2005. aasta kevadeks olid Eesti ja Venemaa jõudnud niikaugele, et valminud oli mõlemale sobiv piirilepingu tekst. Välisministrid olid sellele alla kirjutanud ning piirileping ootas veel ratifitseerimist kummagi riigi parlamendis. Siis aga tuli tollal veel Isamaaliidu nime kandnud erakond välja mõttega lisada piirilepingule Tartu rahu jätkuvat kehtivust rõhutav preambul.
Ajaloost: Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile tuli 16. novembril 1919 Nõukogude valitsuse esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919.
Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustas Punaarmee Narva all uuesti pealetungi, et sundida Eestit Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma. Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva rindele 3. diviisi väed Lätist, 2. diviisi kaks polku, soomusrongide diviisi kaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide polgu ja Kuperjanovi polgu üksikud roodud.
Nüüd olid Leninil püksid püüli jahvatamas, ja kaotusehirmus sõlmitigi rahuleping.
Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist; suur osa I Maailmasõja ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata; lubatud kontsessioonid (näiteks metsavarude puhul) jäid paberile; segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
Kõik need mured „lahendati“ Eesti okupeerimisega II Maailmasõja lõppedes. Põhjenduseks toodi Eesti kommunistide avaldus ja Moskvas-käik Eesti NSV Liitu vastuvõtmiseks ning suurriikide poolt Krimmis (Jaltas) ja Iraanis (Teheranis) peetud konverentsi otsused Baltikumi mõjusfääride jagamise osas.
Niipalju siis ajaloost.
Aga tänane Petserimaa ja Narva-tagused alad? Kõik jõud on olnud suunatud Keskerakonna lammutamiseks ja Eesti–Vene suhete halvendamiseks. Väga hästi teati, kui palju on inimesi, keda toidab Venemaa. Milleks oli vaja tollastel juhtidel tekitada sisepingeid? Eks ikka selleks, et luua illusioon, kui hästi oleme toime tulnud (enamus rahvast vaesunud) ja kui hästi oleme riiki ülal pidanud (kõrgetasemeline korruptsioon oli muutunud rahvusvaheliseks).
Reformierakondlik Stenbocki maja kartis, et tekivad rahvarahutused, mis olnuks ka õigustatud, sest rahva kannatus oli viidud küllaltki kriitilise piiri lähedale. Võimul oli Andrus Ansipi valitsus, kes viitas tohututele põlevkivivarudele Narva taga ning Petserimaa savile ja liivale.
Mida me saaksime? Saaksime hulganisti umbrohtukasvanud maad, mida meil endalgi piisavalt. Saaksime veel Petseri kloostri, mis eesti inimese hinges mingeid erilisi tundevärinaid ei tekitaks. Meile aitab Nevski katedraalist Riigikogu hoone vastas ja Kuremäe kloostrist küll!
Mitte kunagi pole Venemaa vallutatud alasid vabatahtlikult tagastanud. Ei anna ta ka nüüd järele. Võtke kasvõi Saksamaa, Jaapani ja Soome alad. Venemaa on huvitatud piirileppest. Sellisest leppest, millele ta allkirja andis. Ka meil oleks aeg aru saada, et nii, nagu Saksamaa ajab gaasiäri Venemaaga, vaatamata sanktsioonidele, oleks ka meie presidendi Moskvasse-sõit tulus vaid siis, kui sellele järgneks kasvõi mingigi asjalik kontakt piirilepingu ratifitseerimise küsimuses.
Täiesti ebaviisakas ja lubamatu oleks endise diplomaadi, sotsiaaldemokraat Marina Kaljuranna soovitus tõstatada Venemaale ebamugavaid teemasid nagu Krimmi okupeerimine, sõjategevus Ida-Ukrainas. Meie president palus end külla kutsuda, ja siis hakkaks äkki „võõras kloostris” oma arvamusi solvavalt esitama? Ei, see külaskäik peaks olema pärast üle kümne aasta kestnud suhtevaikust viisakusvisiit, et üldse dialoogi alustada.
Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov avaldas lootust, et president Kersti Kaljulaidi ja Vene riigipea Vladimir Putini kohtumine tähistab uut etappi kahe riigi suhetes.
Küllap kunagi peame jällegi ka kaubanduspartnereiks saama, sest Euroopa Liit vajab Venemaad, ja me ei üllatuks, kui EL kunagi kutsub isegi Venemaa oma liikmeks.
Aivo Oina