Liberaalse majanduspoliitika viletsus III

Olev Raju, majandusdoktor, professor

(Algus 3. ja 10. juuli Kesknädalas)

Täiesti originaalne – ja seejuures eesti majandusele ülimalt kahjulik – on ettevõtte tulumaksu süsteem. See ultraliberalistlik süsteem sobib pigem eduka demagoogia näiteks kui majanduse arendamiseks. Eestis kehtiva süsteemi järgi ei maksustata kasumit(!), vaid mõningaid selle kasutamise viise. (Kuni EL-i protestideni ei olnud tulumaksuseaduses isegi sõna kasum!) Kui ettevõte ei kasuta kasumit, siis võib see maksuvabalt seista tema arvel aastakümneid. Ka kasumi väljaviimine Eestist on täiesti maksuvaba. Minu teada kõik teised riigid püüavad käivet kiirendada, raha rutem investeerida, ja soovitavalt ikka oma maale. Eesti ei ole siinkohal jõudnud keskaegsete kaupmeeste tasemele, kes juba teadsid, et käibekiirus on oluline. Teised Ida-Euroopa maad kasutavad süsteemi: kui reinvesteerid, siis ei maksa kasumi sellelt osalt maksu. Kui ei investeeri, siis on maksu all.

Omaette küsimus on, et Eestis teenitud kasum viiakse siit minema. Mitmed arvud pole pankadest kätte saadavad. Ajakirjanduses on vilksatanud arv, et Eestist läheb – maksuvabalt! – iga minut välja 3000 eurot ja nii 60 x 24 x 365…, seega 1,576 miljardit eurot aastas. Nagu juba öeldud, on algandmed siinkohal täpseteks arvutusteks puudulikud, kuid ajakirjanduses pakutud arvu suurusjärk on reaalne.

Aga miks siia ei investeerita? Esiteks pole inimesi, kes on siit eelkõige madalate palkade tõttu aastatega lahkunud, teiseks saab mõnel maal maksta veel minipalkasid suure kasumi teenimiseks. Küll kasutatakse Eestit selleks, et siia rajada filiaale, või kergeks maskeeringuks teine ettevõte näiliselt segase, kuid de facto sama omanike struktuuriga. Eesti ettevõte esitab krõbedaid arveid ja teenib kasumit, teise maa ettevõttel on kasum mini-mini ja kumbki ei maksa makse…

Kust tekkis selline süsteem? Ligi 20 aastat tagasi käis Riigikogu saalis suur demagoogia: see uus süsteem olevat tulevikusüsteem, üleminek üha suuremale liberaalsusele maksude valdkonnas. Ja kuidas ta veel stimuleerib investeeringuid! 20 aasta pärast olla kõik riigid selle süsteemil. Muidugi pole praeguseks ühtegi teist riiki, mis stimuleeriks käibe aeglustumist ja loodud lisandväärtuse maksuvaba väljavedu. Kuluaarides räägiti aga teist juttu. Hansapangal olla vaja just seda summat, mis nüüd maksmata jääb, ühe Läti panga ostmiseks. Kuidas te ometi aru ei saa, et on vaja toetada Eesti majanduse lipulaeva, meie rahvusliku kapitali uhkust. Allakirjutanu skeptilisele märkusele, et kaua see pank veel eestlaste käes on, järgnes kisa- vana punane professor võlla… Situatsiooni komplitseerib praegu see, et Eesti ettevõtete tulumaksusüsteemi harmoniseerimine EL-i teiste riikide omadega on tehniliselt väga keeruline ja ei saa toimuda üleöö. Aga teha seda tuleb. Ja parem teha seda ise enne kui EL kategooriliselt nõuab.

Muud maksud

Kapitali maksude osakaalult on Eesti EL-is kõige viimasel, 28. kohal (vt tabel 3. juuli lehes). Lisaks kasumi sisulisele mittemaksustamisele pole Eesti kehtestanud kapitali, pärandi ja kinkemaksu, millest Eesti ja EL-i liitumislepingus on mitme koha peal juttu. Veel enam, selle 15 aasta jooksul on oluliselt suurendatud maamaksu soodustusi, seega vähendatud ainukest sisulist varandusemaksu. Esimesel pilgul võib kapitali ülimadalates maksudes näha ka midagi soodsat, ehk stimuleerib uusi investeeringuid. Kuid kett on nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Kui palju eestlasi on välismaal tööl ei tea isegi statistika. Nende tagasi saamiseks tuleb tõsta palku. Ja siis on kasulikum need investeeringud teha kuhugi, kus oma 10 aastat on veel võimalik saada suurt kasumit väikeste investeeringute ja madala  palgataseme abil.

