähtsustatud, sest oleks Venemaa sellele jõustanud, oleks me täna olnud ilma kõigest ja valitsenud oleks suur vaikus. Iga kell oleks Voova või Diima ette sokutanud meie reeturite allkirjad, et “võ že saami tak hateeli!”. Seega on lõi omale kirvega jalga just Venemaa, et hakkas eputama. Ning just tänu Venemaale on meil säilinud riikidevaheline õigus nõuda vankadel meie okupeeritud aladelt lahkuda.
See et Aivo püiab nüüd reetmist igati põhjendada ning muuta seda nagu talle armsa bande lõhkiajamiseks, on üle mõistuse. Pole see keskbande üldse nii tähtis, et seda võrrelda 4,7% Eesti alaga.
Samuti tundub mulle, et Aivo mõtteid ja kätt on juhtinud keegi idast. Või vähemalt tolle käe ustav esindaja siin meie rinnal.
aga kõige õudsem, Kersti teab ise suurepäraselt, kust kui palju ruutkilte on reedetud (tal on ka vastavad kaardid!) aga ta on ikka valmis iga kell sellele reetmislepingule alla kirjutama! See on juba puhas viha oma rahva vastu.
Jube oli eile seda räuskavat naist Riigikogus kuulata!
No on ikka ülbeks läinud oma sõnavaraga.
Venemaal saaks ta kohe kolki, kui nii käituks oma rahva vastu.
Meil ollakse ka tema suhtes viisakas…
Minna presidendil Putinile külla ja hakata teise riigi RIIGIPEALE õpetusi, solvamisi esitama-see ongi tänane sotsdemm. Nii käitub tegelikult ka President meil.
Kõik teised on täna pahad. Ka Prantsuse Le-Pen! Aga kui ta saab presidendiks?
Artikkel annab selge ja imelihtsa selgituse olukorrast. Olukorrast täna.
Kui vaid nii elada OSATAKS!
Ratas on norgus ja pehme. Kahju. On uus aeg ja sind rünnatakse! Ole ikka tugev!
Keda siis tegelikult sõimatakse? Muidugi valitsust!!!!
“Sõimamine, kellegi välistamine ei anna midagi juurde.” Sõna tähenduse seletus (kasulik on tunda eesti keele leksikat/semasioloogiat): ‘sõim on kellelegi suunatud halvustus’. See tähendab, et sõim ei pruugi olla ainult vulgaarsevõitu sõnadena, vaid pideva halvustamise ja alavääristamisena. Muide, seda teeb just opositsioon. Kui sõimajaid – keda paraku kommentaarides ja mujalgi on küllaga – kohelda siidkinnastes, siis ei jõua kaugele, sest nemad tõlgendavad seda nõrkusena. Purdel ei jää püsima see, kes viisakalt vastutrügijale teed annab, vaid see, kes sunnib teise taganema, et mõlemad ellu jääksid. Ratas ei saavuta kunagi täisedu, kui ta on pehme opositsiooni suhtes. Õige juht kaitseb oma inimesi, välja arvatud seaduse vastu eksimise puhul. Pideva vabandamisega antakse opositsioonile mõista, et koputage aga, küll ma ukse avan. Aga ukse avamisega võib ka ise kukkuda.
Seega, mõtelgem!
Kahjuks Marina Rajewska ei loe Eesti lehti. Saaks äkki nägijaks!:
Riigikogus Mart Helme umbusaldamise vastu hääletanud Raivo E. Tamm (Isamaa) kinnitas, et Mart Helme sobib tema hinnangul Eesti siseministriks.
«Kuulasin ära poolt- ja vastuargumendid ja tegin oma otsuse,» põhjendas Tamm, miks ta umbusaldamise vastu hääletas. Tamm ütles, et talle meeldisid nii Mart Helme vastulaused kui ka Jaak Madisoni sõnavõtt.
