Ida-Virumaa ja põlevkivielektri tulevik oli otsustatud juba palju aastaid tagasi, siis kui päikesepaneelide, tuulegeneraatorite ja akude tehnoloogias toimus murrang.
Päikeseelektri hinnad langevad keskmiselt 20% aastas ja pole mingeid märke, et hinnalangus peatuks. Sama toimub tuuleenergia hinnaga. Kui turule jõuab ilma subsiidiumiteta kivisöest ja põlevkivist odavam taastuvenergia, ei jää põlevkivielektrile mingit võimalust, ka siis, kui neid vastikuid CO2 –kvoote pole. Kuid asi on meie jaoks veelgi halvem: taastuvelekter, mis asendab praeguse kolossaalse naftanõudluse, viib paratamatult alla ka naftahinnad. See omakorda muudab pikemas perspektiivis võimatuks põlevkiviõli müügi.
Samas vajavad Hiiumaa ja Saaremaa rannavetesse loodavad meretuulepargid esimese hooga üle 500 tuulegeneraatori. Miks ei võiks Eesti Energia ise panna Ida-Virumaal püsti nende tootmise?
Maailma elektroonikatööstus vajab praegu ja tulevikus suurtes kogustes haruldasi muldmetalle. Meil on Sillamäel tehas, mis on võimeline neid töötlema. Meil on olemas sellekohane knowhow. Meil on kaader, kes on kursis muldmetallide praeguse ja tulevase turuga. Meil on fosforiidimaardlad, mis kubisevad haruldastest muldmetallidest, aga kus ja millistes kogustes – see pole täpselt teada. Pole huvi tuntud!
Meil on olemas Geoloogia Instituut mille „Maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna tegevuse keskmes on Eesti maapõuepotentsiaal ja selle kasutamiselevõtuga seotud kaasmõjud. Osakonna haldusesse kuulub kaasaegne ja mitmekesiste võimalustega füüsikalis-keemiliste uuringute laborikompleks“.
See tekstilõik pärineb nende koduleheküljelt. Kui neile esitada riiklik tellimus koos rahastusega võiksime üsna ruttu saada esialgsed ja piisavalt täpsed andmed meie fosforiidi muldmetallidesisalduse ja paiknemise kohta. Andmed, mis võimaldaksid asuda kaevandamist planeerima. Ja seda ennem, kui Ida-Virumaa põlevkivitööstus valitsuse pakutavatele valuvaigistitele vaatamata hääbub.
Kuid Geoloogia Instituut ja maavarade kaardistamine on tegelikult kõige väiksem probleem. Hoopis tõsisem probleem on Eesti riigis õigusalane. Kui maavarad on kaardistatud, algab tohutult pikk maadejagamise, maadevahetamise, lubade, keeldude, kooskõlastuste ja jumal teab veel mille kadalipp. Ja siis tulevad veel konkursid – enam- või vähempakkumised. Võib-olla saaks ka selle kadalipuga ehk 3–4 aastaga hakkama? Alles siis jõuame kõige aeganõudvama etapini: kohtuvaidlusteni! Hiiu tuulepargi kohtuvaidlused kestavad juba 3. aastat ja jäävadki kestma… Kestavad seni, kuni vaieldakse selgeks, kas lestakalad ikka suudavad ujuda üle merepõhja pandavatest kaablisoolikatest. Võib olla uuritakse ja vaieldakse veel millegi üle, ei tea…
Senise praktika kohaselt jõuaks muldmetallide kaevandamiseni ehk kõige varem 10–20 aastaga. Selleks ajaks on põlevkivi kaevandamine tõenäoliselt unustatud, kaevetehnika utiliseeritud, oskajad mehed pensionil või (Eestist) lahkunud. Paljud elatusvahenditeta jäänud perekonnad lagunenud. Vaatamata valitsuse liikmete poolt pakutud ja lubatud valuvaigistitele on surmatõbi Ida-Virumaal selleks ajaks oma töö teinud. Meie seadusandlus ei võimalda mõistlikult lühikese aja jooksul asuda midagi tootma või kaevandama.
Lootust ei tohi siiski kaotada, sest lootus sureb ikka viimasena! Ehk paneb uus valitsus igasuguste lubade ja kooskõlastuste majanduses korra majja. Midagi kardinaalset tuleb ette võtta kohtukorraldusega. Ei ole normaalne, et Eesti riigi arengut pidurdatakse aastaid kestvate mõttetute kohtuvaidlustega.
Kuido Säde
õiget juttu. Peaks olema enesestmõistetav, et peaksime ka ise midagi tootma, mitte ei pea sisse ostma nagu potte ja panne ja tuletikke, tõsisematest esemetest rääkimata.
Kindlasti tuleb põlevkivi põletamine lõpetada, säilitada aastas vaid kuni 2 miljoni tonni kaevandamine, kuid seda ainult keemiatoodeteks. Kaevandamine on vajalik ka oskuste ja teabe säilitamiseks, et kunagi taas nullist ei alustaks.
Esimese järgu tähtsusega on vajadus juhtimise raskuskese kanda üle Ida-Virusse. Riigikogu Viivikonda, valitsus Sirgalasse, ümberringi uuselamud. Kuni 2-.korruselised looks ka inimliku elamise ning sellest saaks üks toredamaid elamupiirkondi Eestis. Mitte kuhjas ja lagedal nagu Tallinna ümbruse uuselamud paljal põllul.
Koos juhtimisega kaasneks ka ärikad ja ettevõtted, rahandusest liiguks suur osa Kirde-Eestisse. Üle ootuste paraneks loodushoid, nr 1 looduspargiks kujuneks Alutaguse Narva jõest Rakvere-Mustvee maanteeni. Metsatööstusele eraldataks vaid asulatelähised alad, lubada tuleks ka rämpspuidu töötlemine ja harvendussaagimised. Peipsiäär muutuks üheks olulisemaks puhkealaks ja sealsed vallad lööks samuti õitsele.
Aga kes on selle lihtsaimast lihtsama lahendi vastu? Pole raske ette öelda, et just nimelt need lärmajad, kes kutsuvad nüüd üles KUSKIL seal MIDAGI tegema. Kusjuures las teevad teised, mitte aga nemad ise! Sellepärast meil midagi paremuse suunas ka ei liigu.
tundub õnnestunud olevat. Just nimelt VALUVAIGISTID, sest midagi RAVIDA ei kavatsetagi.