Eurovalimistest Eestis ja Euroopa Liidus

Anneli Ott, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees

Euroopa Parlamendi valimised on tulnud ja läinud, kuid nende resonantsi tunneme ühiskonnas veel mõnda aega. Millised on siis tulemused Eestis ja Euroopas laiemalt? Eestis toimunu saab tegelikkuses kokku võtta ühe sõnaga – ootuspärane.

Esmalt Keskerakonnast. Valimistel saavutatud üks mandaat oli oodatud. 2014. aastal pani Keskerakond eurovalimistel välja tõelise raskekahurväe, kuhu kuulusid lisaks parima tulemuse saavutanud Yana Toomile erakonna toonane esimees Edgar Savisaar ning erakonna liidrid eesotsas Kadri Simsoni, Jüri Ratase, Mailis Repsi ja Mihhail Stalnuhhiniga. Ka toona sai Keskerakond eurovalimistel ühe mandaadi. Seekord jäid mainitud liidrid valimistelt kõrvale ja Keskerakond sai siiski oodatud ühe mandaadi. Nagu ka EKRE.

Enne valimisi oli selge, et eurovalimiste koore riisuvad Reformierakond ning sotsiaaldemokraadid. Seda kahel põhjusel. Esiteks, Reformierakonnal oli kõige tituleeritum nimekiri, kus võis leida kaks endist peaministrit, mitmeid endisi ministreid, parlamendiliikmeid jne. Tugev nimekiri tõi Reformierakonnale oodatud kaks mandaati Euroopa Parlamendis.

Sotsiaaldemokraatide olukord oli veidi teistsugune. Nimekiri ja erakonna üldine reiting neile tugevat positsiooni valimistel ei ennustanud. Küll aga oli neil taskus trumpkaart, millesugust teistel erakondadel võtta polnud. Tegemist oli populaarseima kandidaadi Marina Kaljurannaga, kes aitas sotsid B-liigast kõrgliigasse ning tõi neile samuti varemennustatud kaks eurosaadiku kohta. Ilmestab ju antud olukorda hästi asjaolu, et kui kokku sai SDE 77 000 häält, siis koguni 65 000 sellest kuulus Kaljurannale. Oma aega ja, täpsemalt, Brexit’it jäävad veel ootama Isamaa ning Riho Terras, kes lunastasid n-ö varu- ehk seitsmenda mandaadi. Eesti eurovalimised möödusid suuremate üllatusteta.

Kui vaadata nii tänavusi valimisi kui ka kaht eelnevat Euroopa Parlamendi valimist, siis on olnud tavaline, et riigis valitsev koalitsioon saab opositsioonist vähem mandaate ja ka väiksema toetuse. 2009. aastal sai IRL-i ja Reformierakonna valitsus 27 protsenti häältest ja 2 mandaati. Opositsioon sai 4 mandaati ja Keskerakonna toetus üksinda oli praktiliselt võrdne toonase valitsuse saavutatuga. 2014. aastal jaotusid saadikukohad küll opositsiooni ja koalitsiooni vahel võrdselt, kuid Reformierakonna ja sotside valitsus sai tookord vaid 37,9 protsenti rahva toetusest. Huvitaval kombel ei loodud tookord meedias fooni, et valitsus ei saanud piisavalt toetust ja vajab muudatusi.

Milliseks kujuneb Euroopa Parlament?

Liiga suuri üllatusi ja maailma muutvaid sündmusi ei juhtunud tegelikult Euroopa Liidus üldiselt. Mõnevõrra märgiliseks võib pidada Euroopa Parlamendi suurimate jõudude ehk Euroopa Rahvapartei (EPP) ning Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni kohtade kaotust. EPP säilitas küll suurima fraktsiooni tiitli – kokku 179 kohta (2014. aastal oli EPP-il 216 kohta) ning S&D on 152 kohaga suuruselt teine fraktsioon (2014. aastal 184 kohta), kuid mõlema kaotus oli siiski tuntav, ja seda nii mandaatide arvult kui ka üldise toetusprotsendi näol. Muuseas esimest korda Euroopa Parlamendi valimiste ajaloos ei saanud EPP ja S&D kahe peale kokku absoluutset häälteenamust.

Kahe vägilase varjus tegi hea tulemuse Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon (ALDE), kuhu kuuluvad ka Reformierakond ning Keskerakond. ALDE sai seekord 105 kohta varasema 69 koha asemel. On üsna tõenäoline, et väljatoodud kolmik võib tekitada nn suure EPP-S&D-ALDE koalitsiooni, kelle ridadest tuleb siis ka järgmine Euroopa Komisjoni president. Kokku annaks selline liit Euroopa Parlamendis korraliku enamuse – sel kolmikul oleks 436 häält. Euroopa Parlamendi lihthäälteenamuse (50%+1) jaoks oleks vaja 376 häält. Eurovalimiste võitjateks võib pidada ka Euroopa rohelisi, kes tegid läbi korraliku tõusu, kasvatades enda ridu 52-lt mandaadilt 69-le.

Ka euroskeptikud kasvatasid enda ridu, kuid kardetud parempoolsete suurt lainet siiski ei tulnud. Europarlamendis on loomisel uus grupp paremäärmuslasi koos Salvini (Itaalia) ja Le Peniga (Prantsusmaa), kuhu suure tõenäosusega hakkab kuuluma ka EKRE esindaja. Euroopa Parlamendi keskmine valimisaktiivsus oli sealjuures eurovalimiste kohta väga hea ehk napilt enam kui 50 protsenti.

Euroopa Parlamendi uue koosseisu esimeseks suureks väljakutseks saabki ametliku liidu moodustamine ja juhtide valimine. Tuleb luua koalitsioon, mis on koostöövõimeline ja piisava enamusega. Hetkel tundub, et liberaalsetel ja euromeelsetel jõududel on selliseks liiduks olemas head eeldused. Nüüd tuleb lihtsalt tööga peale hakata, sest sellest koostöövõimekusest sõltub Euroopa Liidu tulevik.