Inimene, kes oskas oma rollidega inimesi mõtlema panna
„Igaüks, kes tahab kirja panna ajaloolise isiku kuju, peab olema kiretu, külm, objektiivne ja täpne nagu kohtukirjutaja.” Nii on öelnud 18. juunil sajanda sünniaastapäevani jõudnud teatrikorüfee Jüri Järvet, olles Ajaloolise Tõe rollis Juhan Smuuli „Kihnu Jõnnus“. Jüri Järvetist ainult faktidele tuginedes kirjutada on raske või koguni võimatu. Välja loovad tunded ja veelgi rohkem mõtted, sest Jüri Järvet oli kahtlemata nii näitlejana kui ka eraelus mõtleja. Teda paelus väga mõttesport male. „Jänes seda mängu ei mängi“ – on Järvet öelnud ühes intervjuus.
Mõnegi näitleja rollid lähevad publikul meelest pärast seda, kui lavastus repertuaarist maha võetud, halvemal juhul koguni pärast konkreetset etendust. Muidugi, kaasaegne tehnoloogia suudab paljugi video- ja audioarhiividesse ning internetti talletada.
Just digitehnika võimaldab vanameister Jüri Järveti teatri- ja filmiloomingu muuta ajastu- ja põlvkonnaüleseks. Internetist on võimalik vaadata telefilmi Jüri Järvetist. Mõnedki tema tegelaskujude lausungid jäävad hästi meelde. „Ma midagi et tea päikesest ega taevast, tean ainult inimeste tööst ja vaevast,“ ütleb Mefistofeles Jumalale (Goethe „Faust“). Mauruse kooli groteskne ja tragikoomiline matemaatikaõpetaja Voitinski aga lausub: „Naise juures, kes on alasti, ei tohi mees mõtelda“ (A. H. Tammsaare, Voldemar Panso „Inimene ja Jumal“). Küllap on selliseid mõttesähvatusi publikuni toonud teisedki näitlejad, ja toovad ka tulevikus, kuid eriti paistavad nad meelde jäävat Jüri Järveti poolt välja öelduna.
Tele- ja raadioajakirjanikud on Jüri Järvetit korduvalt usutlenud. Näitleja viiekümnendaks sünnipäevaks 1969. aastal koostas saate Juhan Saar. Õieti Järvet seal usutletavana sõna ei saanud, sest ta viibis Krimmis režissöör Grigori Kozintsevi filmi „Kuningas Lear“ võtetel. Järvet oli 18. näitleja, keda lavastaja Leari ossa proovis ja lõpuks välja valis. Grigori Kozintsev kirjutas Järvetile 1972. aastal eestikeelse kirja. „Mul on hea meel teatada just nimelt eesti keeles, et teil oli suur edu Inglismaal. Meie „Liiriga“ avanes uus rahvusvaheline Shakespeare’i uurimise keskus „Gloobus“, mis üles ehitati samal paigal, kus kunagi oli Shakespeare’i teater.“ (See kiri on ära trükitud Jüri Järveti seni põhjalikemas elulooraamatus „Narr ja Kuningas“ (koostajad Reet Neimar ja Pille-Riin Purje, väljaandja Eesti Teatriliit 2009).
Tänase Kesknädala juubelirubriigis kirjutatakse legendaarsest raadioajakirjanikust Lembit Laurist, kel 90. sünniaastapäev. Järveti kuuekümnendaks sünnipäevaks tegi Lauri temaga vestlussaate „Kuuskümmend minutit kuuekümne-aastase Jüri Järvetiga“.
Intervjuus nimetab Järvet oma lemmiklavastajana Priit Põldroosi, kes teda küll algul andetuks näitlejaks hindas. Näitlejatest paeluvad teda ennekõike Ants Eskola, Kaarel Karm ja Hugo Laur. Veel räägib Järvet, et ta ei oska olla ilma tööta ja on suures ajahädas.