Minu soovitus Jürile on laias mõttelaastus niisugune: ära muuda valitsust mingiks aadripreilide salongiks või helbekeste inkubaatoriks! Näitena vaid üks repliik: EL parlamendis hõigati üle Euroopa, et ühel Euroopa riigijuhil tuleb pea giljotiini alla seada. (muuseas, Jüri, sinu enda liberaadide grupist tuli see ettepanek) nüüd kus reform ja sotsid teevad mingeid otsitud sõnade või väljendite loosungitega umbusaldamisi, siis nii ei saagi valitsus tööd jätkata. Iga ajakirjandusliku väljanoppe või pealkirja peale võtab Kallas omad tõlgendused ja arusaamad- no siis lase Kallas oma toolile ja istu äpuna tagatoas või Riigikogus. Reformijad reformivadki nii sind lõpuks nende liberaaliks, päästab ehk vaid see, kui paned Isamaa või EKRE liikme enda asemele. Alustada umbusaldust valimislubaduste muutmise või muutumiste üle, ootamata ära isegi paari kuud valitsemisaega, näitab muidugi fef-i oma lahendite täielikku puudumist. Juba aastaid peaksid nii protestid, streigid ja umbusaldamised ref-i vastu käima, kui meenutada kui kaua on tulnud oodata viie rikkama riigi hulka saamist või maksuvaba reedet või “ajutise” 18% käibemaksu taastumist.
Kui ikka ajlugu loed, siis kirjas vigu ei ole. Kõik on loetav dokumentidest.
Pole kunagi eestlastega asustatud Venemaa Tsaari alad olnud Eesti omand!
Seda saab nimetada sõjavõiduks! Kahjuks vaid Uljanovi kingitusena ilma oma poliitbüroo nõusolekuta.
Sama tegi muuseas ka Hruštšov Krimmi kinkimisega Ukrainale. Ainuvoliliselt!
Venelane valitsuses ega parlamendis seda pole kinnitanud.
Eks ütelge, kellel on õigus? Kui oli Jalta konverents, siis oli see ju Venemaa!?!
No ja mis nüüd?
Järelikult on Aivo toetunud dokumentidele. Seega loe hoolega ja saad kõik endale selgeks!
loe tunded, vaid õigus. Meid kaitseb just riikidevaheline õigus ning sellest me loobuda ei tohi, sest korra sellest loobudes loobume lõpuks taas ka Eestist tervikuna. Meie jaoks on oluline õiguslik seisund seisuga 1920.a. Lepingut saab võrdväärselt muuta vaid kahepoolselt, NSVL/Venemaa tegi seda aga ühepoolselt, seega on tema lepingurikkumine riikidevahelise õiguse vastane.
Mis puutub Krimmi üleandmisse Ukrainale, siis see vormistati tollaste reeglite järgi. Et praegu see paljudele ei meeldi, on nende häda. Krimmi oleks Venemaa saanud omale siis, kui sellega oleks rahvahääletusel ka Ukraina hääletajaskond (eeldusel, et Krimmi vankad oleks ise üle 50% lahkulöömist ja järgnevat alluvust venemaale toetanud). Seda Venemaa ei teinud, vaid kasutas toorest jõudu. See on vastunäidustatud juba ÜRO põhikirjas, millele on alla kitjutanud ka Venemaa ja Eesti. Ning on imelik lugeda nüüd, et peale Venemaa ka mõni Eesti reetur sellele allkirjale ja võetud kohustusele situb.
Et Krimmi Ukrainale üleandmist ajas Hruštšov ja talle kuulekad seltsimehed (vist ainult Molotov oli vastu vigisenud ja selle vajalikkuses kahelnud), pole enam tähtis. Soovitan tollast ajalugu korralikumalt lugeda ning mõista ka tollaseid nõukogulikke hoobasid. Nüüd püiab iga ahv närida iga sõna kallal, nt et lõppotsuses olnud toodud ainult Ukraina majanduse kasuks, mitte aga Krimmi ja ülejäänud NSVL-i kasuks. Selliste vahuajamiste väärtus on 0.
