Andre Hanimägi
Äsjailmunud Kantar Emori uuring erakondade toetuse kohta andis põhjuse hõisata Reformierakonnal ning muretseda Keskerakonnal. Kuigi uuringuid on mitmeid ning Keskerakonna positsioon nendes erinev, on kõikjal kindel üks – esimene valik on Reformierakond.
See, miks Reformierakond naudib suuri reitingunumbreid ettevõtjate ning kõrgemat palka teenivate inimeste hulgas, on igati mõistetav. Ometi on nad aga tugevad kõikides rühmades: toetust on nii Tallinnas kui ka maapiirkondades ning muu hulgas kuulub märkimisväärne tugi sellele erakonnale eakate, aga ka näiteks madalamat palka teenivate inimeste poolt.
Kes on päriselt teinud?
Nii väitis Kantar Emori uuring, et Reformierakonna edu 65–84-aastaste valijate seas on võrreldes eelmise kuuga kasvanud, kerkinud lausa 35 protsendile. On mõistetav, et segadus erakorralise pensionitõusuga on tekitanud küsimusi, ning seejuures on lihtne rääkida, et Keskerakond on oma valijad unustanud. Võimul olles tuleb aga kanda vastutust ning tõdeda vahest sedagi, et kõike ei kannata kahjuks kohe ja korraga. Riigi rahanduse võimalused on tulnud ebameeldiva üllatusena. Tähtis on aga siiski ka see, milline on erakonna suund ja millised on prioriteedid.
Keskerakonna olulisim soov on jätkuvalt teha ära erakorraline pensionitõus. Oleme seda teinud varem ning leiame selleks vahendid ka lähitulevikus. Tuleb leida, sest Eestimaa eakad väärivad oma tehtud töö eest paremat. Keskmine pension on jäänud hindadele jalgu ning paraku elabki väga suur osa meie pensionäridest allpool vaesuspiiri. Opositsiooni langenud Reformierakonnal on hetkel hea küll parastada ning sellega koguda toetust, kuid olukorras, kus rahakott oleks ka nendel peaministrierakonnana sama, tuleb vaadata mitte ainult olevikku ja tulevikku, vaid ka minevikku ja antud lubadusi.
Jüri Ratase esimese valitsuse ajal suurendati retseptiravimite toetust, panustati tervishoidu, et inimesed pääseksid kiiremini arstile, taastati matusetoetus, suurendati hambaravihüvitist ja palju muud, mis Eesti inimeste heaolu tõstsid. Just Keskerakond oli see, kes esimesena rõhutas pensionitõusu vajalikkust, ning kinnitasime sedagi, et keskmine pension peab olema maksuvaba.
Samal ajal rääkis Reformierakond eelkõige õllehinnast, aga ka töötavatest eakatest, mitte keskmisest pensionist. On tõsi, et töölkäiv eakas hakkas pea 1400 euro puhul maksma varasemaga võrreldes veidi enam tulumaksu. Enim pidid panustama uue maksusüsteemiga tõepoolest aga need, kelle sissetulek ületas 2100 eurot. Neid inimesi pole Eestis teadaolevalt kahjuks palju. Ka töötavate pensionäride mure vajab lahendust, kuid tahes-tahtmata on väga suur vahe, kas inimene peab läbi ajama paari tuhande või mõnesaja euroga. Meie soov oli ja on, et elamisväärne elu oleks ka nendel, kelle sissetulek pannakse kirja kolme numbriga.
Unistus paremast
Seetõttu tegime ära maksureformi ehk tõstsime maksuvaba tulu 500 euroni. See andis 64 lisaeurot nendele, kelle sissetulek on kuni 1200 eurot. Varasemalt maksustati lausa miinimumpalka. Pankur Indrek Neiveltki on rõhutanud, et oli lubamatu maksustada tulu, millega pole võimalik ära elada. Ometi on jätkuvalt madalat palka teenivate inimeste toetus kuulunud uuringute andmetel Reformierakonnale. Erakonnale, mille peamine lubadus oli taastada ühetaoline maksusüsteem.
See oleks tähendanud riigieelarvele sisuliselt sama suurt kulu kui erakorraline pensionitõus, kuid andnud võidu eelkõige kõrgepalgalistele. 100-eurose pensionilisa asemel on saanud igas kuus 100 eurot lisa need, kelle palk ületab 2100 eurot. Võimalik, et on neid, kes usuvad, et ka nende palk ühel hetkel selle arvuni jõuab, ning siis ei tahaks riigile makse maksta. Praegusel hetkel on mediaanpalk aga vaid ligi 1000 eurot. See on summa, millest pooled Eesti töötajad teenivad veelgi vähem.
Tasakaalukam regionaalpoliitika, riigimajad, regionaalprogrammid, tasuta ühistransport, omavalitsuste tulubaasi tõstmine, põllumajandustoetuste taastamine – need on samuti vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad Keskerakonna tehtut. Siiski on maapiirkondades populaarsem olnud ja on seda jätkuvalt Reformierakond.
See paneb küsima: Kas ülejäänud erakonnad ei suuda inimesteni jõuda? Kas on Reformierakonna suhtekorraldus olnud niivõrd edukas praegust valitsust hernehirmutisena kujutamas? Või on Eesti inimene suur optimist? Vastust teab vaid tuul.