Mõned aastad tagasi kirjutas Eesti Teaduste Akadeemia vastne president Tarmo Soomere, et Eesti pedagoogikateadus on mudaliigas. See õiglane hinnang kutsus mõistagi esile varjatud valulisi reageeringuid …
Küsimus teadusest pedagoogika vallas ei ole lihtne. Mäletan, kuis 1960-ndatel toimusid nn pedagoogilised lugemised (EPK – „eesrindlikud pedagoogilised kogemused“), kus tugevad õpetajad tutvustasid oma tööd kolleegidele. Aga mis sobib ühele õpetajale (või ka teatud ainele), ei pruugi üldse sobida teisele… See oli kogemuslik (empiiriline) tee, millest nüüd on saanud pragmaatiline lähenemine, ja mis enamasti ka induktiivse iseloomuga – püüe üksikjuhtumeid üldistada. Nüüd on õpetajaid õpetamas isegi inimesed, kes õpetajatööd pole teinud, kuid on loonud oma „teooria“. Pakutagu meile nn uut (muudetud) õpikäsitust või alternatiivpedagoogika eri variante…
Pedagoogika ajalugu on selletaolisi näiteid täis. Siis hakati legendaarse pedagoogikateadlase Aleksander Elango eestvedamisel Eestis õpetajaid viima tõsiteaduslike uuringute juurde. Nii sündisidki 1962. aastal õpetajate uurimiskursused ja pisut hiljem ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut), millest kujunes ainulaadne asutus, kus töö aluseks olid teaduslikud meetodid koos tulemuste range statistilise töötlusega…
Nüüd võrreldakse meedias uurimistulemusi aritmeetiliste keskmiste ja/või protsentidena, andes emotsionaalseid hinnanguid. Alles üllitas Tervise Arengu Instituut andmed noorte (tüdrukud ja poisid eraldi) tervisliku käitumise kohta 2014 ja 2018, kus rõhutati positiivseid muutusi. 11 valdkonna tulemused erinesid aastate lõikes, kuid tähtis on see, kus on erinevus statistiliselt oluline, kus mitte? Ma ei saanud seda artikli kirjutajaltki teada… Nii on väga mõnus end kasvõi kiita!
Võtame PISA-testide tulemused. Näiteks 2015 said Eesti õpilased aritmeetilise keskmisena loodusteaduses kolmanda tulemuse (527 punkti), mida ülistatakse siiani. Tegelikult kuuluvad meie õpilased esimese 24 riigi hulka, sest Singapuri (1. – 556 p.) ja Norra (24. – 498 p.) tulemustes pole statistiliselt olulist erinevust! Inimese kui psüühilise olendi mõistmisel on ülitähtis veel normaaljaotuskõver (Gaussi kõver). Matemaatiliste statistiliste meetodite tõttu aastakümneid tagasi olid meie väitekirjadki hinnatud Kõrgemas Atestatsioonikomisjonis.
ÜPUI-s tegid suurt tööd nende statistiliste meetodite tutvustamiseks kadunud Kalju Toim, aga ka Prinits, Sõerd, Kees jt. Tänased pedagoogilised uuringud kujutavad valdavalt (sotsioloogilisi) küsitlusi, millel muidugi oma koht, kuid pole tõsiteaduslikke uurimistöid (kasvõi pikemaajalisi õpetavaid eksperimente tehnoloogia kasutamise kohta koolis jne.)…
Seega – oleme taas 60 aasta taguses paradigmas! Kes alustaks Eesti koolis tõsiseid teadusuuringuid?
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
P.S.
