Taanis lendas pall sotside kätte

Nädal tagasi Taanis toimunud parlamendivalimistel kogusid enim hääli sotsiaaldemokraadid. Sama juhtus ka nelja aasta eest, aga siis langesid nad opositsiooni.

Nagu Rootsis ja Norras, nii on ka Taanis jaotunud erakonnad ajapikku kahte suurde leeri, mille liikmed omavahel valitsuskoostööd üldiselt ei tee. See on muutnud mänguruumi koalitsioonide moodustamisel äärmiselt ahtaks. Juba pikemat aega on riiki juhtinud vähemusvalitsused, mis sõltuvad oma liitlastest parlamendis. Nii võib minna ka sel korral.

2015. aasta valimiste järel tuli võimule paremliberaalse Venstre üheparteiline vähemusvalitsus. Erakond oli langenud valimistel kolmandaks, saades vaid 19,5% häältest, mis andis parlamendis 34 kohta 179-st. Nende taha koondunud nn. sinisel blokil oli aga parlamendis napp ülekaal.

Venstre valitses Taani Rahvapartei, Liberaalse Alliansi ja Konservatiivse Rahvapartei toetusel. Neist kaks viimast kaasati 2016. aasta sügisel ka valitsusse. Taani Rahvapartei mõjutas valitsuse poliitikat parlamendist.

2001–2011 olid võimul Venstre ja Konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsused, mida toetas parlamendis Taani Rahvapartei. 2011. aasta valimistel sai Venstre küll taas enim hääli, aga valitsus moodustati siis teiseks jäänud sotside juhtimisel, sest parlamendis saavutas ülekaalu nende taha koondunud nn. punane blokk.

Esialgu kuulusid lisaks sotsiaaldemokraatidele valitsusse sotsiaalliberaalne Radikale Venstre ja rahvusvahelisel tasandil rohelistega seotud Sotsialistlik Rahvapartei (SRP). Parlamendis toetasid neid ka punarohelised.

SRP jaoks oli see üldse esimene kord valitsusse pääseda. See erakond asutati 1959. aastal Taani Kommunistliku Partei endise juhi poolt, kes kritiseeris 1956. aastal avalikult Nõukogude Liidu tegevust Ungari ülestõusu mahasurumisel, sattus seetõttu konflikti oma moskvameelsete seltsimeestega ja visati lõpuks kommunistlikust parteist välja.

2014. aasta alguses lahkus SRP valitsusest, kuid jätkas sotsiaaldemokraatide ja Radikale Venstre vähemusvalitsuse toetamist parlamendis.

SRP lahkumine valitsusest oli tingitud erimeelsustest seoses Taani suurima energiafirma osalise erastamisega USA investeerimispangale Goldman Sachs. Mitmed erakonna parlamendisaadikud tahtsid hääletada valitsuse plaani vastu. Toonane peaminister Helle Thorning-Schmidt ähvardas SRP sellisel juhul valitsusest välja ajada.

Lõpuks teatas SRP tolleaegne esinaine Annette Vilhelmsen, keda survestasid ühest küljest erakonna liikmed ja valijad ning teisest küljest koalitsioonipartnerid, et ta paneb ameti maha ja erakond lahkub valitsusest, kuid jätkab selle toetamist.

See juhtum selgitab, miks väiksemad erakonnad ei taha tingimata ise valitsusse kuuluda ning on valmis toetama parlamendis vähemusvalitsuste püsimist. Valitsuses olles seotakse oma käed parlamendis toimuvatel hääletustel. Vähemusvalitsusi toetades saavutatakse aga mõju valitsuse poliitika üle, kuid jäetakse oma käed vabaks.

Kes nüüd valitsusse lähevad?

Sel korral sai parlamendis enamuse punane blokk. Sotsiaaldemokraatide esinaine Mette Frederiksen, kellele kuninganna Margrethe II tegi ülesandeks valitsuse moodustamise, teatas esimese hooga, et sotsid tahavad teha üheparteilise vähemusvalitsuse, mis hakkab eelnõude hääletamisel parlamendis sõltuma ad hoc-kokkulepetest teiste erakondadega.

Tema erakond sai 25,9% häältest, parlamendis 48 kohta. Tegelikult saab sotside fraktsioonis olema kaks saadikut rohkem, sest sinna lähevad ka üks esindaja Fääri saartelt ja üks Gröönimaalt, kus tegutsevad täiesti omaette erakonnad.

Venstre juht Lars Løkke Rasmussen, senine peaminister, märkis valimistulemuste selgumisel, et uue valitsuse võiks moodustada blokkideüleselt tsentristlike erakondade poolt – see tagaks suurema stabiilsuse, vähendaks valitsuse sõltumist äärmuslikest väikeparteidest. Frederiksen, kes välistas sellise võimaluse juba valimiskampaania ajal, lükkas Rasmusseni pakkumise vähemalt esialgu tagasi.

Venstre sai 23,4% häältest ja 43 kohta, olles nendel valimistel suurim tõusja. Sinine blokk tervikuna aga kaotas, sest eelmine kord oma ajaloo parima tulemuse teinud rahvuspopulistlik Taani Rahvapartei langes järsult – see on omakorda näide sellest, et piirdumine valitsuse toetamisega parlamendis ei saa kesta igavesti, ühel hetkel ootavad valijad enamat. Sellega peavad arvestama ka teised väiksemad erakonnad.

1993–2001 valitsesid koos sotsiaaldemokraadid ja Radikale Venstre, punase bloki suurimad jõud. Kui jätta kõrvale II maailmasõja ajal võimul olnud rahvusliku ühtsuse valitsused, on sotsid ja Venstre jaganud valitsusvastutust varem ainult korra, 1978–1979, kuid see koalitsioon pidas vastu vaid veidi üle aasta. Venstre ja Radikale Venstre olid koos valitsuses 1968–1971 ja 1988–1990.

Rasmussen astus juba enne valimisi samme ka Radikale Venstre soosingu võitmiseks. Ta teatas, et toetab selle erakonna endise esinaise ja praeguse Euroopa konkurentsivoliniku Margrethe Vestageri saamist järgmiseks Euroopa Komisjoni presidendiks.

Minu hinnangul oleks ta tõesti sobiv kompromisskandidaat nimetatud ametikohale. Igatahes peaks Rasmusseni väljendatud toetus tagama nüüd selle, et Vestager jätkab Taani eurovolinikuna. Ta nimetati selleks eelmine kord, kui sotsid ja Radikale Venstre koos võimul olid. Kindlasti on eurovoliniku koht laual ka nendel läbirääkimistel, mida Frederiksen oma valitsuse ametisse kinnitamiseks teiste erakondadega peab.

Kui kaua need läbirääkimised kestavad?

Taani analüütikute ennustused ulatuvad selles osas seinast seina. Mõne arvates läheb asi väga kiiresti, uus valitsus saab ametisse paari nädalaga, kõik on vaid vormistamise küsimus. Mõni teine ennustab seevastu sarnast, kuid kestvat protsessi, mis leidis viimati aset Rootsis. Lõpptulemuse osas lähevad arvamused samuti lahku.

Frederikseni plaan moodustada üheparteiline vähemusvalitsus, mis peab hakkama parlamendis sisuliselt iga eelnõu pärast eraldi koalitsiooni looma, võib sotside jaoks olla lihtsalt läbirääkimiste lähtepunkt, mitte lõppsiht. Rasmusseni ettepanek, mis tugines Venstre enda kogemustele, väärib tegelikult tõsist kaalumist.

Andres Laiapea