Usun, et paljudele rohelistest tuleb üllatusena, et keskkonnamaksude osakaal Eesti eelarves on kaks korda suurem EL-i keskmisest. Oma osa on siin muidugi põlevkivil, kuid ka selleta ei oleks see allpool keskmist. Ah et ei toimi? Ei saagi toimida, senikaua kui siinkohal valitseb anarhia. Püütakse midagi teha, võtta üle mõni eurodirektiiv ja seda ülihoolsalt täita (puhastusseadmest jõkke minevale veele on kohati karmimad nõuded kui joogiveele, absurd) või siis tehakse ära see, mida nõuab mõni üliaktiivne ja kõva häält tegev rühmitus. On viimane aeg selgeks teha kaks asja: mida me nende maksudega reaalselt tahame saavutada ja kui suured nad ikka peaksid selleks olema. Mõni praegu sentides olev loodusvarade kasutustasu ei kompenseeri isegi kogumiskulusid ega stimuleeri sellise suuruse juures ka midagi. Kuid nende mehaaniline suurendamine ei anna ka midagi. Ja mida ikkagi tuleb eelkõige keskkonna säästmiseks kõigepealt maksustada?

Pärssiv sotsiaalmaks

Viimaseks maksuks jätsin sotsiaalmaksu. Kui see praegusel kujul paika sai ja Toompeal kerkis küsimus tema olemusest, ütles akadeemik Lippmaa, et nüüd ma tean, kuidas näeb välja härja ja herilase ristsugutis. Hinnang on hävitav, aga õiglane. Kehtestati see maks selgelt ühel eesmärgil: saada eelarvesse raha. Aga tema majanduslik mõju?

Sotsiaalmaksu maksavad kõik tööandjad 33% ulatuses töötajatele makstavast palgast (tegelikult pluss veel töötuskindlustus). Kui tõsta palka 100 euro võrra, on see lisakulu tegelikult 134 eurot (koos töötuskindlustusega). On selge, et selline maks on tööandjale pärssiv, eriti eelarvelistes asutustes, ning toimib vastu  inimeste palga tõstmisele. Ent kaasaegsed investeeringud eeldavad kõrge kvalifikatsiooniga, seega ka mitte odavat tööjõudu.

Kehtestati see maks sellisel kujul üle 25 aasta tagasi, sest rutates oli vaja raha. Ja lisati veel, et see raha läheb pensioniteks ja tervishoiule, kuna need vajavad seda kõige rohkem. Mujal seda kasutada ei tohi. Need valdkonnad vajasid (ja vajavad ka praegu) lisaraha, kuid sellist maksude suures osas sidumist mingi kulutamise valdkonnaga ei toeta ükski teaduslik artikkel. Küll aga on palju kirjutisi, kus seda kritiseeritakse. Kuna ka mootorikütuse aktsiis on suunitlusega – teedele –siis on Eesti riik, kus on niipalju kui olen lugenud, maailmas kõige jäigemalt seotud maksud nende kasutamisega. Ligikaudu pool maksutuludest. See tekitab kõigepealt olukorra, kus käib võitlus: kes rohkem hädaldab, kisab, tegeleb lobbiga, saab oma mured seadusesse, seejärel seaduses ettenähud osa eelarvest, teistele aga raha ei jätku. Kas nende olukord mitte ei halvene?

Kuna tänapäeval elu muutub üha kiiremini, siis selline valitsuse käte sidumine, tema reageerimisvõime oluline aeglustamine, ei ole aktsepteeritav. Ja mis kõige halvem, sellest maksust laekuvast rahast ei jätku pensioniteks ja tervishoiule. Nii näiteks on riik eelarvest lisaks katnud olulise osa haiglate investeeringutest. Sellise sotsiaalmaksu hädad olid kiiresti selged. Pakkusin 1996. aasta algul Tiit Vähile lahenduse 11 aastase üleminekuga (3% aastas) normaalsemale süsteemile. Ta soovis täpsemaid arvutusi. Aga enne kui need tehtud said, oli juba uus valitsus…vähemusvalitsus ja sinna see jäi. Kahjuks nii see tookord ajutisena reklaamitud maks kestab, tõestades teesi: kõige kauem kestavad ajutised asjad. Ja nüüd tookordne sotsiaalmaksu reformimise kava enam ei sobi, sest meil ei ole 11 aastat reformideks.

Kui sa nüüd oodata siit tarka ja ainuõiget plaani, mis Eesti maksusüsteemiga teha, siis seda siinkohal ei tule. Kui sa veendusid, et praegune süsteem on kehvake, siis on hästi. Muuta tuleb minimaalselt: rikkamate ja välismonopolide soosimise lõpetamist ning seda, mida on nimetatud exeli tabeliks –  maksusüsteem ei pea ainult tagama riigieelarve laekumist mingile reale, vaid ergutama majanduse arengut. Selliseid maksusüsteemi muutmise variante on rohkem kui üks.