Mõned aastad tagasi kirjutas Eesti Teaduste Akadeemia vastne president Tarmo Soomere, et Eesti pedagoogikateadus on mudaliigas. See õiglane hinnang kutsus mõistagi esile varjatud valulisi reageeringuid …
Küsimus teadusest pedagoogika vallas ei ole lihtne. Mäletan, kuis 1960-ndatel toimusid nn pedagoogilised lugemised (EPK – „eesrindlikud pedagoogilised kogemused“), kus tugevad õpetajad tutvustasid oma tööd kolleegidele. Aga mis sobib ühele õpetajale (või ka teatud ainele), ei pruugi üldse sobida teisele… See oli kogemuslik (empiiriline) tee, millest nüüd on saanud pragmaatiline lähenemine, ja mis enamasti ka induktiivse iseloomuga – püüe üksikjuhtumeid üldistada. Nüüd on õpetajaid õpetamas isegi inimesed, kes õpetajatööd pole teinud, kuid on loonud oma „teooria“. Pakutagu meile nn uut (muudetud) õpikäsitust või alternatiivpedagoogika eri variante…
Pedagoogika ajalugu on selletaolisi näiteid täis. Siis hakati legendaarse pedagoogikateadlase Aleksander Elango eestvedamisel Eestis õpetajaid viima tõsiteaduslike uuringute juurde. Nii sündisidki 1962. aastal õpetajate uurimiskursused ja pisut hiljem ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut), millest kujunes ainulaadne asutus, kus töö aluseks olid teaduslikud meetodid koos tulemuste range statistilise töötlusega…
Nüüd võrreldakse meedias uurimistulemusi aritmeetiliste keskmiste ja/või protsentidena, andes emotsionaalseid hinnanguid. Alles üllitas Tervise Arengu Instituut andmed noorte (tüdrukud ja poisid eraldi) tervisliku käitumise kohta 2014 ja 2018, kus rõhutati positiivseid muutusi. 11 valdkonna tulemused erinesid aastate lõikes, kuid tähtis on see, kus on erinevus statistiliselt oluline, kus mitte? Ma ei saanud seda artikli kirjutajaltki teada… Nii on väga mõnus end kasvõi kiita!
Võtame PISA-testide tulemused. Näiteks 2015 said Eesti õpilased aritmeetilise keskmisena loodusteaduses kolmanda tulemuse (527 punkti), mida ülistatakse siiani. Tegelikult kuuluvad meie õpilased esimese 24 riigi hulka, sest Singapuri (1. – 556 p.) ja Norra (24. – 498 p.) tulemustes pole statistiliselt olulist erinevust! Inimese kui psüühilise olendi mõistmisel on ülitähtis veel normaaljaotuskõver (Gaussi kõver). Matemaatiliste statistiliste meetodite tõttu aastakümneid tagasi olid meie väitekirjadki hinnatud Kõrgemas Atestatsioonikomisjonis.
ÜPUI-s tegid suurt tööd nende statistiliste meetodite tutvustamiseks kadunud Kalju Toim, aga ka Prinits, Sõerd, Kees jt. Tänased pedagoogilised uuringud kujutavad valdavalt (sotsioloogilisi) küsitlusi, millel muidugi oma koht, kuid pole tõsiteaduslikke uurimistöid (kasvõi pikemaajalisi õpetavaid eksperimente tehnoloogia kasutamise kohta koolis jne.)…
Seega – oleme taas 60 aasta taguses paradigmas! Kes alustaks Eesti koolis tõsiseid teadusuuringuid?
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
P.S.
Tuttav, kes seda lugu luges, ütles naljatades: aga miks sa ise ei alusta? Õnneks on mul ette näidata 8-aastane õpetav koolieksperiment vanema astme 960 õpilasega, kus iga nime taga 6–8 näitajat. Kõik tulemused töötati statistiliselt läbi TÜ vanas arvutuskeskuses ja on väitekirjas (1990) saadaval (lühikokkuvõte 1992. aastast). Kontroll- ja eksperimentaalgruppide tulemuste võrdlemisel olid tähtsad korrelatsioonimaatriksid erinevuste (ja seoste) statistilise olulisusega 95- või 99-protsendise usaldusväärsusega (isegi tendents – 75%-se usaldus- väärsusega). Tõsine pedagoogikateaduski ei tule (õnnetu) matemaatikata toime!