„Mäletan, et olin 5. mail 2007 linnalähedases suvilarajoonis. Oli laupäev ja olin natukene lössis. Nii, et kui Mart Pukk helistas ja küsis, mis pulli Dan Põldroos teeb, väidetavasti olla surnud, ei osanud ma küll midagi vastata.
Loomulikult helistasin seepeale Dani telefonile. Et öelda talle, et: mis sa ehmatad inimesi, mees?! Toru võttis vastu Dani naine moekunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos ja ütles, et: Dani ei ole enam… „ Nii meenutas 2017. aasta maikuus Kesknädalas oma sõbra lahkumist Jüri Pino.
Tänavusel jaanipäeval tabas Jüri Pino terviserike. Mehe surm oli sama ootamatu ja ehmatav kui Põldroosi oma.
Kutsusin Pino Kesknädalale kaastööd tegema 2016 aasta teises pooles kui sain ajalehe peatoimetajaks. Tol ajal tegin mitmetele tuntud tegijatele sama ettepaneku, osad loobusid ja teistega on nüüd juba mitu aastat arenenud viljakas koostöö. Pino oli koheselt nõus kaasa tegema. Niivõrd suure ajakirjandusliku kogemuse ja talendiga koostööpartneri leidmine oli Kesknädalale kahtlemata suurepärane.
Aja jooksul said meist head kirjasõbrad. Tabavad ja elulised kommentaarid tulid temalt aeg- ajalt emailile. Teinekord andis kui vanem kolleeg head nõu, alati läbi huumori ja heatahtlikkuse.
„Tjah, nüüd oleme ses rõõmsas ajastus, et enam ei tea, kuidas ennast rõivilegi panna, kohe määravad poliitilise kallutatuse ära,“ märkis ta näiteks ühes oma viimastest saadetud kirjadest mulle.
Hoides madaluse ja tagasihoidlikkuse poole oli temas palju väärikust. See on miski, mida ei saa turult osta ega müüa. Mis laagerdub aastatega tõeliseks kullaks läbi hinge karastumise.
Möödunud aasta juulis kadusid Pino saadetised tükiks ajaks mu mailboxist ära. Tundsin muret ja küsisin, kas kõik on korras?
Pinolt sain lõpuks vastuse: „Sünnipäev, libe muda, jalg läks alt, küljega raks vastu oma kodu treppi. Anna andeks, mul on ribid sees. Ma mõtlen praegu hingamisest“. Siis veel surm ei saanud teda kätte.
Vähem kui aasta hiljem tuli paraku fataalne lahkumine meie seast. Head teed ja rahu sulle mõttekaaslane.
Indrek Veiserik