Nii nad tulid sealt. Meie isad, kodunt eemale kistud, viis aastat sõjatandril olnud ja veel mitu aastat ei-tea-mille-eest „istunud“… Tulid tagasi pärast ihulisi vintsutusi ja moraalseid üleelamisi, mille toovad kaasa sõjad, mida keegi regulaarselt sepitseb. Viimase üleilmse sõja lõpust, mida paljude veel elus olevate inimeste silmad on näinud, saab mööda kolmveerand sajandit.
Pärastsõja-aastad
Sõjasündmusi ja sellele järgnenut meenutades tuleb alati meelde tõend, mis isale Vorkuta vangilaagrist vabanemisel kaasa oli antud. Kui isa enam siinilmas polnud, leidsin selle tema paberite hulgast. Dokument oli päevinäinud, määrdunud; ju tuli vabanenud vangil seda lugematuid kordi ette näidata, enne kui koduukse taha jõudis. Õhukeseks kulunud hallis vatijopis. Muide, praegu, kuhu aga vaatad, jälle vatijoped, ja enamasti ka hallid või tuhkjasmustad – ei tea, mis see peaks tähendama?
Seda vana tõendit meenutades mõtled: mis on inimesega tehtud! Mis oli järele jäänud meie uhkest isast, keda albumi järgi mäletasime mundris ja säärsaabastes!? Milliseks muudab robustne elu inimese väga lühikese ajaga? Kuhu jäid tema kriuksuvad kroomid, mida ema ikka meenutas? Tema rüht? Kolm venda olid olnud enne sõda Narva kõige uljamad noormehed; päevapiltnikul olid just nemad ateljee akna kohale linna peatänaval välja pandud.
Vorkuta-Vorkuta… Isa tuli tagasi Vorkutast. Seda mäletame ema jutu järgi. Lastena me muidugi ei teadnud, miks ta seal oli. Seda, mismoodi ta sinna sattus, me ei osanud küsidagi. See nagu pidigi nii olema, et sõda ja vangid. Vanemad eriti suud ei pruukinud, kuni isa ühel sombusel hommikul õuepoolsest uksest sisse astus. Karlova linnaosas oli majadel tavaliselt kaks sissekäiku… Paraaduksest ei tihanud sellisena tulla. Seljakott oli ukse vahele kinni jäänud; ta seisnud nagu kotipoiss ukselävel. Kotipoisse oli siis palju ringi liikumas, nad tulid üle piiri sealt, kus ka laostus üle maa oli käinud. Neid peljati, nemad ilmusid ka hoovipoolt – ukselukud olid lagunenud ja vahel polnudki neid ees.
Pere sõi laua ääres, kui ema oli hüüatanud: „Oi, sina, taadu!.. Tagasi tulid!“
Et isa oli sidekooli lõpetanud ja luures töötanud, sai ta tööd Tartu Telegraafis, kus oli ametis kaheksakümne aasta vanuseni. Tollal oli see väga kaua: mehed läksid siis vanaduspuhkusele kuuekümneselt. Aga mõjusid terved eluviisid, sport: suusatamine ja male.
Kuidas ta siis ikkagi sinna Vorkutasse sattus ja mille eest? Kui suures plaanis võtta, siis mittemillegi eest. Kui vägevad jagavad maailma, siis kellelgi tuleb oma pea pakule panna. Inimene ei sünni maailma selleks, et sõdida ja teisi omataolisi maha nottida. Inimene tahab elada rahus, tunda rõõmu päikesesõõrist, toimetada oma tegemisi. Aga näe, ei lasta, see territoorium on sõjardite meelistallermaa – siin ei saa rahu olema. Seni, kuni võimutseb Ahnus.
Isa põlvkonna meestel tuli tihti teenida kolmes armees. Milline riigikord oli, see sõjaväekohuslasi värbas; pääsu polnud. Kõik ei jõudnud metsa joosta. Isa oli lõpetanud Narvas sõjakooli, teeninud Eesti armees, ja kui tulid sakslased, värvati ta nende sõjaväkke. Ja kui 44-ndal tuli Punaarmee, siis sinna. Vabatahtlikult fritsude juurde läinud mehed viidi vangi, aga sundkorras sinna sattunud võeti üle. Et ohvitsere oli sõjas palju hukkunud, siis pigistati silm kinni ja saadeti uuesti rindele. Kui Stalingradi all „kotti“ jäädi, s.t ümber piirati, siis sellises möllus nagu seal oli, ei saadud enam aru, kelle poolel keegi sõdis. Ja siis tapiga viidi vangiroodus Vorkutasse. See oli enamasti jalgsimarss, kuivõrd väsinud ja poolnäljas meeste vänderdamist marsiks võib nimetada. Rongid olid õhku lastud või parandati neid sealsamas. Teekond viis läbi Tšehhimaa. Mehi oli teel langenud kui loogu. Kes enam ei jaksanud ja pikali vajus, aga veel liigutas, sellele laskis konvoi kuuli pähe; seda on paljud oma mälestustes rääkinud… Supp oli katelokis lahja ja ka vett polnud alati piisavalt. Hobuse kabjajäljest oli tulnud vahel vett võtta – veel oli kulla hind, ellujäämise hind… Milline rõõm oli olnud, kui vett oli sinna kogunenud… Mäletan ka veel seda mõlkis katelokki, mis seisis meil kaua köögikapi nurgas, justnagu trofee.