Jätkem relvastumine ja sõjamoona ostmine ja siis saavad pensionärid pensionilisa. Ega me rakette nagunii osta ei jõua. Tuleks osta Venemaalt odavat kütust, arendada kaubavahetust ja üldse naabriga hästi läbi saada. See meiepoolne vihavaenu õhutamine ja sõjaks valmistumine on lihtsalt naeruväärne pealegi keegi ei kavatse meid rünnata ja kui kavatsekski ei läheks ükski riik Venemaa vastu sõtta. Mitte kunagi pole NATO ka kedagi kaitsnud nii et võiks rahuga meie maalt välja kolida.Isamaa on palju taltsamaks muutunud eriti peale selle kui meie kõige suurem kurikael E.N.Kross sealt lahkus kuid sõjandus on nende jaoks tähtis. Paistab et Isamaal on praegu tubli esimees ja see erakond on palju rahumeelsem koostöös meie parima erakonnaga kelleks on Keskerakond. Sõjandusega on pidevalt tegelenud Luik kelle prioriteet ei ole meie rahva heaolu ja sõbralik suhtumine naabriga ja ega tlle ühendus Keskerakonnaga ei meeldi. Aga õnneks paljud isamaalased on rahul tehes koostööd Keskerakonnaga kelle peamiseks eesmärgiks on tõsta meie rahva elatustaset mille reformistlikud 2 viimast valitsust viisid viimaste hulka.
Petserimaa on täis uusasunikke suurelt Venemaalt. Eestlasi ehk setusid on vast veel käputäis ja needki räägivad vene keeles. Kas see meeletu rahvamass tahaks olla Eesti alluvuses? Millise passiga ???
PANGE PEAD TÖÖLE!
Meil pole oma rahvusvenelastega veel sotid selged ja nüüd tahame tuua lisa.
Vaat, see oleks tõeline lollus ja julgeolekuoht!
Hea, et see totrus on peas vaid mõningail väga rumalatel ja oskamatutel poliitikutel.
Need räuskavad vaid oma suure raha saamise põhjendust otsides.
pole midagi vaja tööle panna. Kõik on selge juba 17.06.1940.-st. Kui praegu Petserimaal ja Narvataguses ka hääletus korraldada, siis saavad õiguslikult selles osaleda ainult need, kes olid Eesti kodanikud seisuga 16.06.1940. ja nende õigusjärglased. Nõukogulik vahemäng ja võltsimine arvesse ei tule.
Teadmiseks ka niipalju, et erinevalt ENSV osast on Petserimaa ja Narvataguse ka täna(!) de iure Eesti vabariigi iseseisvad riigiosad. ENSV astus Euroopa liitu (2003.a rahvahääletusega, kuid välja jäid Narvataguse ja Petserimaa, neile ei antud hääletamiseks lootustki) ning astus seega välja ka 1920.a Eesti vabariigist.
Seega oleks praegu Petserimaa ja Narvataguse Eesti vabariigi kodanike otsustada, kas nad jätkavad koos või eraldi iseseisvalt või liituvad Eesti või Venemaaga. Loomulikult on siis ka ENSV osal ja Venemaal õigus otsustada, kas ta võtab Narvataguse ja/või Petserimaa oma rüppe või mitte.
Nii et ENSV ülesanne oleks praegu just sellise rahvahääletuse nõudmine Narvataguses ja Petserimaal. Ja kui siis sealsed Eesti vabariigi kodanikud ja nende õigusjärglased midagi otsustavad, on se ejuba lõplik ja vastab ka riikidevahelisele õigusele. Nimelt pole meil just meie reetlikkuse tõttu enam ainuõigust Narvataguse ja Petserimaa eest ostustada, me saame vaid nõuda nende õiguste järgimist ja seda kaitsta.
Mis paistab selle seeliku all valget? Kas öösärk jäi selga?
Või see on alla peidetus sõnum vabadusest?
Olime Gruusia sõbrad. Õpetasime neid elama. Olime Šaakašvili sõbrad!