Tuttav, kes seda lugu luges, ütles naljatades: aga miks sa ise ei alusta? Õnneks on mul ette näidata 8-aastane õpetav koolieksperiment vanema astme 960 õpilasega, kus iga nime taga 6–8 näitajat. Kõik tulemused töötati statistiliselt läbi TÜ vanas arvutuskeskuses ja on väitekirjas (1990) saadaval (lühikokkuvõte 1992. aastast). Kontroll- ja eksperimentaalgruppide tulemuste võrdlemisel olid tähtsad korrelatsioonimaatriksid erinevuste (ja seoste) statistilise olulisusega 95- või 99-protsendise usaldusväärsusega (isegi tendents – 75%-se usaldus- väärsusega). Tõsine pedagoogikateaduski ei tule (õnnetu) matemaatikata toime!
pealkirja lugedes olin 99% kindel, et kokku on selle toksinud Peep. Teadusuuringute kohta ei oska ma midagi öelda, olen mees metsast (ehk kolkakoolist). Kuid mingid välised otsitud või sobitatud arvud teadusandmeteks küll ei kõlba.
Milkles probla? 1960ndatel teati, et laps vajab teadmisi ja mõnes tunnis (tööõpetus, käsitöö, aiatöö, kolhoosiaitamistööd, kooli sisetööd, joonistamine) saadi ka elulisi kogemusi ja arendati käeoskusi. Siis oskasid lapsed tuba tapeetida, nüüd enam mitte. Siis oli klassis vaid 2…3 koba poissi, kes ei saanud kirvega hakkama, nüüd on tulemus pöördvõrdeline.
Aga igal pool jahutakse loovusest ja vabaõppest ja õuesõppest ja mida veel. Õpsid mõtlevad praegu õudusega, kuidas paljut neist muu õppega hüvitada. Mis on saanud lehekuus õppimisest? Pidevad ringsõidud, Eesti rahvuslinnu jaanalinnu toitmine, minisigade sügamine ja nende juures pildistamine et sead pealegi ei jää jne. Külaskäik kolkast Tallinna või Tartu ei möödu KUNAGI ilma Ülemiste keskuse või Lõunakeskuse külastamiseta, kusjuures aega ei anta kunagi alla tunni. Mujal aga “tehke ruttu, peame edasi sõitma”.
Tegelik õppimine lõpeb jürikuu lõpus, kui tavaliselt käib meilt üle soojalaine. Lehekuu algul on taas nädal või rohkem jahedust.
Selle üle on kaua vaieldud, kas anda lapsele teadmisi või näidata, kust ta neid ise leiaks, kui on vaja. Siin konks peidus ongi. Praegu on lihtne minna veebi ja sealt leida, millal löödi maha Caesar või sündis Lenin. Kuid millegi lihtsus jätab arenemata AJU! See on nagu ilma trennita minna olümpiale. Loodetakse hoopis mingitele Adidase imesussidele või keemilisele valemile. Kui meil 10000m-s saab mõni imekombel aja alla poole tunni, millega pole midagi teha, siis omal ajal ISE JOOSTES oli see tavaline eesmärk. Ning püüti ikka kiiremini. Meie tänased tipud saaks Sellikult, Turbilt, Virkuselt 2…3 ringiga.
Selline treenimatus valitseb praegu ka meie ajudes. Meie ajud POLE TEGEVUSES, vaid nn lodevolekus. Nagu emme-issi tassiks toidu meie voodi ette, kust me ei taha tõusta.
Ning mis meie koolide põhiviga – neis ei õpetata LOOGIKAT! Isegi ülikoolis mitte. Ja kui on, siis loenguna, et saaks linnukes elahtrisse. Sealt siis ka suured vead/vastuolud seadustes, mida kohe ruttavad ära kasutama pättide kaitsjad. Sest tolvanid pole mitte kõik.
Meil ei saada aru, et ka male õppeainena arendab aju neilgi, kes muidu on andekad klaveri või maalimise juures ning muud nad nagu ei vajakski.
Tahan öelda, et meie kooliõpilane peaks õppetöös olema nagu KÜMNEVÕISTLEJA. Eeldusi meil oleks, sest ka tegelikus spordis on just meie mitmevõistlejad maailmas tipus.
Rohkem ma ei jaura, sest Peep võib pahaseks saada.