Näitleja ja Eesti Raadio helirežissöör Kaarel Toom on raadiousutluses (50. sünnipäevale pühendatud saates) nimetanud Jüri Järvetit näitlejaks, kes jõudis tippu kõige suurema arengukõveraga. Selles kõveras peitub huvitav ja omalaadne saatus…
Jüri Järvet sündis Tallinnas 18. juunil 1919. Tema toonane nimi oli Georgi Kuznetsov. Ta oli vallaslaps; ema Jevgenia Kuznetsova siirdus teadmata põhjusel Nõukogude Liitu. Järgnesid kasvamine lastekodus ja kasuperes. Jüri Järvetiks eestindas tulevane teatrikuulsus oma nime 1936. aastal. Koolihariduse omandas ta Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja Tallinna Õhtukolledžis. Esimesed lavakogemused sai õpilastruppides.
Õppimise kõrvalt töötas käskjalana Järvakandi Tehaste peakontoris ja 1941. aastal majavalitsejana Elamute Valitsuses ja statistikuna autobaasis nr 1.
Teises Maailmasõjas oli Jüri Järvet algul Punaarmee tööpataljonis, seejärel tantsija Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites. Viimasele võis kaasa aidata tulemuslik tegevus võimlemisega kolmekümnendate aastate Eestis Ernst Idla juhendamisel
1945–1946 õppis ta Riiklikus Draamastuudios, 1946–1949 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis. 1950. a jõudis ta Lõuna-Eesti Teatris olla nii näitleja kui ka peanäitejuht. Sama aasta septembris siirdus Moskvasse õppima lavastamist.
Eestis on Jüri Järvet olnud erinevatel aegadel näitlejaks nii Eesti Draamateatris kui ka Noorsooteatris. 1955. aastal kehastas ta Voldemar Panso diplomilavastuses „Kuningal on külm“ Narri. Oma monoloogis ütles see tegelane välja mõtte, et põhimõtteliselt leiab narr tööd igal ajastul. Koos Pansoga mängis Järvet ka 1957. aasta telelavastuses „Kuulsuse narrid“, mille Eduard Bornhöhe jutustuse järgi lavastas Leo Martin.
Üks meeldejäävamaid kuningarolle oli Jüri Järvetil kuningas Claudius Shakespeare’i „Hamletis“, mida etendati Eesti Riiklikus Noorsooteatris, lavastajaks Voldemar Panso. „Claudiuse kohutavus Järvetina seisneb selles iseendastmõistetavuses, millega ta on valmis kõiki inimlikkuse mõisteid ja norme kõrvale heitma, et riigilaeva oma türannikäekirjale alistada,“ on kirjutanud teatriteadlane Karin Kask. Tema sõnul tekkisid seoses Claudiuse kujuga assotsiatsioonid fašismist. Nõukogude ajal ei saanud teatrikriitik teisiti mõelda. Miks ei võiks aga Claudiuses näha võimuahnet diktaatorit mistahes ajal ja olukorras?
Jüri Järvet pidas end ennekõike draama- ja tragöödianäitlejaks. Samas on ta end klassikasse jäädvustanud ka mitmetes komöödiates, näiteks Martin Rolli osas filmis „Viini postmark“ või siis Willi Clarki osaga Neil Simoni „Päikesepoistes“, kus lavapartneriks oli kunagine estraadipartner Eino Baskin, keda hiljem küll asendas Aarne Üksküla.
Arvestades jaanilaupäeva lähenedes suurenevat meeletult kihutamise ohtu võiks soovitada internetist kuulata Jüri Järveti ja Eino Baskini esitatud laulu „Kuidas Kaarlile kiitus pähe lõi”, milles juttu kolhoosiesimees Kaarel Kesvakesest, kes joobnuna autoavarii põhjustas.
Jüri Järveti elutee lõppes 5. juulil 1995. Aasta hiljem pälvis ta postuumselt riigi kultuuripreemia – elutöö eest. Eesti NSV rahvakunstniku ja NSVL-i rahvakunstniku aunimetuse ning mitmeid ordeneid ja medaleid oli suur teatrimees saanud teise ühiskondliku formatsiooni ajal.
Rahvusvahelisel Teherani filmifestivalil pälvis Jüri Järvet parima meesnäitleja preemia kuningas Leari osa eest. Auhinnale järele minna tal ei õnnestunud ja polegi täpselt teada, mis sellest tunnustusest sai.
Jaan Lukas