Nüüd on ta rahvavaenlane ja Ukrainas jälle sõber !!!
Kes oleme siis MEIE ja kellega TEGELIKULT sõbrad?
Nii ka Helmede ja valitsejatega. Aeg on olla selgem, julgem ja sisukam!
Aitab mömmutamisele!
NSV Liitu ei suutnud lagundada ei vastupanuliikujad, Eesti kongress ega ka Rahvarinne.Kõik need olid vaid marginaalsed liikumised, mida Moskvas ei tarvitsetud märgatagi. Meenutagem, et NSV Liidus elas sel ajal ligi 250 miljonit inimest meie 1,5 miljoni vastu. NSV Liit hakkas lagunema KGB-st, kelle töötajad olid reeglina haritud, laia silmaringiga ja kes teadsid milline elatustase oli välismaal ja milline NSV Liidus. Ka nemad, vaatamata oma ideoloogiale, soovisid koos perekondadega hakata kunagi inimese moodi elama.Tihti oli KGB-lane kommunistlikust ideoloogiast sama kaugel kui Maa Kuust. Oldi lihtsalt mugaval ja tasuval ametikohal.
“Krimmi oleks Venemaa saanud omale siis, kui sellega oleks rahvahääletusel ka Ukraina hääletajaskond…”
Eks Venemaale tuleb ikka kehtestada teised reeglid kui Eesti suhtes kehtivad. Mitte ei mäleta, et kogu Venemaa elanikkond oleks hääletanud Eesti taasiseseisvuse poolt. Ikka piisas vist ainult Jeltsini allkirjast ja tollase Venemaa Ülemnõukogu otsusest.Kommentaari autor võiks olla õiglasem kui kedagi süüditab.
ei süüdista, vaid selgitan raudselt õiguslikust seisukohast, kuidas peaks midagi käima. Meie puhul poleks Venemaal vaja olnud kellegi allkirja, me olime niikuinii õigusvastaselt okupeeritud.
Venemaal Jaltas anti Ameerika ja Inglismaa poolt õigus Eesti üle Venemaale!
Kas ikka ei saa aru?
ikka ei saa aru, et Jalta kokkulepetel polnud mingit pistmist riikidevahelise õigusega. See oli rusikameeste kuritegelik kokkulepe ja ei midagi muud. See ei muutnud varasemad de iure ajalugu ega teinud kedagi õigusetuks. Tee endale selgeks de facto ja de iure seisundid.
Siis ei saa see lugeja asjale pihta.
Lõppkokkuvõte peaks olema, et ajalugu meie oma kraaksumisega ei muuda.
Aeg asuda elama inimlikult ja kõigi rahvaste heaks.
Sakslane ei tigetse Venemaaga. Ometi kaotas sõja.
Kes meie oleme, et kräunuda?
Kõrval on odav kütus ja maavarad. Meie ostame seda Venemaa kaupa läbi EU liidu!
Oleme targad ärikad küll! Maksame topelt peale.
Nagu vene aegu taksojuhid-kelnerid.
Kõik Vene alade penskarid Marina Kaljuranna rahakotile!
Elagu setude Petseri!
Anvelt oli 29. novembril 1918. aastal Narvas välja kuulutatud töörahva kommuuni juht, kes täitis Punaarmee juhtkonna korraldusi. 1924. aasta 1. detsembri riigipöörde üldjuht oli Jaan Anvelt. Ületati illegaalselt Eesti riigi piir ja tuldi kukutama seaduslikku valitsust. Mõrvati 20 inimest. Vähem kui kahe tunniga oli mäss maha surutud, peale sõjaväe lennuvälja, kus mässujuhiks olnud Anvelt hommikul poole kümne ajal lennukiga põgenema pääses. Loomulikult sai see olla vaid Eestile kuuluv lennuk, sest Anvelt ei saanud tulla üle riigi piiri oma lennuk taskus. Näe, ongi seos olemas – varastas Eestist lennuki.
