Juuli 30 aastat tagasi oli aktiivne välispoliitikas. Eesti inimeseni jõudis see info hilinemisega ja retsenseeritult. Kuid see ei takistanud maailma arengut ja sotsialismileeri taandarengut. 7. ja 8. juulil 1989 toimus Bukarestis Varssavi pakti tippkohtumine.
Seal kinnitas Nõukogude Liit oma loobumist Brežnevi doktriinist. Brežnevi doktriin oli Nõukogude Liidu välispoliitiline doktriin alates Praha kevadest 1968. aasta augustis, mis sätestas, et N Liit takistab edaspidi kõigi vahenditega mõne riigi võimalikku väljaastumist Varssavi Lepingu Organisatsioonist (VLO) ja katseid kõigutada kommunistide võimumonopoli ühes või teises riigis. VLO oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon, kuhu olid liidetud kõik Euroopa sotsialistlikud riigid peale Jugoslaavia. Seega loobus NSVL ja sotsialismileer oma liikmesriikide piiratud suveräänsusest ja lubas neile teatud valikuvabadused. Muidugi ei laienenud need vabadused N Liidu liiduvabariikidele, Eesti kaasa arvatud.
Bukaresti avaldus nägi ette, et VLO riigid arendavad edaspidi oma „poliitilist rida, strateegiat ja taktikat ilma välise sekkumiseta“. See seadis kahtluse alla nõukogude kommunistlike riikide olemasolu tagamise Euroopas. Juba 1989. aasta mais alustas Ungari Austria piiritara lammutamist , lüües esimese lõhe nn raudsesse eesriidesse. Seda kasutasid ära mitu tuhat idasakslast, kes lootuses jõuda Lääne-Saksamaale, põgenesid sotsialismi eest Austria ja Ungari kaudu. 1969. aasta lepingu kohaselt oleks Ungari valitsus pidanud deporteerima põgenevad sakslased tagasi DDRi (Ida-Saksamaale).
6. juulil määratakse Edgar Savisaar Rein Otsasoni asemel ENSV Plaanikomitee juhiks ja IME ehk Eesti isemajandamise lõplik juurutamine jääb tema tööks. 15. juulil tehakse kolme Balti rahvarinde ühine otsus Balti keti korraldamiseks. Balti Assamblee järel moodustatud 15-liikmelisest kolmepoolsest komisjonist osales 15. juuli Pärnu koosolekul kolmteist. Sellel koosolekul võeti vastu otsus korraldada 23. augustil 1989, MRP 50. aastapäeval inimkett Tallinnast Vilniusse. 27. juulil annab NSVL Ülemnõukogu Balti riikidele loa isemajandamisele üle minna.
Sirvime veel üle Rein Ruutsoo koostatud kroonika:
1.–2. juuli – Narvas toimub Rahvarinde vene sektsioonide ühiskonverents, kus arutati oluliste päevaprobleemide üle ja pandi paika lähiaja peamised tegevused. Kõik otsused leidsid kajastust konverentsi resolutsioonis, milles märgiti, et huvide lahknemise aluseks on sotsiaal-poliitilised huvid, mille erinevad poliitilised jõud kannavad lausa teadlikult selle üle rahvuslikule pinnale. Konverents tunnistas „Eesti rahva erandlikku ja võõrandamatut õigust enesemääratlemisele ning riigikorralduse valikule”, kuid samas märkis, et seda õigust „ei tohiks kasutada Eesti rahva poolt kui poliitilist vahendit grupi või üksikisiku huvides”. Konverentsist osavõtjad kutsusid kõiki demokraatlikke jõudusid ühinema, et koos toetada vabariigi suveräänsusplatvormi ja sellega tagada kodanike demokraatlikud õigused ja vabadused ning kogu elanikkonna sotsiaalne kaitse. Tunnistati vajalikuks luua tööalased kontaktid teiste N Liidu regioonide demokraatlike jõududega.
8. juuli – Põlvas toimub Eestimaa Rahvarinde volikogu ja piirkondlike eestseisuste ühisistung. Võetakse vastu „Deklaratsioon Eesti astumise kohta NSV Liitu õigustühiseks tunnistamise kohta” ja esitatakse see tegevusejuhisena ENSV Ülemnõukogule arutamiseks. Kuulutatakse välja allkirjade kogumine sellele rahva toetuse saamiseks. Selle surve tulemusena võtab ENSV Ülemnõukogu 12. novembril vastu otsuse Ajaloolis-õiguslikest hinnangust 1940. aasta sündmuste kohta, milles sedastatakse, et Eesti lülitamine N Liidu koosseisu ei olnud õiguspärane.
15. juuli – Pärnus koguneb Eestimaa Rahvarinde, Läti Rahvarinde – Tautas Fronte ja Leedu rahvaliikumise Sajudis kolmepoolne komitee ehk Balti Nõukogu.
24. juuli – Interliikumise ja TKÜNi liidrid kutsusid esmakordselt poliitilistele streikidele, mis leidis ka arvukalt järgijaid. Streikides osaleb ligi 10 000 töölist 30 ettevõttest. Protesteeritakse kohalike nõukogude valimisseaduse vastu, mis sätestas põhimõtte, et valida saavad isikud, kes on valitava nõukogu territooriumil elanud kaks või ENSV-s vähemalt viis aastat (nn kolklustsensuse vastu).
24. juuli – 6. august – „Eestimaa rahuretk 89”, mille osalised protesteerivad N Liidu sõjaväe Eestis viibimise vastu.
28. juuli – Läti NSV Ülemnõukogu võtab vastu Läti suveräänsusdeklaratsiooni – samalaadse, kui Eesti novembris 1988. Nüüd on kõik Balti vabariigid N Liidus sama õigusliku staatusega.
Olav Anton
Rahvarinde asutaja ja meile vabaduse tooja pidi kannatama ebainimlikku kohtlemist mis meenutab stalinistlikke kuritegisid .Muidugi on see E,Savisaar kes on aus, hooliv, sõbralik, tark ja suure töövõimega.Millal avalikustakse temale valesüüdistuste esitajad.