Veel üks väike tähelepanek: isa rääkis, et vett anti tee peal küll jaopärast, aga tema oli ikka veidi jätnud näo pesemiseks; seda nippi oli neile õpetatud sõjakoolis. Aitavat ellu jääda!
Vorkuta vangilaagris oli inimesi igast kaarest ja igast mastist. Kolmekesi eestlastega olid nad plaaninud isegi põgenemist, ja laagri venelannast arst, kes oli ise seal vangina, oli neid aidanud. Arstide alluvuses olid toiduvarud, ja ta võimaldas meestel kuivikuid koguda. Ööpimeduses võeti ette see ohtlik teekond, kuid katse ebaõnnestus. Kuigi kaugele nad ei jõudnud: kinni nabiti. Pärast uuriti: kust kuivikuid saite? Arst oli ka oma nahutused saanud.
Aga isa oli kõigest hoolimata jäänud leplikuks. Ta ei pidanud viha ei sakslaste ega venelaste peale, ei halvustanud teisi riike ega rahvusi. Vestluses ma seda kunagi ei tunnetanud, eks ta teadis juba tollal, kes on kes, kes lõikab kasu sõja pealt, teadis, et Kurjus on midagi rahvusteülest; teenis ta ju luureroodus. Ta oli oma kõnes lugupidav igaühe suhtes. Ehk tuli see ka sellest, et ta kasvas piirilinnas Narvas. Seal vahet polnud, mis keeles igapäevategemisi ajasid; kõnes kuulis kolme keele sõnu. Vanaemal oli ka ikka „karman“ ja „bliinid“, meile laulis vahel: „Laaduski, laaduski, peki-bulki babuški“.
Elu keerdkäigud
Vorkutas juhtus aga nii, et isal oli kaaslaste jutu järgi olnud seal romaan selle vene arstiga, kes eesti meestele kuivikuid jagas. Ja huvitaval kombel hiljem, kord kuuekümnendatel, sõitis ema Tartu „Tarvega“ ekskursioonile Moskvasse. Tema teine mees, kes alati kõike välja oskas nuhkida, oli märganud mööda linna bussisõidu ajal, et nooruke giid, keda ta oli jälginud, olnud väga minu moodi: liigutused ja peahoiak ja silmad ja juuksed… Ja kuidas rääkis… Koleerik, nagu ta oli, ei jätnud ta oma oletusi endale, vaid läinud ja küsinud tüdrukult tema ema kohta. Vastuseks saanud, et ema on arst. Aga isa? Isa kohta ei tea. Ta vanus ka sobis meie isa vangisolekuajaga. Müstiline lugu, tegelikult! Kujutage ise ette, Moskvas, miljonitelinnas ja esimest korda elus sinna saanud, ja selline pealesattumine. Kui nad hiljem jälgi edasi ajasid, tuligi välja, et naisarst oli olnud Vorkutas just neil aastatel. Nii et mul on kusagil veel üks õde, kes ehk ka minust teab, aga kunagi kokku me ei saagi…
Meie vanemad ja meiegi põlvkond on näinud, et sõjalt midagi head oodata pole. Teame, kuidas sõda lõikab inimeste elu pooleks. Nendel sünget aega meenutavatel kuupäevadel peaks rahumeelsem olema; pole mõistlik demonstreerida sõda, nimetatagu seda „Kevadtormiks“ või „Sügisrajuks“. Milleks tarida siia kohale tervest Euroopast turskeid mehepoegi, mõnuga linnatrotuaaridel tanke veeretada, need meie aja kangelased! Kaitsekulud kasvavad, rahva rahakott õheneb.
Kahju, et maailma ei valitse Arukus.
Anne Ratman, Aita Kahur