Jääb mulje, et mõrtsukas on aujärjele tõstetud ja seda selle riigi õigusjärgses riigis, mida ta kukutada püüdis. Kes midagi pole kuulnud, siis mälu värskendamiseks: “Eesti Ajalugu 6”, peatoimetaja Sulev Vahtre, Tartu 2005; “Eesti NSV ajalugu kõrgkoolide õpik 2. osa”, Tallinn, kirjastus Valgus 1980; “Eesti Vabariik 1918-1940”, koostanud Eevald Uustalo, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1968.
Nüüd tehakse Balti riikidele ookeani tagant taas kord konkreetselt ja ühemõtteliselt selgeks: Ameerika ei taha Ida-Euroopa väikeste riikide nimel oma sõjaväge ohverdada. Baltimaad aga, soovimata antavaid signaale märgata, unistavad endiselt NATO viiendast artiklist.
Näiteks arutatakse Eestis tõsiselt Ameerika Ühendriikidelt miljardi dollarise sõjalise abi nõudmise mõtet –toetamaks Eesti armeed. Miks peaks Ameerika seda tegema? Sest Eesti on “NATO oluline idapoolne eelpost”.
Siiski ei tasuks mõelda, et Eesti eliidile pole miski pärale jõudnud. Poliitiliselt on lihtsalt vaja näidata mõõdukat andunud ja alandlikku mässu. Selleks, et asjade tegelik seis veel valijateni ei jõuaks.
USA-l ei ole enam erilisi illusioone Afganistani sõjalise operatsiooni tõhususe osas, nagu on selgelt näidanud satiiriline film “Sõjamasin” Brad Pittiga peaosas. Ainult Ilves usub ikka veel, et üheksa Eesti sõdurit, kes oma elu kolmandate riikide huvide eest Afganistanis ohverdasid, olid selle sõjalise avantüüri “õigustatud ohvrid” ning Ameerika saadab nüüdsest siia oma parimad pojad, kui Tallinn otsustab, et miski teda ohustab.
Eriti väljendas Carlson hämmeldust selle üle, et Ameerika sõdurid peavad hukkuma “Eesti territoriaalse terviklikkuse eest” või põhjustama Lätit kaitstes kolmanda maailmasõja.
Petseri rajoon oli agraarmaa ja nirud kolhoosikesed imiteerisid seal sotsialistlikku võistlemist. Eesti keelt rääkivaid setusid oli seal küll ja ka surnuaiast teisel pool oli linna ääres puidust ehitatud Eesti kool. Põhiline
oli jah, klooster. Tollal juhtis sealset usuelu Nõukogude
armeest vabaks saanud (loe saadetud) luuretöötajast
kapten, Isa Alipi, kodanikunimega Voronov.
Viimane käik sinnamaale oli üheksakümnendates ja ütlen vaid niipalju, et mitte midagi polnud ei välisilmes ei inimeste välimuses teisiti. Ka muldpõrandatega majad olid linnas säilinud ja seal elati nagu vanasti.
Nüüd, kus me oleme taas omaette riik ja vindume
vaikselt viie rikkama hulka, on lausa kummaline kuulda, et meie eelmised valitsused kas tahtsid või maksid Eesti Õigeusu kirikule kompensatsiooni Venemaa Petseri kloostri eest.
Pärast Eesti vallutamist Teises maailmasõjas, võeti Petseri jällegi
tagasi. Nagu mäletate, jagasid Hitler ja Stalin niimoodi riike ja ka meie olime kannatajad.
Õigeusu kirik ehk ortodoksi kirik (mõnikord kasutatakse
ka nimetust kreekakatoliku kirik) on 1054. aastal tekkinud iseseisev õigeusu kirik, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja Rooma paavstile.
Nii õigeusk kui ka Petseri klooster olid olemas ammu enne esimest Eestit.
Meie rikas riik on teist meelt. Meil pole rahapuudust!
Ameerika pidi meile appi tulema?
Ei tulnud.
Isegi meie uut vabadust kartis Venemaa kasuks!
Tänuga siis, alandlik setude maa.